Children

Külastus: 22.05.2019

Teater: The English Theatre Frankfurt

Lavastaja: Psyche Stott

Esietendus: 17.05.2019

Mul avanes taaskord Frankfurdis teatris käia ning ma kasutasin selleks ka juhust. Lemmikhobi ju ikkagi. Seda enam, et erinevalt Eestist on seal teatrikavas üks etendus korraga, mida mängitakse ca 2-3 kuud ning siis toimub taas uus esietendus. Seekord oli üsna värskelt esietendunud „Children“.

Tutvustuse kohaselt oli tegemist eco-thrilleriga (mida iganes see siis tähendab) ja räägib ühest pikalt abielus olnud pensionile jäänud paarist, kelle ukse taha ilmub vana sõber, keda nad pole 40 aastat näinud. Selle 40 aasta jooksul on üle elatud nii mitugi tsunamit, maavärinat ja ka tuumakatastroof. Kõlas intrigeerivalt ja ootused olid seega suured ning olin põnevil.

Ukse taha ilmunud sõpra, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga vist oli Rose (meeldetuletuseks mulle endale tulevikus: ei tohi nii pikka pausi jätta vaatamise ja kirjutamise vahele!), olin ma juba eelmises sama teatri etenduses „Apologia“ näinud. Abielupaari meespoolt kehastavat Robinit tundus, et olen ka eelmises etenduses kohanud, aga naispool Hazel oli võõras. Tema mäng meeldis mulle samas kõige rohkem, sest see tundus kõige loomulikum, kuigi oli samas tegelastest kõige hüsteerilisem. Teised kaks osatäitjat tundusid kuidagi puised ja tekst ei tulnud ka loomulikult, vaid teatristlikult ehk minu jaoks ei olnud usutav. Kiituseks pean siiski taas tunnustama kõigi osatäitjate väga ilusat briti inglise keelt. ☺

Lugu rulluski lahti sellel ühel ja ainsamal õhtul, kus hakkas kooruma intriige ja varjatud suhteid minevikust. Nagu ette arvata võis, oli Robini ja külalise vahel kunagi olnud armusuhe, mille kohta arvati, et Hazel ei tea. Eks ta teadis ikka. Lisaks rullusid lahti tervise teemad ehk kellel vähk, kelle radioaktiivsuse tase on juba nii kõrge, et pole enam midagi teha. Armas oli see, kuidas Robin ei tahtnud Hazelile öelda, et kõik lehmad said siiski katastroofis surma, vaid käis iga päev karjamaal neid "jootmas" ja nende eest "hoolitsemas", kuigi tegelikult kaevas neile haudu. Hazeli šokk, kuuldes, et loomi enam pole, jättis küll ehtsa mulje ja oli hästi mängitud.

Kuna nad kõik olid töötanud kes enne pensionile jäämist ja kes varem (Rose) kohalikus tuumatehases, siis tegelik külalise tuleku põhjus oligi nende kutsumine sinna, et päästa veel, mis päästa annab. Kuidas ikka kõige paremini otsustada, kuidas edasi minna? Eks ikka joogat tehes, millega etendus ka lõppes. Mingi hetk nagu tundus, et kisub põnevaks, aga siis vajus ikkagi kuidagi ära ja etendusest jäi mulle poolik tunne. Intriigid nagu olid, aga ei olnud ka. Etendusest jäigi minu jaoks kõlama küsimus, et kas ikka jooga ja jogurtiga saab kõige vastu võidelda ja kui kaugele me peame minema, et ennast oma laste tuleviku nimel ohverdada? Eriti kui need täiskasvanud lapsed tegelikult ei suuda ise hakkama saada ning "nabanööri" pole ka vanemate poolt suudetud või tahetud läbi lõigata.

Võimalik, et mu ootused olid lihtsalt liiga õrged ja sellest ka mittemidagiütlev tunne teatrist lahkudes. Samas ei saagi kõik etendused meeldida ja selles mõttes tuleb olla vist isegi rõõmus, et ega väga hull ju ka polnud, vaid täitsa vaadatav tükk. Ju polnud lihtsalt minu jaoks.