Rogožin

Külastus: 28.09.2021

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Andreas Aadel ja Markus Helmet Ilves

Esietendus: 24.05.2021

Koroona on mõjutanud teatripiletite saadavust ja see on muutunud lihtsamaks. Juba ammu oli kavas minna vaatama, mida noored lavastajad Dostojevski "Idioodist" välja võlusid ning lõpuks see õnnestus, sest sobis nii etenduse aeg kui ka pileteid oli saadaval. Selguski, et tegemist oli ühega "Rogižini" viimastest etendustest enne pausile minekut, sest Toom-kooli mängukoht läheb remonti. Nüüd tagantjärele mõeldes ei kujuta ma seda lavastust aga küll üheski teises mängukohas ette... Vana lagunenud maja pisikese saaliga sobis mängukohaks imehästi. Steriilses teatrisaalis läheb kindlasti osa hõngu kaduma...

Tavaliselt kui mõni teos tuuakse lavale, siis ikka peategelase kaudu. Kord varem olen näinud ka kõrvaltegelasest vaatevinklist etendust, mis oli R.A.A.A.M.-i lavale toodud "Aleksei Karenin" Tapal. "Rogožin" oli siis teine kogemus loo jutustamisest kõrvaltegelase pilgu läbi. Pean ütlema, et mulle sümpatiseeris. 

Lavakujundus oli lihtne. Või õigemini oleks vist alatu seda lihtsaks nimetada, pigem oli väheste vahenditega hakkama saadud. ☺ Laest ripuusid köied, mille alla tegelased erinevates stseenides kas mattusid (ilmselt eluraskust ja oma (elu)köidikutes siplemist sümboliseerides või  Rogožini puhul ka armuvaeva) või mille otsas ka lõpuks ronisid. Huvitav leid oli veel kiiged, mille peal toimus Nastasja Filippovna (Kristiin Räägel) ja Aglaja Ivanova (Maris Nõlvak) omavaheline heitlus mehe pärast. Päris nutikas. Ma muidugi alati imetlen näitlejaid, kes sellistel kiikedel kiiguvad, sest mul millegipärast käib iga kord peast läbi mõte, mis siis, kui... 

Näitlejate töö mulle meeldis. Kui Simo Andre Kadastu ei olnud onu Vanjana minu jaoks usutav, siis Rogožini rolli sobis nagu valatult. Siin juba kumas teatavat elutarkust ja hingepiina. Rogožin on minu ettekujutuses noor mees, keda elu on juba piisavalt vorminud ja see siit rollist ka minu jaoks läbi kumas. Eriti hästi tuli välja stseen, kus ta armuvalu all ägas ja ennast piinas (kas ma suudaks niimoodi väriseda?) ning samuti, kus ta Nastasja Filippovnat taltsutada ning enda külge siduda üritas. Kristiin Räägel jällegi meeldib mulle üha enam ja enam ning ootan tema uusi rolle. Eks hakkas ta mulle esimest korda silma juba "Väikeses printsis" rebasena. Seekord oli temalt siis saatusliku naise roll, kes tekitas lõpuks kaastunnedki. Üleni  musta riietatuna oli ta minu jaoks nagu pahelisuse kehastus. 

Maris Nõlvakut ma pole varem teatrilaval näinud, ainult filmis. Kõrk hoiak ja silmavaade sobisid talle, kuigi tal oli üsna kõrvaline roll. Jan Ehrenberg Mõškinina oli Rogožini kõrval kuidagi poisikeselikum, aga ega midagi ette heita ka ei tahaks. Eks ta pidigi selline unistaja olema ja Rogižinile vastandlik. Lisaks lõi veel erinevates rollides kaasa Peeter Tammearu. Kõik rollid olid oma nüansi ja ma ütleks, et isegi mahlakusega ning mõne rolli puhul oli ka oma koomika olemas. 

Minu jaoks oli huvitav ja kaasahaarav etendus, kindlasti mitte kerge meelelahutus, vaid selline, kus lähed loosse sisse ja elad kaasa. Soovin noortele edaspidisekski indu ja soovi võtta ette raskeid pähkleid. Ootan põnevusega! 

Allikas: Tallinna Linnateater