Stardipauk

Ja nüüd see algabki. Minu blogipidamine. Ei oska veel hinnata, kas see on hea või halb mõte, aga juba ammu on paljud küsinud, et miks ma blogi ei pea ja oma teatrimuljeid ei jaga. Ma siis proovin hakata lisaks suulisele jagamisele ka kirjalikult jagama. Siiski pean ette hoiatama, et kindlasti pööran tähelepanu muudele asjadele kui need teatrikülastajad, kes käivad ainult paar korda aastas teatris. Üldse on see teatris käimine mul läinud kontrolli alt välja st peaks panema ikka aastase sihi ette (nt 30 etendust) ja seda mitte ületama. See aasta on jälle kuidagi lappama läinud ja soojamaa reisi raha on vaikselt ja märkamatult taskust välja libisenud. Samas kui oled sõltlane, siis oled sõltlane ja ma ei tea ka, et kuskil selle sõltuvuse vastu ravi pakutakse. Võib-olla kui vaadata järjest kümme väga halba etendust, siis ei taha jupp aega teatrisse minna. Samas võib see viia aga hoopis selleni, et lootus kasvab iga korraga, et järgmine on parem ja oledki alguses tagasi. Suletud ring seega.

Millist teatrit ma siis eelistan? Eelistus on eelkõige sõnateater, millele järgneb muusikateater (alates muusikalidest ja lõpetades operettidega) ning siis tuleb tants. Ma olen suhteliselt nn kõigesööja, aga seda pean küll tunnistama, et farsid ei ole minu rida ja neid ma vaatama ei lähe. Nii et kui kedagi huvitab just see žanr ja kui ma just juhuslikult ning kummaliselt olude sunnil just farssi vaatama ei satu, siis siit blogist selle kohta eriti palju infot ei leia.

See aga olekski sissejuhatuseks kõik ja loodan, et mul jagub ikka viitsimist ja julgust oma teatrikäikudest pikemalt kirjutada ja ei juhtu nii, et alustan suure hooga ja lõpuks jääb kõik soiku. Pigem loodan, et on niipidi, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama. ☺️

P.S. Ärge siis pahandage kui kogu see asi algul veidi kohmakas on. Pole varem blogi pidanud ja alles avastan seda maailma, nii et 100 päeva armuaega võiks vähemalt anda.