Kaks vaest rumeenlast

Külastus: 08.12.2018

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 11.11.2017

Õnnestus taas saada piletid Linnateatrisse ning seekord etendusele „Kaks vaest rumeenlast“. Hendrik Tompere jr lavastustest olin seni näinud ainult Draamateatri etendusi „Väljaheitmine“ ja "Metsa forte", mis mulle mõlemd olid igati meeltmööda. Seekord siis tema lavastustest minu jaoks kolmas.

Ei saa jälle üle ega ümber lavakujundustest. See oli võrratu – lumi maas, taamal mäed, keset lava auto… Ja läkski lahti. Vanem meesterahvas puhastab autot ning järsku kargab juurde kaks mitte just kõige kainemas ja ontlikumas olekus tüüpi (no kui naisterahva kohta saab ikka tüüp öelda), kellest üks on veel pealegi lapseootel. Teatavad, et nad on Rumeeniast ja neil on vaja Gdanskisse (või oli see Krakov?) sõita ning hõivavad auto. Ausalt öeldes oli see väga naljakas ja totter. Lund lendas ka

mõnuga ning emotsioonid pendeldasid. Argo Aadli hiilgas taas oma rollilahendusega ning talle lihtsalt kohe sobivad need purjus tüübid mängimiseks. Ta suudab neid äärmiselt usutavalt teha. Ja siis Hele Kõrve. Ilus Hele oli ikka päris koledaks tehtud. ☺Temast (ja tema lapsest) hakkas lõpuks ka suisa kahju.

No ja nii see lugu seal vaikselt edasi kulgeski. „Rumeenlased“ said aina kainemaks ning lõpuks tasapisi hakkas kooruma ka kogu loo taust, et miks ja kuidas. Loomulikult käis lavalt läbi teisigi tegelasi, kellest eredamalt jäi meelde ehk Anne Reemanni kehastatud kasukaga proua, kes oli pettunud oma mehes ja abielus. Samuti pean ütlema, et nii tore oli üle pika aja Kalju Orrot jälle laval näha. Eks ma olen teda vahepeal ka näinud, aga need rollid on olnud väga väikesed või isegi suisa peaaegu sõnatud. Seekord sai ta siiski rohkem rääkida. Temaga meenuvad ikka ja alati mulle Lutikalossi laiskvorstid. ☺

Muusika valik etendusse oli väga hea ning poola keeles laulmine oli leidlik. Või vähemalt tundus, et see oli poola keel… Veel järgmiselgi päeval kumises kõrvus „eto idealnõi den“ (It’s just a perfect day).

Lugu ise lõppes tegelikult kurvalt, kuigi ei saanudki aru, kas Argo tegelane jõudis siis sihtkohta või jätkas ta oma teed. Etendus mulle aga meeldis. Olin sellel õhtul surmväsinud, aga uni ei tulnud kordagi peale ning sai ka naeru mugistatud. Ootan põnevusega Hendriku järgmisi lavastusi.

Allikas: Tallinna Linnateater