Väike prints

Külastus: 29.01.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Elmo Nüganen

Esietendus: 30.11.2018

Selle etendusega algas minu kahenädalane „teatrimaraton“, mille jooksul on kavas vaadata viis etendust. Loodetavasti jõuan ikka kõikidest etendustest ka piisavalt ruttu midagi kirja panna.

Enne kui ma etendusest „Väike prints“ kirjutan, pean tegema ühe täpsustuse. Nimelt on minuni jõudnud tagasiside, et käin teatris emaga, õega, lastega, lätlastega(?)… aga mehega? Täpsustangi, et juhul kui ei ole mainitud, kellega teatris käisin, siis reeglina on see minu abikaasa. Üritan edaspidi vähemalt aeg-ajalt täpsustada, et ka abikaasale langes osaks õnn teatrisse saada. Nii ka seekord.😊

Elmo Nüganen võttis oma juhendatava lavakakursuse noored ning otsustas nendega „Väikest printsi“ mängida. Selleks kasutati Linnateatris uut mängukohta Stuudiot või õigemini minu jaoks oli see uus. See koht on nii väike, et rahvast oli saalis enam-vähem sama palju kui näitlejaid laval, mis andis etendusele oma võlu juurde. Ja need lavakanoored… nii armsad ja vahvad ning energiat täis!  Sellistega tulebki teha just selliseid etendusi, kus saab palju liikuda, erinevaid rolle mängida ning seeläbi oma tegevust nautida. Lusti jagus küllaga. Igatahes Eesti teatrid saavad materjali, mida saab hästi voolida ning lavalauad saavad noorte andekate inimeste näol endale täiendust.

Nagu teada on, toimub „Väikse printsi“ tegevus kõrbes. Seega oli ka lavaks kõrb ehtsa liivaga. Väga nutikalt tehtud. Samas tükib millegipärast nii olema, et kui sul on ees liivakast, siis hakkad tahes-tahtmata liiva siluma või kujukesi vormima.Nii juhtus nii mõnegi pealtvaatajaga. Lavastus oli ise väga kihvtilt lavastatud. Kui „Kirisaeda“ vaadates tundus, et Elmo hakkab oma sära kaotama (samas ega kõik etendused ei saagi ju alati 100% õnnestuda), siis seekord oli taas tunda vana hea Elmo lavastajakätt. 😊 Etendusse oli pikitud sellised mõnusaid Nügaselikke vimkasid, mis ajasid naerma (nt prantslastest jahimehed) või olid lihtsalt efektsed (nt lille sirgumine mullast).

Lavakanoored meeldisid kõik. Teistest enim hakkas silma Kristiin Räägel rebasena. No oli rebane, mis rebane. Kordagi ei tekkinud kahtlust, mis loomaga on tegu. Samuti jäi pilk pidevalt pidama Oskar Seemanil. Üks põhjus oli kindlasti see, et kuigi ta on muidu veidi Sepo moodi, siis kübaraga oli noor Novosjolov, mis noor Novosjolov. 😊 Tegelikult oli see Nüganenist tore, et ta oli suutnud kogu kursuse kaasata, mis muidugi tähendas, et samu rolle mängisid erinevad näitlejad. Kõik need rollivahetused olid aga nii sujuvad, et see andis etendusele palju juurde ning andis võimaluse kõigile ennast näidata.

Seega etendus meeldis mulle väga. Ma igatahes ootan juba noorte uusi tegemisi ja väljakutseid.

Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater