Külastus: 18.08.2021
Teater: Tartu Uus Teater
Lavastaja: Ivar Põllu
Esietendus: 31.07.2021
"Serafima+Bogdan" pidi lavalaudadele tulema juba 2020. aastal, kuid koroona tõttu lükkus aasta võrra edasi. Algselt oli mul mõte seda mitte vaatama minna, sest Kolkja Peipsiveerel tundus ikkagi väga kaugel olevat ja minek suur ettevõtmine. Pileteid ka ei olnud saada... Ühel hetkel aga vabanes mingi kogus pileteid, mul oli parasjagu tulemas puhkus, pidin nagunii Lõuna-Eestisse sõitma ning kuidagi märkamatult oli mul pilet ostukorvis ning siis juba telefonis. Muidugi järgmisel päeval avastasin, et mul olid samale päevale veel ühed teatripiletid ostetud, aga mis parata. Kaalusin, et kumma kasuks siis otsustada ja Serafima võitis. ☺ Õnneks teised piletid sain müüdud ning suund Kolkjale võetud. Tallinnast on sinna tõesti pikk tee ja mul on hea meel, et ma öösel tagasi sõitma ei pidanud, vaid sain suuna Tartule võtta.
Seekorde teatriskäik oli kohe nagu kaks kärbest ühe hoobiga ehk sai olla veidike turist ning samas ka teatris käia. Mulle väga meeldis selline korraldus vaatamata sellele, et olin üksi ja polnud kellegagi muljeid jagada.
Kolkjasse jõudes oli külaveeres juba autode järjekord korralik, kuigi ma läksin nagunii ajavaruga, et saaks niisama ringi vaadata ja Tädi Šura kohvikus paljukiidetud sibulapirukat süüa. Sain vaevalt autost välja kui härrasmees oli juba sealsamas sibulapirukaid müütamas. Kuumad. Lõhnavad. Ahvatlevad. Nõrkus on su nimi naine, aga oli väga maitsev pirukas. Vaatasin niisama külavahel ringi, astusin läbi Tädi Šura kohvikust ja tema õuel asuvast sigurimuueseumist. Samuti uudistasin sealseid huvitavaid peenraid ning kasvuhoonet. Jõudsin Kolkjasse tund aega enne etendust, aga aega ikka kuidagi nappis. Siiani olen väga rahul, et selle retke ette võtsin. ☺
Nüüd siis etendusest. Raamatut ma ei olnud selleks ajaks veel lugenud. Tutvusringkonnast kuulsin vastakaid arvamusi - kindlasti võiks olla enne läbi loetud, muidu ei saa midagi aru ning teine leer arvas, et vahet ei ole, nemad polnud lugenud, aga said ikkagi aru. Raamat on teatavasti paras telliskivi. Kuna töö juures oli see raamatuvahetuse riiulis olemas, siis ma ta sealt kaasa krabasin ning päev enne etendust alustasin lugemist. Eks aega oli ikka piiratult, aga 200 lk suutsin enne etendust ikkagi läbi lugeda. Tekst oli ladus ja raamat ise huvitav, kuigi tegelikkuses kohati ka päris vastik. Seega läksin ma etendusele poolikute teadmistega raamatust. Mida ma siis tagantjärele ütlen kui nüüdseks on terve raamat läbi loetud? Ma arvan, et raamatu lugemine tuleb kasuks. Etenduses oskab paralleele kohe paremini tõmmata ning iga stseeni ümber koondub peas veel taustalugu. Samas saab vaadata ka ilma lugemata, aga siis jääb ikkagi osa taustast kaotsi.
Olin ette hoiatatud, et vähemalt S sektoris algab esimene vaatus tagant ettepoole (jõudsin etenduse ajal järeldusele, et sama kehtib B sektori kohta). S sektoris vaadati algselt Serafima lugu, vaheajal vahetati sektorit ning siis nägin Bogdani lugu. Väga andekas mõte lavastada etendus just selliselt ning seejuures mängida paralleelselt kahel "laval". Väike vihje ka Serafima ja Bogdani kaksikuteks olemisele? Ilmselt see ongi loomeinimeste ja minu erinevus, et nemad näevad vaimusilmas selliseid asju ja mina mitte. Seejuures veel asju nii sättida, et need lood saaksid joosta paralleelselt... Võimas.☺
Kuigi etenduse pealkiri on "Serafima+Bogdan", ütleks ma, et peaosas oli hoopis Serafima mees Raimond Uusküla (Priit Loog). Priit on minu jaoks nagunii väga sümpatane näitleja, aga selle etenduse roll oli ikka hämmastav. See jõhkrus, samas sisemine ebakindlus, tema muutumine ajas... Priima! Olles teda selles rollis näinud ei oskaks nagu ühtegi teist näitlejat tema asemel ette kujutada.
Mulle meeldisid siin etenduses tegelikult kõik näitlejad. Võib-olla Andres Mähari Bogdani füüsiline kuju ei vastanud just raamatus kirjutatule (pikk ja turske, mitte et Mähar lühike oleks, aga 2 m ka just mitte ☺), kuigi poolpime. Iseenesest see ka ei häirinud. Mul oli Bogdanist tegelikult kahju. Konutada ikkagi terve elu soos, haududa kättemaksu, samas mina temas tapjainstinkti ei näinud erinevalt Serafimast või Mstslavist (Martin Kork), kellel see pritsis välja kogu kehast (ka raamatus ei tajunud ma tema tapjainstinkti). Küll ma ei tea, kuidas ta suutis selles külmas terve õhtu paljajalu ringi tatsata. See käib ka teiste näitlejate kohta. Ikka päris külm ja märg ilm oli.
Ilo-Ann Saarepera andis Serafima mõõdu välja küll ja kuna ma istusin esimeses reas, siis pean ütlema, et algul oli tal päriselt ka hullunud pilk silmis, mis siis etenduse jooksul vastavalt loole taandus pehmemaks. Samuti tegi tema füüsiline kuju läbi muutumise. Loo lõpus on kuidagi küürus ja vaevatud, aga mida nooremaks ja veel eluvaevadest puutumatuks muutus, seda sirgemaks ja enesekindlamas läks ka tema rüht.
Vennakesi ja tegelikult ka mitmeid muid rolle mängisid noored näiteljad Elise Metsanurk ja Ekke Hekles. Mõlemad jätsid hea mulje ja esimese hooga pettis Elise mu ka ära, sest ma ei saanudki esimese hooga aru, et poissi mängib tüdruk. Kahtlustasin, aga kindel ikkagi polnud.☺
Etendust ennast kuuleb kõrvaklappidest. Taas väga hea leid, kuigi kontseptsiooni arvestades ilmselt ka hädavajalik. Samas sääsepirin kõrvus, hingledus jne... See oleks ilmselt muidu kaduma läinud.
 |
| Allikas: Tartu Uus Teater |
 |
| Tädi Šura kuulus sibulapirukas |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar