Teater: Nargenfestival ja Kinoteater
Lavastaja: Priit Võigemast ja Henrik Kalmet
Esietendus: 28.07.2016
Hakkan ennast juba kordama, aga taaskord on tegemist etendusega, mille piletit olen jahtinud mitu aastat. Lisaks on Naissaar ju äärmiselt põnev koht, kuid nõuab eritransporti. Saada oli küll pileteid ilma transpordita, aga kuna mul paati pole, siis jäi pilet kahel või isegi kolmel eelmisel aastal ostmata. Seekord olin aga kiire ja juba märtsi alguses oli pilet taskus. Jäi üle ainult loota, et midagi vahele ei tule, mis teatrikülastuse untsu keerab.
Saarele saabusime laevaga "Katharina" ning etenduspaika jõudmiseks oli kolm varianti: veauto kastis, jalgsi ca 3 km või rongiga+1 km jalgsi. Ega me pikalt ei mõlenud. Kuna tagasi tuli nagunii tulla veautoga ja ilm oli ilus, siis valisime kondimootori. Mõttes mõlkus küll mõnus kulgemine metsateel, aga tegelikult oli kõndimiseks mitte just kõige parem teekate - väga kivine tee või liiv. Kohale igal juhul jõudsime ja ei kahetsenud ka, et jalutamise kasuks sai otsustatud.
Omari küünist oli tehtud kirik, sest etenduse tegevus toimub ühes koguduses. Sinna saabus vangalst vabastatud neonats Aadam (Priit Pius), kes peab mõnda aega selles kolkakirikus nn vabakäigu vang olema ja meeleparandust leidma. Kirikuõpetajaks on alati rõõmsatujuline Ivan (Märt Avandi), kes usub, et kõik inimesed on ilusad ja head ning elus ta midagi negatiivset ei näe (või ei taha näha). See loomulikult ei sobi Aadama olemusega, kes teeb kõik selleks, et Ivani silmad maailma kurjusele avada ja tema usk murda. Kirikus on nn meelt parandamas ja sinna peale "parandamist" jäänud sisserändaja Khalid (Kait Kall), alkohoolikust kleptomaan Gunnar (Margus Prangel) ja endine nats Poul (Tõnis Niinemets). Hiljem liitus veel alkohoolikust lapseootel naine (Mari Abel) ning lavalt käis korduvalt läbi ka doktor (Andrus Vaarik).
Tegemist oli äärmiselt tõsise ja kurva teemaga, samas naeru läbi pisarate jagus. Nagu ikka sellistel puhkudel, häiris aeg-ajalt inimeste naermine nn vale koha peal ehk seal, kus mul tükib nutt peale ja teised naeravad hüsteeriliselt (nt lapsepilastamise teema. Sorry, aga siin pole midagi naljakat, isegi kui seda räägib Andrus Vaarik poolnaerdes ja möödaminnes nagu mingit tavalist asja). Samas tunnistan, et endal tükkis ka mõne koha peal naer peale, kus olukord oli tegelikult tõsine. Näiteks siis kui Ivan traumapunkti pidi minema ja viitas üleni verisena Gunnarile, et tollel on nina veidi ketšupine. Selles stseenis oli oma situatsioonikoomika, mille tekitas Ivani tegelaskuju oma optimismiga.
Näitlejatöö ja lavastajatöö olid super! Kõik tegelased olid usutavad. Märt Avandi pidev suu kõrvuni olek, inimestesse uskumine, samas vaidluse saabudes resoluutne teatamine, et see pole viisakas... või siis olukord, kus Aadam ta silmi üritas avada, et jumal vihkab teda ja kuidas ta seal siis seisis ja värises täiesti šokis olles. Lisaks see hilisem masendus ja sellega kaasnev tõsidus. Ma olen tegelikult Avandit laval näinud ainult mõned korrad, rohkem on ta mulle tuttav teleekraanilt, aga seekordne roll oli vaimustav.
Priit Pius oli tõeliselt vihane neonats, kelle kulm oli terve etenduse kotsus ja kes vist ei naeratanud kordagi. Tema pidev püüe Ivani positiivsuse mullist välja kangutada oli tõsine töö. Huvitav oli jälgida temale endale märkamatut muutumist etenduse jooksul, sest ega ta muidu poleks sellest viimasest õunast ju pirukat küpsetama hakanud.
Kleptomaanist alkohoolik Gunnar ehk Margus Prangel tegeles pideva napsutamisega. Äärmiselt kihvt oli see pidev pudelite avamine, kus kork pealt lendas. Seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Üldse oli tema olemus sobilik selle rolli jaoks, kuigi kõiges oli peidus oma annus traagikat.
Lisaks veel Kait Kall... nagu päris pagulane kuskilt araabia maadest. Paar Statoili veel ja siis läheb ostab endale Saudi-Araabias maja ja võtab naised. Üldse on see Taani mingi imelik riik, kus inimesed käivad ringi tatikollid taskus. Lisaks veel see Tembu ja Vembu nali. See on küll ainult eestlastele arusaadav ja neile, kes Vembu ja Tembu ajal lapsed olid (või noored lastega täiskasvanud). Tänapäeva lastele see ei ütleks midagi, aga nali oli nagu rusikas silmaauku. ☺ Lõpuks veel paanika kui Ivan ära viidi, et mis nüüd saab ja siin pole tal enam midagi teha... Eks see Ivan oma positiivsusega oli õlekõrreks kõigile. Hästi mängitud roll!
Tõnis Niinemetsa ei tundnud ma algul ära. Hilisemas neonatsi rollis küll, aga kui ta Pouli mängis, kes oli vana mees ja endine koonduslaagri valvur, siis ei saanud esimese hooga küll aru, et see on Niinemets. Eks parukas aitas mitte tundmisele kaasa ning tema kõnnak ja kõne olid täitsa vanainimese omad.
Mari Abel tundus algul puine. Pärast mõtlesin, et nii see ehk pidigi olema. Tuli ta ju kirikuõpetaja juurde, tekst oli ette valmistatud, seejuures raske tekst ja üritas siis seda vaatamata pidevatele segamistele talle rääkida. Nii et see oligi ehk taotluslik, sest hiljem see puisus nagu lahjenes.
Andrus Vaarikust ei oskagi väga midagi kirjutada. Käis mööda lava ringi, ravis ja naeris. Rääkis osaliselt taustalugusid. Viga ei olnud, aga üllatusi ka mitte.
Lõpuks jooksid lavalt läbi ka vennad Kalmetid neonatsidena. Henriku roll oli sõnatu ja väga vähene, Karl-Andreas sai rohkem laval käia. Mõlemad tõid loosse oma koomikat juurde. Pirnipiruka nali ajab praegugi naerma.
Väga meeldis mulle veel õunapuu lahendus. Kuidas õunu ka visuaalselt puu otsas vähemaks jäi peale erinevaid rünnakuid küll vareste, küll usside poolt ning üldse selle puu keskne koht laval. Lisaks veel selle sümboolika - Aadam, õunad ning kiusatused.
Isegi kui oleks olnud igav, siis magama jääda poleks saanud, sest paugutamist jagus terveks etenduseks. ☺
Kokkuvõtvalt tasus sõit Naissaarele ennast sajaga ära. Mõnda asja kohe tasub oodata. Lastele ei soovitata seda etendust põhjusega. Ülihea tükk! Nüüd tahaks veel filmi ka näha...
 |
| Autror: Siim Vahur |
 |
| Autor: Siim Vahur |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar