Tsaar Saltaan

Külastus: 13.07.2019
Teater: Emajõe Suveteater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 05.07.2018

"Tsaar Saltaan" on minu üks lapsepõlve lemmikmultikaid. Kõige lemmikum oli ikka "Kolmanda planeedi saladus" (nüüd tagasi mõeldes tekib küsimus, et kas tõesti ulmekad meeldisid mulle juba toona...?☺), aga "Tsaar Saltaan" ei jäänud kaugele maha. Sõnadki olid suures osas peas, sest olgem ausad, selle Puškini muinasjutu riimid on lihtsalt imelihtsad ja kergesti meelde jäävad (guugeldasin just, et tõlkija on Kalju Kangur). Nii juhtuski, et kui nägin juba eelmisel suvel etenduvat "Tsaar Saltaani" reklaami, siis tekkis tunne, et seda mina pean näha saama. Kui veel selgus, et lavastaja on Kaili Viidas, siis oli otsus tehtud. Alati aga ei saa mida tahad ja eelmisel aastal see kahjuks ei õnnestunudki, sest kuna etendust mängitakse Tartus, siis sobivale päevale pileteid enam polnud. Selleks aastaks ostsin juba piletid varakult ära.

Teel etendusele rääkisin mehele autos õhinaga sellest muinasjutust. Tol hetkel väga palju ei mäletanudki, aga mõned luuleread tulid ikka meelde, eriti see Tšernomori koht ja kuidas sääsk ennast tädi silma puuris. Mees ei teadnud aga "Tsaar Saltaanist" ja sellest multikast midagi. Kuidas siis nii?

Mängukoht oli väga huvitavalt valitud - Tartu Pühade Aleksandrite kiriku tagaaed. Enne etendust sai kirikus ka ringi vaadata ning kirikuõpetaja tutvustas kirikut. Hämmastav, et seal pole seni elektrit, vaid ainult nn elus tuli küünalde näol või päevavalgus. Kroonlühter pidavat olema ainus originaalese kirikus.

Muinasjuttu reklaamitakse kui üleküpsenud muinasjuttu täiskasvanutele. See on tõesti üleküpsenud, sest lisatud on Kiluski sulest nn taustalood, mida algupäraselt ei ole. Eks need lood olid nii ja naa, kuid nii mõnigi pani ehk rohkem õekestest aru saama. Viimane lugu ehk Gvidoni edasine saatus väga ei meeldinud, aga ülejäänud lugudel polnud vigagi. Tegevus ise  vürsti matustel, kus õekesed ja ämm Baabarihha taas kokku said ja läks arvete klaarimiseks.

Etenduse algus venis minu jaoks, sest kuidagi ei tahtnud pihta hakata see, mida ma ootasin. Muudkui askeldasid seal laval ja midagi erilist nagu ei toimunud. Mingi hetk juba mõtlesin, et ega siit klassikalist "Tsaar Saltaani" vist ikka ei tule, aga siis hakkas pihta. Akna all kord õhtu eel, ketrasid kolm piigat veel... tsarinna (Marika Barabantšikova), kokk (Terje Pennie) ja kangur (Karin Tammaru). Kogu (või siis peaaegu kogu) muinasjutt kanti ikkagi ette. Ma lugesin mõttes kogu aeg salme kaasa nii palju kui ma neid mäletasin. Neid, mida ei mäletanud, tulid meelde. Endal oli päris naljakas kohe ja jõudsin järeldusele, et inimese pea on ikka prügikast küll. ☺

Mulle tundus, et näitlejad ise nautisid oma mängu. Terje Pennie on olnud juba pikemat aega üks minu lemmikutest ja ei pidanud ka seekord pettuma. See miimika, see hääl, vaimustav ümberkehastumine. See viimane kehtib tegelikult kõikide näitlejate kohta. Lisaks tema laulmine. Milline võrratu alt! Tekkis kohe tahtmine minna uuesti Vanemuisesse "Mamma Miat!" vaatama selles koosseisus, kus tema laulab.

Karin Tammarut ma pole väga palju laval näinud. Viimati vist siis kui ta veel Vanemuise näitleja oli ehk palju aastaid tagasi. Miimika oli tal ikka fantastiline. Üldse oli miimikal selles etenduses väga suur roll. Kuna istusin esimeses reas, siis oli seda hea jälgida. Samas oli miimika nii tugev, et tõenäoliselt oli ka tagapool istujatel hea vaatepilt. Karin Tammaru tõttu sattusin ka nn etenduse osaks, sest ärahellitatud vürst Gvidonina hakkas ta minu kotti endale nõudma. Täitsa tobe tunne kui ei tea, mida teha ja kõik vaatavad. Samas oli naljakas ka kui ta silmad punni ajas ja minu ees praalis. ☺

Marika Barabantšikova mängis eelkõige vürstinnat (teisi rolle ka, aga väiksemas mahus). See pidev emotsioonide vahetumine ja tundmused õdede suhtes... küll ollakse õelikud, siis valitseb jälle õelus (nagu vendade vahel on vendlus). ☺ Huvitav oli seda emotsioonide tulva jälgida ning see viha, mis silmist pritsis... Karm.

No ja siis ämmast, sellest va Babarihhast (Ingrid Isotamm), ei saa ka mööda vaadata. See muudkui tuterdas laval, selg küürus (meenus Elina Reinold "Juuditist", keda vaadates hakkas selg valutama. Sama tunne tekkis siin). Aga kui vaja oli joosta, kus siis alles kablutas! Või trepikäsipuud mööda alla laskumine... Tal oli sõnatu roll, aga päris lahedalt lahendatud.

Lisaks olid veel laval pillimehed, kes vajadusel mängisid ka erinevaid rolle (nt orav, kes oli päris naljakas ja kuskilt otsast ei meenutanud multifilmi oma, ning Tšernomor). Muusikal oli selles etenduses ka oma roll. Kõik laulud olid aga vene keeles. Mees pärast küsis, et kui oleks hispaania näidend olnud, kas siis oleks hispaania keeles olnud. Vot sellele ei oska vastata, aga need venekeelsed laulud olid klass omaette ja sobisid nagu rusikas silmaauku. Eriti Terje Pennie laul ja lõpus sillerdav kolme õekese laul, kes lõpuks omavahel lepitust leidsid.

Samovaride "näitus" oli samuti klass omaette. Kui neid laua alt välja tulema hakkas, siis tundus, et lõppu ei tulegi. Üks uhkem kui teine. Panen ka siia pildikese pooltest neist. Oleks tahtnud kohe lähemalt vaatama minna, aga need asusid laval ja sinna ei lubatud.

Võimalik, et minu hinnang on kallutatud ja seda eelkõige sellepärast, et omal ajal oli tegemist ühe minu lemmikmultifilmiga (kahtlustan, et olen seda ka lugenud, sest kodus oli raamat Puškini muinasjuttudega), aga minule igatahes meeldis ja oli selline kerge ning mõnus suvetükk.

Allikas: Emajõe Suveteater