Lehman Brothers

Külastus: 29.09.2020

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 09.09.2020

Varakevadel otsisin netist teatripileteid ja vaatasin, et vaat kui huvitav, Lehman Brothersitest tehakse etendus. Mõtlesin, et olgu mis ta siis on, aga majandusinimesena peaks seda ikka kaema minema. Ostsingi ehku peale piletid ära, sest etendus polnud veel esieetendunudki ning seega oli tegemist põrsas kotis ostuga. Piletid jäid ootele, eriolukord tuli peale, etendus ei esietendunudki ja teatrisse ka ei saanud. Nii pakutigi samade piletite ümber vahetamist septembri lõppu. No mul vahet polnud, etendusest ei teadnud endiselt midagi, sest esietendustki polnud olnud. Lõpuks see esietendus tomus, kus mina küll ei käinud, aga kiidulaulu hakkas igast allikast tulema - alates Danzumehe postitusest ja lõpetades kultuurisaatega "OP". Kui palju kiidetakse, muutun mina skeptiliseks.... Nii ka seekord. Õnneks selgus, et skeptilisuseks polnud põhjust ja etendus oli püstijala apalausi väärt. Braavo!

Teatrisse minemise ajaks olin juba teada saanud mitut asja. Esiteks, et etendus kestab neli tundi. Okei, pole esimene kord 4 ja isegi rohkem tunde teatris istuda. Teiseks, et laval etendatakse ca 150 aastat. See pani kukalt sügama, aga suurendas uudishimu. Kolmandaks, et näitlejaid on ainult kolm. Nojah, vendi oli ka kolm. Aga siiski... Kolm?!?! Ja seejuures 150 aastat?!?!? Huvitav, huvitav...  

See 150 aastat jutustati lavalt kolme näitlejaga väga edukalt ära, kusjuures mängust ei puudunud naised ega ka lapsed. Samuti andis see hea läbilõike Ameerika ajaloost. Väga kihvtilt lavastatud ja ka eteldud. Kõik kolm - Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast - olid hoos. Eriti eredalt jäid meelde Guido Kangur väikse poisina, pruudikandidaadist Priit Võigemast ja klaverikunsti "armastav" torisev Mait Malmsten. Tegelikult oli neid meeldejäävaid hetki etenduses kordades ja kordades rohkem, aga ma ei hakka spoilerdama. Minge ise teatrisse! ☺ Igatahes ma ei märganud kordagi, et näitlejad oleksid nn üle nurga lasknud. Kõik oli filigraanselt paigas. Ei puudunud ka sümboolika. Kasvõi see Priidupoolne twistimine viimases vaatuses. Väga tähendusrikas. 

Kindlasti ei saa etenduse juures alahinnata ka muusika rolli. Lisaks näitlejatele oli laval veel muusikutest trio - Joel Remmel, Heikko Remmel ja Ahto Abner. Nende roll ei olnud tegelikult näitlejate omast väiksem, kuigi nad olid ainult taustajõud. 

Ma arvan, et see etendus saab järgmisel aastal parima lavastuse tiitli või õigemini vist antakse välja parima lavastaja tiitel. Hendrik on selle igati ja õigustatult ära teeninud ja ma oleksin väga-väga imestunud kui see tiitel seekord talle ei tule, sest ma arvan, et seda etendust sellel aastal üle trumbata on keeruline.  Tõeliselt vägev teatrielamus.

Allikas: Eesti Draamateater