Kolmapäev, 27. oktoober 2021

Maakas

Külastus: 20.08.2021

Teater: TeMuFi

Lavastaja: Peep Maasik

Esietendus: 05.08.2021

Kuna kevadine teatripaast oli suur, siis läksin piletite ostmisega hoogu. Lisaks tundus, et tahaks minna kuhugi, mis ei ole päris teatrisaal, vaid oleks just suveteatrile omane koht. Silma jäi TeMuFi lavastus "Maakas", mis toimus Olustveres. Kuna etendus toimus Eesti taasiseseisvuspäeval, siis oli tegemist pika nädalavahetusega, mille pidime nagunii Lõuna-Eestis veetma, siis miks mitte Olustverre sõita. Pealegi sai ju oma pulmapäevalgi teatris käidud, miks siis mitte taasisisesvuspäeval. 

Etendusepaika suutsime sõita teisiti kui teised. Waze lihtsalt juhatas kõige otsemat teed mööda ja nii me mõisahoonete vahelt sinna kuidagi kohale jõudsime, sisuliselt peaaegu lava taha. Vaadati küll veidi hämmeldunud pilguga, aga me tegime näo, et nii peabki olema. Kuna oli ikkagi Eesti jaoks selline tähtis päev, siis külalisi tervitati pitsikese lauaviina ja kiluleivaga. See oli elevusttekitav üllatus. 

Etendus ise oli selline kerge suvetükk Wimbergi "Lipamäe" ainetel. Pean ütlema, et läksin üsna suurte eelarvamustega, aga mulle täitsa meeldis. Ei pidanud palju ajusid ragistama, kuigi veidi allegooriat ja sümboolikat oli ikka, tekst oli üsna voolav, mõned karakterid koomilised, ilm ilus ja lavakujunudus äge. Mis sa hing veel ühelt suveetenduselt ihkad?

Lugu ise räägib 20ndates aastates ülikooli lõpetanud noormehest Jaagust (Silver Kaljula), kes minu arvates tegeles eelkõige enese otsingutega. Ilmselt ei paku sõprade joomalood enam pinget, ema tänitab, tööd ei ole ja nii lähebki ta üle väga pika aja vanaisa (Jaan Rekkor) kutse peale tema juurde maale ning otsustab peale viimase surma ennast seal sisse seada ja majapidamise üle võtta. Siinkohal tuleb kiita lavakujundust. Tõeline maaõu, kust ei puudunud peenrad, heinakuhi, puuriit ega ka kombain. Mulle väga imponeeris. 

Etenduse tegevus toimub peamiselt 90ndatel, kuid tehakse kõrvalepõikeid ka Jaagu lapsepõlve. Mulle muidugi meeldisid enim need tagasivaated. Minu arvates on see alati lahe kui näitlejatel avaneb võimalus lapsi mängida ja seejuures täiega  rokkida. Pean siinkohal eriti kiitma Lauri Kink'i tegelast naabripoisina. Ta oli lihtsalt laps, mis laps, mis siis, et suure mehe kehas. Tema paljajalu jooksmine üle torkivate heinakõrte ajab praegugi suu muigele. ☺Teine muigama ajav roll oli tal alguses rullnokana. No ma ei saanud naeru tagasi hoida kui ta oma päikseprillid eest võttis. Kelle iganes idee see oli, oli see naelapea pihta. Mulle sellised pisiasjad meeldivad, kuigi mõni ei pannud võib-olla tähelegi.

Lisaks lõid etenudses kaasa erinevates rollides Klaudia Tiitsmaa. Tema tibirolli tühi pilk oli ületamatu. Ma vist ei oskaks sellist teha. Naabritüdruku Evelinina oli ta aga hoopis teisest puust ning väga armas ja sümpaatne. 

Silverit ennast ma olen laval tegelikult vähe näinud ja minu jaoks oli see tema esimene suurem roll (tean, et tal on olnud isegi monotükk Mustas Kastis, aga seda ma pole näinud). Midagi eriti meeldejäävat siit ei koorunud, aga rolli sobis ta küll. Kuigi need vuntsid... Ma loodan, et need olid tal etenduse tarbeks, mitte igapäevases elus. Jaan Rekkor vanaisana oli Jaagu kõrval igatahes oluliselt värvikam kuju oma juttude ja olemisega. Tõeline maamees!☺ 

Lavalt jooksid läbi ka Peep Maasik koolidirektorina ja Siim Piirak õppealajuhatajana. Viimane neist oli ka omajagu koomiline kuju ning ilmselt üsna elust enesest maha kirjutatud. Roll oli küll väike, aga jäi meelde. Kuna nad tulid aga lavale vana autoparsaga, siis viimane ei läinud lahkumise ajal enam käima. Ei usu, et see meelega nii tehtud oli, aga igatahes pidi ka publiku hulgast auto lükkamiseks abi paluma. Väike naerune vimka seegi.     

Kõige keerukam tegelane oli aga minu jaoks kirikuõpetaja Lauri Kinki kehastuses. Ta ajas Jaagu, tema vanaisa ja kogu küla suhtes kiusu, üritades nad maalt eemale peletada, aga tegelikkuses sümboliseeris see kuju ilmselt hoopis midagi muud. Ma ei ole sümboolikas kunagi tugev olnud, aga ehk võiks siin tuua mingeid paralleele raske maatöö kui sellisega ja selle pelutavusega? Kui keegi oskab täpsemalt lahti mõtestada, siis kommentaarid on oodatud. ☺

Kokkuvõtvalt oli selline Harju keskmine tükk, aga ma ei kahetse, et vaatamas käisin. Oleks võinud lapsed ka kaasa võtta, see oleks neile täitsa jõudumööda tükk olnud. Eks teatripisikut tulebki ju kergematest tükkidest süstima hakata. Kui kohe Hamletiga lajatada (kuigi ka see sai just eile ära vaadatud, mis siis, et koomilises võtmes), siis see teatripisik ehk ei idanegi. Pealegi on teatris ju nii tore! Eriti tore on suveteatris kui vihma ei saja ja ei pea kügelema. Need tingimused olid igati täidetud. ☺


Allikas: TeMuFi





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar