Vanja

 Külastus: 13.10.2020

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Māra Kimele 

Esietendus: 03.10.2020

Mnjah. Ei teagi kohe, mida öelda. It wasn't my cup of tea. Ega ta nüüd nii halb ka polnud, aga kuidagi tühja tundega tulin teatrist ära. Etendus nagu venis ja ei tahtnud kuhugi jõuda... Liim oli puudu ja traagelniidid paistsid ehk rabedavõitu oli. Võimalik, et polnud lihtsalt minu päev (ei taha ju oma lemmikteatrit väga kritiseerida ka) või siis polnud etendus veel piisavalt sisse mängitud. 

Tšehhovi näidendi tegevus oli toodud tänapäeva, õigemini põllumajandusliku perefirma valdustesse, kus käis pidev kurkide sisse tegemine, samas marjade tegemine oli tulemas. Kõik oleks olenud enam-vähem, aga kuidagi nagu ei sobinud see tšehhovlik dialoog sinna kurkide vahele. Jah, maaelu ja linna kontrastid on endiselt olemas ja ehk teravamgi kui Tšehhovi ajal, samuti armastus ja vastuarmastuseta jäämine, aga ikkagi jäi midgi puudu. Samas kui nt Uuevarikul Ülo sõnnikut rooib ja sinna vahele filosofeerib, siis sobib küll. Ei teagi, kas on Ülo tekstid nii palju lihtsamad ja Tšehhovi omad kõrgelennulisemad, aga midagi häiris. Nagu ka see klaver keset saali, mis sinna kurkide vahele kuidagi ei sobinud, kuigi Sandra Uusberg ju mängis päris kenasti. Ma ausalt öeldes ei usu, et kui päriselt keegi tänapäeval klaveri majja toob, mis iganes põhjus selleks siis on, et see paigutatakse plekist kurgipurkide vahele. Võimalik, et see oli väga sügava sümboolse tähendusega, aga kui oligi, siis minu jaoks läks see kaotsi.   

Mulle noored näitlejad meeldivad ja ma alati ootan rõõmuga uusi üllatusi. Seekord aga hakkas mind kohe alguses häirima onu Vanja (Simo Andre Kadastu) vanus. Oli küll habemega, aga silmaümbrused nii siledad ja ei mingit elukogemuse kurdu näos. Ei suutnud ennast ka "vanemaks" mängida ja sellest on kahju. Ehk on ikka asi selles, et esietendusest oli nii vähe aega möödas ja lavakogemust napib, aga midagi jäi igatahes puudu. Mind tegelikult täitsa huvitab, kas see oli lavastaja teadlik valik või oli eesmärk lihtsalt uusi näitlejaid publikule tutvustada. Ma iseenesest ei arva, et Simo oleks halb näitleja. Kindlasti mitte ja seega ootan põnevusega tema uusi rolle. Samas muidugi alati on näitlejaid, kes mulle ei sobi. Elame-näeme.

Teine noor - Kristiin Räägel - jäi mulle meelde juba "Väikeses printsis" rebasena. Ta on kohe kuidagi rebaseliku olekuga. Tema Sonja oli selline tagasihoidlik töörügajast armunund noorik, aga pean ütlema, et jättis veidi veidra mulje oma tagasihoidlikkuses. Nagu kannataks kergekujulise Aspergeri käes... Lisaks oli tema temagi mängus rabedust, aga küll need nurgad ajaga maha lihvitakse. 

Juba kogenud näitlejad olid nagu ikka. Rain Simmul Aleksander Sebrjakovina mängis natuke nagu üle. Kaspar Velberg Mihhail Astrovina oli hoos oma armastatu tähelepanu võitmiseks ja ta meeldis mulle selles etenduses enim. Sandra Uusberg Helena mängis meestega ja särtsu tema ja Kaspari vahel oli küll. Sandra on minu arvates selline näitleja, kes sobibki eelmise ja üle-eelmise sajandi kaunitare mängima. Kahju, et ta nüüd üritati siia tänapäeva kurgipurkide vahele paigutada ja seetõttu läks osa tema võlust kaduma. 

Ma ei tahagi rohkem sellest etendusest kirjutada. Väga moes on asju tänapäevastada, aga mulle tundub, et mõni klassika võiks ikka klassikaks jääda, kui seda tänapäevastamist ei tee just Saša Pepeljajev. ☺

Allikas: Tallinna Linnateater (autor: Siim Vahur)