Külastus: 16.11.2018
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Hendrik Toompere
Esietendus: 27.10.2018
Pean kohe alustama sellest, et Hendrik Toompere ei ole nn
minu lavastaja. Minu arvates võiks ta rohkem mängida ja vähem lavastada, sest
näitlejana on ta minu arvates parem. ☺ Eks ole tal ka muidugi olnud sähvatusi, aga need on pigem harvad. Igal juhul
lähen tema etendusi vaatama äärmise ettevaatusega ja eelhäälestusega. Õnneks
kuulus Linnateatri „Mineku eel“ pigem sähvatuste hulka.
Lugu räägib dementsusest ning sellest, mis saab siis
kui on nii pikka aega koos elatud ja üks peab lahkuma. Ütlen ausalt ja maakeeli,
et algul ei saanud ma muhvigi aru… Küll ma arvasin, et isa on surnud, siis
jälle, et vist ikka ema ja siis uuesti isa…. Olgu siinkohal öeldud, et mõlemad figureerisid
samal ajal laval. Kes siis tegelikult surnud oli või kas üldse, seda peab nüüd
igaüks ise vaatama. Igal juhul lõpuks loksus kõik paika.
Näitlejatööd olid meisterlikud. Linnateatril ikka on
materjali, millest voolida. ☺ Enim meeldisid kaks rolli, kuigi tegelikult oli kogu trupp tugev. Andrus Vaarik
meenutas mulle mu vanaisa enne surma. See, kuidas ta tühja pilguga seal istus
ja suunurgast seent tilkus ning käsi värises… Ja siis need selgusesähvatused.
Pilk selgeks, et siis taas tuhmuda. Fantastiline ja samas nii kurb.
Teine lemmik oli Ursula Ratasepp, kes oli algul aga suisa tundmatu!
Selline roll! Uskumatu. Kaks korda vaatasin, et kas tõesti tema. Ta võib ikka
tõesti noorest plikast kuni vanamuttideni mängida ja kannab rolli seejuures välja.
Veel mainiks Anne Reemanni. Eriti see koht, kus ta porgandit koorib ja pead mehe haiguse eest nn liiva alla üritab peita. Fantastiline ja samas nii kurb, kuid siiski ilmselgelt tõeline armastus.
Veel mainiks Anne Reemanni. Eriti see koht, kus ta porgandit koorib ja pead mehe haiguse eest nn liiva alla üritab peita. Fantastiline ja samas nii kurb, kuid siiski ilmselgelt tõeline armastus.
Viimasel ajal on mul mingil põhjusel teemaks ka
lavakujundus. Seekord avaldas see jälle muljet. See aed seal klaasi taga ning
ehtne vihmasadu…☺
Dementsus on ikka kole asi ja tuleb ainult loota, et see
ennast sellisel kujul ei taba. Nüüd mõtlengi, et kas jahin Theatrumi "Isa" piletit edasi või aitab dementsusest... Vist ikka jahin.
Allikas: Tallinna Linnateater |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar