Teisipäev, 7. september 2021

Bäng

Külastus: 23.07.2021

Teater: Kinoteater

Lavastaja: Priit Võigemast

Esietendus: 18.07.2021


Pilet sellele etendusele sai ostetud juba eelmisel aastal, aga koroona tõttu nihkus teatrikülastus aasta võrra edasi. Mis parata. Sai siis sammud taas laevale seatud ja suund Naissaarele võetud. Seekord otsustasime kasutada Omari küüni sõiduks autotransporti. Eelmisel korral vantsisime jala.  Ega muud polnudki viga, aga eelmisel korral olid mul mittesobvivad jalanõud nii ebaühtlase pinna jaoks ning ega liiv kingas polnud ka kõige mõnusam. Seekord siis ei hakanud mitte ponnestamagi. Selle asemel jalutasime Omari küüni ümbruses ringi ja käisime näiteks kirikut vaatamas, mis eelmisel korral nägemata jäi. 

Etenduse suhtes olid ootused kõrged - ikkagi Kinoteater, hea lavastaja, hea näitlejate anasambel. Veidi kõhklusi tekitas küll näidendi autor Marius von Mayenburg, sest tema eelmine minu poolt nähtud teos "Monument" tekitas vastakaid tundeid, aga tuleb ikka katsetada. Kui ei proovi, siis ei saa ka teada. 

Etteruttavalt ütlen juba ära, et ma pole tegelikult senini jõudnud seisukohale, et kas see etendus mulle nüüd meeldis või mitte. Ilmselt tuleb veel seedida, sest kuigi pealtnäha oli tegemist komöödiaga (kohati oli tunne, et Henrik Kalmeti stand-up'ga), siis tegelikult oli tegemist mitmekihilise etendusega. Sellele vaatama ma jään pigem sinna "ei" poolele, kuigi rahvale tundus meeldivat, sest naerda möirati ja aplaus oli tugev. See ei tähenda, et ma üldse ei naernud või kõik halb oleks olnud. Ei olnud ja kohati naersin ka, aga tervik kui selline, mulle ei imponeerinud. Põhjus on tegelikult lihtne. On teemasid, mille üle võib musta huumorit visata, aga piiratud ulatuses. Selles etenduses oli liiga palju valusaid teemasid (nt koduvägivald, pedofiilia), mis olid üle võlli keeratud. Ma arvan, et naeruvääristamine ei olnud eesmärk, vaid ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimine ja inimloomuse ebameeldivate punktide võimendamine. Samas oli see kohati aga nii üle võlli, et muutus minu jaoks naeruväärseks. Teisalt jälle nt stseen mänguväljakult, kus vanematest saavad "emalõvid" ja "isalõvid", kes oma maimukeste probleeme ei näe, oli jällegi koomiline. Selliseid kohti oli veel, mis olid tegelikult vägagi õnnestunud. Võib-olla mulle seega lihtsalt ei sobi teatud ühiskonna valupunktid ja nendega kaasnev ebamugavus. ☺ 

Lugu ise on perekond Bängist, mille keskne tegelane on Ralf Bäng (Henrik Kalmet), kelle kasvamise lugu see on ja kes tahab, nagu lõpus selgub, saada universumi valitsejaks. Tegelikult ongi kogu etendus üks pikk-pikk sissejuhatus puändini. Vot puänt iseenesest läks huvitavaks ja seal sai ikka päris palju poliitilisi paralleele tõmmata nii Donald Trumpi kui ka EKREga. Ütleme siis nii, et masendus tuli suisa peale kui õudne see kõik on ja kui inimeste kõige halvemaid jooni veel võimendada ka, nagu selles tükis tehti, siis ikka päris kohutav! ☺  

Näitlejad olid aga hoos ja nende rolle ja mängu nautisin ma küll. Kalmet tegi stan-up'i nagu ikka, kellele siis sekundeerisid emana Maarja Mitt- Pichen, isana Martin Mill ning erinevates rollides Teele Pärn ja Aarne Soro. Nende hoog ei raugenud lõpuni ja nagu juba eespool ütlesin, siis naerda sai ka. Sellele vaatamata soovitada ei julge, sest ka tutvusringkonnas on inimesed jagunenud kaheks - kas meeldis või ei meeldinud.☺


Allikas: kroonika.delfi.ee


 

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar