Talupojad tantsivad prillid ees

Külastus: 22.08.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 11.06.2021

Kivirähk mulle üldiselt meeldib. Kui televiisoris rääkis, et selline etendus on tulemas, siis härra abikaasa arvas kohe, et seda võiks vaatama minna. Poisid on ka juba üsna suured, miks mitte nemadki kaasa võtta. Kui etenduse päev hakkas lähenema, lugesin Danzumehe arvamust etendusest. Ma ei tea, miks ma seda tegin, sest tavaliselt ma ei loe kui on juba kindel plaan etendust vaadata. Mulle meeldib vaadata nn puhtalt lehelt. Seekord aga lugesin. Ütlen ausalt, võttis ikka põlve värisema küll kui ilmnes, et tema lahkus vaheajal ja tahtmine oli tegelikult juba esimese vaatuse keskel püsti tõusta ja ära minna. Pani mõtlema. Eriti murelikuks tegi mind asjaolu, et poisid pidid ju ka teatrisse kaasa tulema. Egas midagi, läksin tohutu eelarvamusega. Lapsi ette hoiatama ei hakanud, mehele küll mainisin, et sellised lood. 

Etteruttavalt võin öelda, et ma poole pealt ei lahkunud ja nii hull polnud kui ma teatrisse minnes pelgasin. Samas kiita ka väga ei tahaks. Draamateatril on ikka paaaalju paremaid etendusi. ☺ 

Etenduses lõid kaasa tuntud ja head Draamateatri näiteljad ning Liisa Pulk külalisena. Ega ma neist kedagi esile tõsta nagu ei tahakski, sest eks nemad tegid oma tööd ikka hästi ja südamega, minu jaoks jäi lihtsalt materjalis midagi vajaka ja natuke need s...a ja tagumiku jutud tüütasid ära ka. Lisaks ärritas mind kohati lava peal toimuv karjumine. See mulle üldse viimasel ajal väga ei istu... Ei tea, kas on vanaduse tunnus või on siis tavaelus seda avalikkuses ja ka sotsiaalmeedias räuskamist nii palju, et taluvuspiir on kätte jõudnud?  

Etendus ise rääkis eestlastest, meie kujunemisest ning tegelikult ka Saksa mõjudest, mida me ehk igapäevaselt nii väga ei tajugi. Üles oli see ehitatud sketšidena ja mõni neist isegi üsna koomiline ja leidlik. Mõned jälle veidi igavad ja pikalevenitatud. Teise vaatuse sketšid meeldisid mulle rohkem kui esimese omad. Ma küll lubasin, et ma ühtegi näitlejat esile ei too, aga Taavi Teplenkovi mainin ikka ära, õigemini tema väikese poisi rolli teise vaatuse surma sketšis. Need sukkpüksid ja see kreeka e-na istumine... ☺ Ma ei tea, kuidas ta üldse nii palju paindus ja neid jalgu niimoodi nii pikalt hoida suutis. Lapsena on see tavaline, aga 40+ vanuses üsna keeruline kui just igapäevaselt joogat ei tee. 

Kokkuvõtvalt ei olnud see etendus minu tassike teed, kuigi isegi naersin mõne koha peal. Teisalt piilusin aga kella... Samas lapsed jäid rahule ja leidsid, et oli naljakas. Rahvale tundus ka sobivat. 

Allikas: Eesti Draamateater