Pariisitar

 Külastus: 29.10.2020

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Aare Toikka

Esietendus: 27.09.2020

Seekord oli taas tegemist etendusega, mis eriolukorra tõttu kevadest sügisesse lükkus. Igal juhul ootasin seda etendust väga ja ei pidanud ootust kahetsema, sest ette rutates võin öelda, et etendus meeldis mulle väga. KUMU saal mulle ei meeldi, aga ega see lõppkokkuvõttes probleemiks ka polnud. 

Tegevus toimub Washingtonis ning võimaldab piiluda poliitika telgitagustesse. Trump sai ikka korralikult hagu. Etenduse keskmes on Chloe (Katariina Tamm), kes on nõus oma mehe (Tanel Saar) edu nimel astuma vägagi ootamatuid samme ning ületama piire, mille eetilisus jätab soovida. Ma pole Katariina Tamme väga laval näinud, pigem ainult läbi teleriekraani. Minu senise kogemuse põhjal on mul temast mulje kui väga üheülbalisest näitlejast, kelle rollid on veidi ülerõhutatult tibilikud. Seekord olid ta ju tibilik küll, aga see roll oli palju sügavam ning palju loomulikum kui ma ootasin. Samuti ei kõnelenud ta tavapärase peenutseva tibi häälega (ma ei oska seda häält teistmoodi nimetada, mida ta varasemalt kasutanud on). Seega oli see vägagi positiivne üllatus ning ta sobis oma rolli hästi. Ma igatahes nautisin seda täiega, eriti neid kohti, kus ta "mask" langes.

Poliitilistesse mängudesse segati veel mõjukas isik, kelle nime ma ei mäleta, aga keda kehastas Margus Prangel. Tal oli natuke sellisem tolam roll või õigemini polnud ta tola, vaid Chloe'i mängukann. Mulle tundus, et ta nautis seda rolli väga. Nii tegelase kui ka näitlejana ja rahvas sai ka naerda. ☺

Samuti haarati võimumängudesse Federal Reserve'i juht, keda kehastas Merle Palmiste ja kes ei saanud arugi kuidas teda mänguvõrku mässiti ning tema tütar (Henessi Schmidt), kes oli ka ootamatult mängu osa, kuid kellel oli siiski minu arvates suurem ja sügavam roll kui välja paista üritati näidata. Ei taha siinkohal spoilerdada. Merle Palmiste puhul meeldis mulle enim tema šokk kohvikus. See oli ikka päris hea. ☺

Minu jaoks oli etenduse keskmeks küsimus, et kui kaugele ollakse üldse valmis minema oma kaasat toetades, ennast seejuures kaotamata. Mulle tundub, et ennast kaotamata seda tegelikult teha ei saa ja kas seejuures suudetakse siis lõpuks ise olla rahuloev ja õnnelik? Pigem mitte... või siis olen mina ikka liiga egoistlik ja selliselt asjadele läheneda ei suuda. Kas ta tegi seda tohutust armastusest oma mehe vastu. Ei usu, pigem oli ta leidnud sellistes mängudes oma igapäevaelu värvi ja hiljem ei saanud enam sellest karussellist välja. Kõigele lisaks veel ka mees - mida tema sellest kõik tegelikult arvab? Ilmselgelt armastas ta oma naist, aga see ei takistanud teda ikkagi abinõuna ära kasutamast. Kas see on ikka tingimusteta armastus või kas sellist armastust üldse eksisteeribki? Seega mõtlemisainet jagus ja nalja sai ka. Julgeksin soovitada küll. 

Allikas: VAT Teater (foto: Siim Vahur)