Teater: Vanemuine
Lavastaja: Tiit Palu
Esietendus: 23.02.2019
Kuna mul, õel ja onutütrel on novembris sünnipäev, siis kutsus ema meid selle puhul teatrisse. Enne muidugi väike õhtusöök ja jutustamine ka, aga õhtu naelaks oli ikkagi Vanemuise ühiskülastus, kus vaatasime etendust "Kaukaasia kriidiring". Väike skepsis oli sees, sest esiteks pole Tiit Palu minu lavastaja ja teiseks ei osanud Bertolt Brechti nimest kohe midagi arvata st nimi on tuttav, aga looming mitte nii väga. Olen vist kunagi isegi midagi temalt lugenud ja võimalik, et ka mõnda tema sulest sündinud etendust näinud, aga pead ei anna. Kartsin midagi väga tõsist ja filosoofilist, mis osutus aga asjatuks hirmuks.
Tegelikult oli täitsa tore etendus ja muiata sai ka. Enim avaldas muljet muidugi lavakujundus ja lavastaja idee näitlejad mööda kaldpinda üles ja alla ronima panna, kes mägironijana ronides, kes alla libisedes ja kes suisa püstijalu kõndides. Lisades sinna juurde videoprojektsiooni, täitsa nagu Kaukasus kohe! See andis etendusele palju juurde. Teised kiidusõnad lähevad muusika eest. Mulle see valik sobis.
Nüüd aga mõne sõnaga etendusest lähemalt. Loo süžee oli lihtne - kodusõda, valitseja on kukutatud, valitseja imikust poeg maha jäetud ning teenijanna Gruše (Marian Heinat) seisab valiku ees kas päästa ennast või riskida ja põgenda koos imikuga. Etendus ongi tema teekond kuni selleni, kes on rohkem ema, kas see, kes last kasvatab või see kes sünnitab, aga ei kasvata. Algus tundus veidi imelik ja mõtlesin, et ei tea, mis nüüd siit tuleb. Näitlejate tekst, v.a ehk Aivar Tommingas jutustaja rollis, oli selline natuke tehislikult ja kohati puiselt esitatud ehk umbes selliselt nagu algklasside näidendis tuleb oma read ära öelda ja on tehtud. Samas oli see minu arvates taotluslik ja läks kogu taustasüsteemiga hästi kokku. Tegelikult koosneski ju etendus erinevatest stseenidest ja ei olnud nn elutoa draama, kus inimesed istuvad laua taga ja arutavad maailmaasju. ☺
Gruše Marian Heinati kehastuses põgeneb koos imikuga, kohates teel mitmeid inimesi, kellest mõned teda aitavad teised mitte, lisaks ajavad teda taga sõdurid, kes soovivad imikut tappa. Üks lemmistseene oli mul see, kuidas Piret Krumm ja Merle Jääger peenete daamidena Grušet vankri peale ei võtnud ja rõõmsalt lauldes edasi sõitsid. Ma isegi ei tea, mis mulle selle stseenis meeldis, aga see meenub mulle aeg-ajalt kuidas need pead sealt maa seest välja tulid ja nii ignorantselt midagi enda ümber nägemata laulsid. See ajab mind praegugi muigama. Ma vaataks seda stseeni kohe veel...
Suurim roll lisaks Grušele oli Andres Mähari kehastatud kohtunik Azdakil, kes valitses tervet teist vaatust. Väga pepsidele inimestele see vaatus ilmselt ei sobi, sest seal aeti väga palju s...a juttu, aga mind sellised asjad ei häiri ja eks see s..t oli ka laiemas tähenduses kui lihtsalt väljaheide. Nüüd tuleb ka väike spoiler: See oli hullumeelne, kuidas Mäharit pidevalt üles poodi ja mul oli ausalt öeldes kohati isegi hirm, et ega päriselt õnnetust ei juhtu kui ta pidevalt sinna lavaauku lendas nöör kaelas ja ta pärast sealt nööriga väja tiriti.
Lisas tegid kaasa veel erinevates rollides Ott Sepp, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja Karl Laumets. Jaanusel olid seejuures ehk kõige eriilmelisemad rollid, eriti kontrastne oli see totakas sõdur võrrelduna vürst Kabeziga.
Oli selline tore laupäevaõhtune meelelahutus, aga wow efektist jäi ikka midagi puudu.
 |
| Allikas: Vanemuine |
 |
| Allikas: Vanemuine |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar