Eesti matus

Külastus: 08.07.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Priit Pedajas

Esietendus: 08.06.2002

Kes siis "Eesti matust" ei oleks näinud? Eks olin minagi seda pea 20 aastat tagasi vaatamas käinud ning paar korda ka telekast näinud, kuigi ma eelistan alati elavat teatrit ekraanile, aga selgus, et minu abikaasa ei tea "Eesti matusest" suurt midagi. Kuna tulemas olid viimased etendused ning needki teatrisaalist väljaspool, siis sai tehtud kiire otsus, et tuleb Vargamäele sõita ja see jant ikka uuesti üle vaadata. Jant ses mõttes, et see on täiesti ebanormaalne lugu matusest, mis tükib vägisi pulmaks üle minema. Teisalt jällegi väga kivirähulik lugu. 

Ilm oli soe, kuigi pilves, sääski ei olnud, mängukoht fantastiline ja minu jaoks õige hõnguga. Nii saigi jälle vaadatud lugu eestlaste töörügamisest ja mitme maja pidamise kohustusest, sest ega ühtegi ei saa ju maha müüa! Jõudsin taas järeldusele, et me oleme üks peast segane rahvas ikka... Ma arvan, et Eestimaal ei ole ühtegi inimest, kes vähemalt ühe tegelasegi ei saa oma suguvõsasse paralleele tõmmata. No lihtsalt nii palju äratundmisrõõmu (või ka masendust). Näiteks oli just mõni aeg tagasi meil omavaheline vestlus, et läheks käiks nädalavahetusel korraks Lätis. Läheks jah, aga marjad on ju vaja ära korjata! ☺ Mitte et eelmise aasta mahla enam ei oleks... ja kogu see "orav rattas" teema: 

"Kuidas päev läks?"

"Kurat, täna oli nagu hullumaja, lasin nagu orav rattas!"

Lihtsalt ulme! ☺

Eks see etendus üks paras jant ole, kuigi on kibedat tõde täis. Enamus näitlejaidki olid samad, kes 2003. aasta etenduses, v.a noor Andres (Christopher Rajaveer, eelmine kord Jan Uuspõld), Lee (Marta Laan, eelmine kord Külli Reinumägi) ja loomulikult Tiit (Tõnu Oja, eelmine kord Lembit Ulfsak). 20 aastat on muidugi teinud oma töö ning mõnigi osaline on muutunud märgatavalt vanemaks. Praeguseks on kahjuks ka Aleksander Eelmaa juba meie seast lahkunud, kuigi etendus vehkis veel hooga kirvega ning üritas akent "parandada", sest töö tahab tegemist. 

Enim kartsin tegelikult Tiidu rolli. Lembit Ulfsak oli selles lihtsalt nii hea ja oli hirm, et kuidas seekord läheb. Ma ei tea, kas on asi selles, et Tõnu Oja mulle nii väga meeldib või milleski muus, aga ma ei pidanud pettuma. Oli samasugune sirge seljaga veidi aeglasevõitu vanapoiss, kes pidas vajalikuks kõik naised läbi tantsitada ning oma Siberi aastatest pajatada sõltumata sellest, kas keegi kuulab või mitte. Kui ei kuulanud üks, siis liikus teise juurde jne. Kui võrrelda veel osatäitjaid eelmise korraga, siis Marta sobis minu arvates Lee rolli paremini kui omal ajal Külli. Ta oli kuidagi ebamaisem ja haldjalikum (või siis näkilikum, sest pidas noor Andreski teda ju algselt näkiks). 

Loomulikult meeldisid mulle taas selles etenduses väga Maret (Kersti Kreismann) ja Iida (Ester Pajusoo). Iida oma asjatamisega ja Maret oma püüdlusega kuulata teiste juttu, samas ilmselgelt mõtetega mujal olles. Iidat nähes sositas mees mulle: "Ma Kessu, ma Kessu ja mina olen Tripp". ☺ See on iseenesest nii armas, et kuigi oled jõudnud näitlejana nii kõrgesse ikka, siis ei ole sinu noorepõlve rolle unustatud. Lisaks ei saa ei üle ega ümber Tõnu Kargi purjus Karlast, kes oli väga koomiline. Eriti meeldis mulle tema monoloog teemal, kuidas õige maamees ei saa septembris Kamtšatkale sõita, sest kartul on vaja üles võtta. ☺

Vahepeal on jõudnud ekraanile ka film. Seda ma vaatama ei lähe, ootan kuni telekasse tuleb. Liiga palju "Eesti matust" ei tee ka head ja nii võib üledoosi saada. Ilmselt on aga hea lugu kui pea 20 aastat on laval püsinud ning nüüd tehti lisaks veel film. Ju siis ikka on seda äratundmisrõõmu või hoopis äratundmiskurbust piisavalt, et peab endale meelde tuletama, kes me oleme. 

Allikas: Järva valla teataja 08.07.2021