Kaunitar ja koletis

Külastus: 13.04.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Georg Malvius

Esietendus: 24.11.2018

Olen vahepeal jõudnud kolm korda teatris käia, uued etendused terendavad ees, aga blogisse pole olnud aega sõnagi kirjutada. Kevad ja ilusad ilmad nõuavad oma osa. Aga alustangi siis jõudumööda ja järjekorras. Esimene kolmest etendusest oli Vanemuise „Kaunitar ja koletis“. Üldiselt on mul kavas enam-vähem kõik Vanemuise poolt lavastatud muusikalid ära vaadata ja seni on see suhteliselt edukalt kujunenud. „Kaunitar ja koletis“ on peremuusikal ja seega oleks loogiline, et süstime lastesse teatripisikut. Lapsed aga arvasid, et nemad ei taha, sest lauldakse liiga palju. Mees/abikaasa/pealelööja ühes isikus arvas, et pole tema jaoks. Seega tegin õele ettepaneku, et kui ta juhuslikult kavatseb seda vaatama minna, siis kutsugu mind kaasa, mida ta ka minu rõõmuks tegi. 

Georg Malvius ei olegi vist mulle kunagi pettumust valmistanud või vähemalt ei meenu. Enamasti on ikka kõik tema lavastused meeldinud (ka mittemuusikalid) ja talle sobib muusikalide lavastamine nagu rusikas silmaauku. „Kaunitar ja koletis“ polnud ses mõttes erand. Vanemuine oli taas panustanud uhketesse dekoratsioonidesse ja kostüümidesse, mis moodustas minu jaoks terviku.

Saara Kadak oli nagu loodud Kaunitari rolli, samuti Rene Soom sobis koletise rolli nagu valatult. Ega maski tagant ja koletise kõnnakust ära ei tundnud, kava ei ostnud ja terve esimene vaatus mõtlesin, et tuttav hääl… Vaheajal sain siis targemaks, et Rene Soom. Sellepärast oligi hääl tuttav. ☺

Rollidest meeldis mulle millegipärast aga enim Mihkel Tikerpalu Gaston. Ta lihtsalt ajas mind oma edevuses ja epakuses naerma. Praegugi kisub suu muigele kui meenutan tema enda musklite imetlemist. 

Loomulikult olid vahvad ka kõik need nõud ja kellakapp ja küünlajalg ja tolmuhari, kes oli väga Grete Paia moodi, aga ei olnud seda tegelikkuses teps mitte, vaid väidetavalt hoopis Anett Viinalass mängis tolmuharja.

Vanemuiselt üks järjekordne õnnestunud muusikal ja mul oli tõeliselt kahju, et lapsed teatrisse ei tahtnud tulla, sest laulu polnud üldsegi nii palju kui näiteks Buratinos, aga see-eest oli muid efekte – müristamine, punaste silmadega hundid jne ning nalja sai ka. 

Allikas: Vanemuine