Neljapäev, 25. juuli 2019

Lootuskiir pimeduses

Külastus: 16.07.2019
Teater: Rehe küün
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Esietendus: 30.06.2019

Täitsa juhuslikult avastasin, et selline etendus on olemas. Õigemini avastas selle mu ema ja küsis, et kas ma kavatsen minna. Egas midagi, ikka tahan näha kui on midagi uut ja eriti kui see on mõnes teistmoodi kohas. Igaühel omad nõrkused ja minu oma on teater. ☺

Rehe küünis olen varem käinud ja mäletasin, et mängukohana ei olnud just kõige parem, sest nähtavus on teatud kohtades kehv (siiski jäi mulle seekordsest külastusest mulje, et olukord on selles osas paranenud!). Kuna aga sellele etendusele müüdi ka nn VIP pileteid ehk teatud kohad olid  nummerdatud, siis tekitas see siiski julgust uuesti katsetama minna. Ostsimegi ema ja õega nn esimese Eesti piletid (kohvilauas ühe teatrikülastaja väide) ja tegime naisteõhtu. Ega mehele see vanadekodu naiste värk poleks istunudki.

Lugu ise toimub vanadekodus tormi ajal kui jõgi hakkab üle kallaste ajama ning kõik elanikud tuleb evakueerida. Seda ootavad ka näidendi tegelased, aga tundub, et neid on sinna unustatud. Lootust ei tohi siiski kaotada ka siis kui seda enam pole ning ei tohi jääda käed rüpes passima. Kas nad ka päästetud saavad, seda otsustab etenduse lõpus igaüks ise.

Näitlejate kooslus on muljelavaldav - Ene Järvis, Elle Kull, Mari Lill, Kersti Kreismann, Ines Aru. Lisaks neile veel Sandra Ashilevi ja Viktor Leševits. See viimane polegi vist tegelikult näitleja, aga narkomaanist varga rolli kandis välja küll.

Vanadekodu prouad on kõik omamoodi, erinevate vaadetega elule ning oma minevikutaagaga. Elle Kull vaatab palju jumala poole ning ootab, mida inglikaardid talle ütlevad. Mari Lill on irooniline ja sarkastilise huumoriga pragmaatik. Ene Järvis on krapsakas mutt, kes tahaks ikka endiselt pidutseda ja elust mõnu tunda, mis siis, et vanust on juba 86. Kersti Kreismann elab oma minevikus ja arvab endiselt, et on nõutud näitleja. Ines Aru on aga armas dementne vanainimene, kellel on aeg-ajalt selgusehetked ja kelle olemasolust teised vanadekodu asukad seni teadlikudki polnud. Nende juurde satub noor ja sätsakas Sandra Ashilevi, kes tuleb neid sinna päästma, aga kes unustatakse koos vanaprouadega vanadekodusse.

Vaatamata väga heale näitlejakooslusele, oli selle etenduse puhul juures natuke nn rahvateatri maik ehk laval toimuv oli veidi kunstlik. Näitlejad esitasid oma päheõpitud teksti ja kõik oli nagu olemas, aga samas ei olnud see kohati loomulik, eriti alguses. Hiljem läks nagu paremaks. Isegi ei tea, milles asi oli, sest naljad olid ju head ja minu peal isegi töötasid.  Kõige loomulikum oligi ehk Sandra Ashilevi, kes jättis usutava mulje oma nooruslikkuse ja pealehakkamisega. Ene Järvise üle ka väga ei vinguks ja ta oli lahe ja kepsakas mutt, kes mõjus loomulikuna ning ka teksti ei vuristanud lihtsalt ette, aga teiste puhul jäi midagi nagu puudu või ootasin ise midagi rohkemat. Võimalik, et polnud lihtsalt SEE päev või siis olid eelmised hiljuti nähtud etendused minu jaoks nii palju paremad.☺ Sellest on kahju, sest kõik need näitlejad meeldivad mulle ja eriti tore oli Elle Kulli üle nii pika aja näha. Võimalik, et asi on jälle minus ja selles, et ma käin liiga palju teatris... või see tükk lihtsalt ei kõnetanud mind selliselt nagu mõni muu etendus seda teeb. Samas oli lõpp ju täitsa vahva (kui surm välja arvata)!

Üldkokkuvõttes ma siiski väga ei vinguks. Muiata ja naerda sai, õhtu oli tore ja suveteatriks sobis küll. Lootus sureb viimasena!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar