Minu eesti vanaema

Külastus: 10.05.2019

Teater: R.A.A.A.M. /Vaba lava

Lavastaja: Julia Aug

Esietendus: 10.03.2019

Jõudsin samal nädalal veel korra teatrisse, aga seekord õega. Oligi kohe kavas selline õdede õhtu, mis algas nauditava toidu ja veiniga ning lõppes teatrietendusega.

R.A.A.A.M. kuulub juba mõnda aega minu lemmikrühmituste hulka. Otseseid pettumusi nagu ei meenugi, kuigi kindlasti mõni etendus on meeldinud vähem kui teine. Vaba lavaga on mul aga erinevaid kogemusi. 

Sellel õhtul oli kavas  R.A.A.A.M.i ja Vaba lava koostööprojektina valminud Julia Augi lavastatud „Minu eesti vanaema“, mis baseerub mälestustel lavastaja vanaemast. Etendus oli lavastatud huvitavalt – kasutati nii audiovisuaali kui ka tavategevusi, lauldi ja ei puudunud ka püssipauk. Kõige ootamatum oli aga minu jaoks see (eeltöö oli kehv, muidu oleks ehk teadnud), et etendus oli kahes keeles. Ma tegelikult ütlen alati, et ma vene keelt ei räägi ja tegelikult ei oskagi, aga oma üllatuseks avastasin, et aru saan endiselt ootamatult palju. Näitlejad muidugi rääkisid ka väga artikuleeritult. Kuigi seinale lasti alati vastavalt teises keeles tõlge, siis üritasin nimme vene keelt rohkem kuulata ja vähem subtiitreid lugeda. Nii et väike positiivne avastus ka enda suhtes.

Näidendi idee sai aga alguse sellest, et Julialt võeti ära Eesti kodakondsus, kuigi tema esivanemad on juba 17. sajandist Eestis elanud ja ka rahvuselt pole ta tegelikult venelane, kuigi põhikeeleks on vene keel. Äravõtmise põhjuseks oli aga see, et tema vanaema ja vanaisa kolisid (võib vist isegi öelda, et põgenesid) vastavalt 1920. ja 1919. aastal Venemaale ja seega seaduse järgi Julial sünnijärgsele kodakondsusele õigust ei ole. Tal oli paralleelselt ka Vene kodakondsus, aga sellest ta loobuda ei tahtnud, sest peale seda oleks elu ja töötamine Venemaal keeruliseks kujunenud. Eestimaad on aga Julia alati oma tegelikuks kodumaaks pidanud, mida ta armastab üle kõige. 

Etenduses meenutabki Julia (Mirtel Pohla ja tema noorem versioon Laura Kukk NUKUst) oma eesti vanaema (Ülle Kaljuste), kes tuli 60ndatel tagasi Eestisse Narva kanti elama ja kellega Julia veetis toredaid aegu. Kahjuks ei jagunud seda aega väga pikalt, sest vanaema suri kui Julia oli 8-aastane ning ei jõudnudki Juliale eesti keelt õpetada, sest vanaema arvates ei läinud seda Julial vaja. Kuna Julia isa ka eesti keelt ei osanud, sest sündis juba Venemaal, siis ei saanudki Julia eesti keelt õppida, 

Lisaks naistele mängisid etenduses veel Jaak Prints ja Gert Raudsep, kes kehastasid erinevaid kõrvalrolle.

Etenduses on põimitud Julia lapsepõlvemälestused vanaema enda noorepõlvega. Lavastaja auks tuleb öelda, et erinevate stseenide põimimine on päris osavalt välja tulnud ning etendus kokku moodustas minu jaoks terviku. Etendusse jagus ka koomikat. Koomiliseimad seigad olidki ehk Jaak Printsi kehastatud koer nimega Minekoju ning vanaema noorpõlve nn punase liikumiskava etendamine, mille raames ta oma tulevase abikaasa Oskariga tutvus. Viimane kutsus koguni kergemat sorti aplausi esile. ☺ Tore ja südamlik leid oli paberlennukid, mis kehastasid lootust.

Kuigi etenduse alatoon oli minu jaoks pigem nukker, meeldis, et etendus lõppes ikkagi positiivse tooniga ning lootusrikkalt.

„Lennuk, lennuk, vii mind lendama…“

Allikas: R.A.A.A.M.