Teater: Theatrum
Lavastaja: Andri Luup
Esietendus: 13.02.2020
Tegemist oli minu esmakordse Theatrumi külastusega. Isegi ei oska öelda, miks see nii läinud on, sest teater ise eksisteerib ju juba väga kaua. Kuna "Felicitas" tundus intrigeeriv, saigi pilet soetatud.
"Felicitase" puhul on tegemist Eesti oma ulmekaga, kus koduabiline on inimkujuline robot. Teema pole uus ja ma olen neid robotite lugusid piisavalt lugenud ja filme näinud, mistõttu üllatusi mulle polnud. Näiteks teine Eesti ulmekas ehk "Beatrice" Vanemuises üllatas mind rohkem. Samas on ikkagi tore, et Eestis tehakse autoriteatrit ja püütakse ka siin natuke Sci-Fi-ga tegeleda. Selle eest plusspunkt kirja.
Etendus ise oli üsna etteaimatav (edasine võib sisladada spoilereid). Koju võetakse robot, kes näeb hea välja, on tark, hea kuulaja, kiidab sind jne. Pole siis ime, et pereisa eelistab roboti seltsi oma naisele, kellega on juba pikka aega koos oldud ja kes pole kunagi millegagi rahul. Robot sai tegelikult ju võetud selleks, et tekiks rohkem vaba aega, mida teineteisele pühendada, aga oh üllatust-üllatust, selle ajaga ei osatudki midagi mõistlikku peale hakata ning üksindus jäi hinge ikkagi. Pealegi tekitas robot juurde veel suhteprobleeme. Mõtlesin, et kas ma ise suudaks roboti peale armukade olla. Vot ei teagi. Kui kaine mõistusega võtta, siis pigem mitte, aga samas nägi ta ju välja nagu inimene, seega, mine sa tea...
Riina Maidre Felicitasena tegi hea rolli ja mulle meeldis tema mäng. Ülejäänud trupp jäi tema kõrval nõrgaks. Eriti kuidagi kunstlik tundus Jana (Liina-Riin Olmaru) ja Tarvi (Jan Uuspõld) tüli, kus nad oma "kaarte" avasid ja mees tunnistas, et ta eelistab robotit. Ma saan aru küll, miks Janal katus sõitma läks, aga see tüli oli ikkagi kuidagi kunstlik ja näieldud ning mulle vaatajana ei tundunud usutav. Mitte, et ma ise paremini oleks osanud seda teha.☺Samas Jana närvilisus roboti suhtes tundus realistlik ehk seal ei olnud ülemängimist. Jan Uuspõllu Tarvi tõi etendusse sisse ka natuke huumorit. Eriti meeldis mulle tema arutelu naiste loogika teemal. See oli päris hea. ☺
Kui Jana sai koju roboti, siis kutsus ta ka sõbrannad (Maria Peterson ja Külli Reinumägi) seda vaatama. Maria Petersoni kehastatud Kaja oli ülevoolav ja naeris palju. Samas oli ta ka õel ning katsetas roboti piire. Minu arvates oli psühholoogiliselt päris hea karakter ja tõi inimloomuse esile. Kohati oli päris ebameeldiv see piiride katsetamine ja oma võimu näitamine, eriti kui sa tead, et vastaspool on programmeeritud mitte vastu hakkama. Külli Reinumägi kehastatud sõbranna oli empaatilisem ja minu jaoks oli selle võrra sümpaatsem. Külli ise aga oli... Külli. Tema on minu jaoks üks nendest näitlejatest, kes on alati ühtemoodi. Võimalik, et ma pole teda piisavalt laval näinud lihtsalt, aga nii palju kui telekaekraanilt või teatris olen näinud, on ta iga kord samasugune.
Kokkuvõttes oli etendus vaadatav, aga minu jaoks keskpärane. Sama arvas mu mees, kes on ulmemaailmaga muidugi oluliselt rohkem sina peal kui mina. Ta võttis asja kokku sõnadega "paras jura". Ma ise nii karm ei oleks.☺ Rahvale tundus aga meeldivat ja naerupahvakuid saalist ikka kostus ning aplaus oli ka tugev. Seega - teatrisse!
 |
| Allikas: Theatrum |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar