Hedda Gabler

„Hedda Gabler“

Külastus: 05.01.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Mehis Pihla

Esietendus: 13.05.2017

Teatriaastat alustasin Vanemuises maailmaklassikaga „Hedda Gabler“. Kuigi see Ibseni näidend on tegelikult väga kuulus, oli see minu esimene Hedda. Kuidagi on õnnestunud nii ära elada, et teisi versioone pole näinud, kuigi vist alles mõni aasta tagasi ka üks Eesti teatritest mängis seda…

Eks Ibsen on sarnane Bergmanni ja Strindbergiga. Intriigid, psühholoogilised mängud ning keegi kuskil ikka ussitab ja keerutab tolmu üles. Alati on vastik, aga ikka meeldib. ☺Bergmann on ses suhtes vist isegi vist kõige vähem vastik. Seekord ka Ibseni Hedda lugu. Noor ja värskelt abiellunud  naine saabub oma uude majja. Ta on kindrali tütrena harjunud kamandama, inimesi kontrollima ning saama, mida ta tahab. Uus elu on loomulikult nii igav ja kui selgub, et kunagine armastus on raamatu kirjutanud ning muusa leidnud teises naises, siis hakkavadki intriigid pihta ning Hedda tegelik loomus koorub välja. Manipuleerimise meisterklass. No oli ikka uss ja kohati oli endalgi nii vastik seda manipuleerimist vaadata, aga samas oli põnev ja ootasid, et mis edasi saab. Istusime teises reas ja sellistes etendustes on see mõnikord isegi hädavajalik, et ka kogu miimika sinuni jõuaks.

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmiknäitlejate hulka ning enamasti ta mulle üldse oma rollides ei meeldi, aga seekord sobis ta rolli nagu valatult. Mäng oli ka hingestatud - need pisarad, see närvilisus, isegi ussitamise mõtted paistsid näost välja. Või samas ka nn helgemad momendid, kus kaalumisel oli head tegemine. Näiteks see koht, kus ta kõhkles, et kas anda Eilertile raamat tagasi või mitte. See tunnete virvarr oli näos ikka päris kirju. Või see närviline lillede lõhkumine poolvarjatult ja samaaegselt oma näos peegelduvate emotsioonide taltsutamise üritamine. Väga vinge igatahes.

Teine, kes mulle meeldis, oli Maria Annus. Tal oli küll selline temalik roll ja ses mõttes polnud midagi erilist, aga see hetk kui Eilert (Margus Prangel) teda suudles ning ta oma hämmastunud pilku ei osanud kuhugi peita, see oli küll midagi erilist. Mulle igatahes meeldis.

Meestest väga kedagi esile tõsta ei tahakski, sest sealt mingeid üllatusi ei tulnud.

Üldiselt mulle ei meeldi kui laval on püssid. Enamasti on ju ikka nii, et kui esimeses vaatuses on laval püss, siis teises vaatuses tehakse sellest pauku. See paneb mu alati nii pingesse kui keegi etenduses püssi haarab, sest ma iga kord ehmatan paugu peale. Seekord ei tulnud teise vaatusenigi oodata, püss paukus juba esimeses ja mina hüppasin toolil.

Loo lõpp oli selles mõttes ootuspärane, sest kui sa ikka üks hetk avastad, et asjad pole läinud päris nii nagu ootasid ning samaaegselt jõuab sinuni tõdemus, et hoopis sinuga manipuleeritakse ning keegi on saavutanud teatava kontrolli hoopis sinu üle ning samas pelgad paaniliselt skandaale, siis saabki see ainult fataalselt lõppeda.

Aitäh Vanemuine hea teatrielamuse eest! ☺Mõtisklemist jagus kohe pikemaks.

Allikas: Vanemuine