Mamma Mia!

Külastus: 07.06.2019

Teater: Novello Theatre

Lavastaja: Phyllida Lloyd

Esietendus: ei suutnud kuskilt leida ☺

Ühel ilusal päeval mõlgutas õde mõtteid, et tahaks Londonisse minna. Ma omalt poolt suskasin vahele, et peaks enne Brexitit ära käima jah ja ma juba ammu tahaksin "Mamma Miat" sinna vaatama minna. Uitmõte leidis viljaka pinnase, järgmiste päevade jooksul said nii lennu- kui ka teatripiletid soetatud ning asusime muude reisiettevalmistuste kallale. 

"Mamma Mia!" on mulle alati meeldinud - filmi olen korduvalt vaadanud ja ka Vanemuise etendus on nähtud. Muusika on lihtsalt nii kihvt ja lugu ise küll naiivne, aga selles on oma võlu. Nii võtsimegi plaani "Mamma Mia!" etenduse Londoni Novello Teatris. Õnneks olen varem mõned korrad Londonis teatris käinud ja seega kultuurišokki enam ei teki, et kuidas teatris riides käiakse, garderoobi pole, kõik söövad-joovad etenduse ajal jne. 

Kui nüüd Vanemuise etendusega võrrelda, siis ei jää meie enda kodukootud "Mamma Mia!" väga alla midagi. Kui "Operifantoomi" puhul täheldasin, et Londonis on rohkem raha ja võimalused seetõttu suuremad, samas näitlejad panevad etendusse oluliselt vähem hinge kui Vanemuise omad, siis "Mamma Mia!" puhul polnud kumbagi tunnet. Lava oli askeetlik ja väheset vahenditega lahendatud ja nn tükitöö tunnet ka ei tekkinud. Vaatasin, et meie etenduse Donnat mängis tegelikult dublant ning võib-olla aitas ka see kaasa, et ta pole nii palju pidanud seda rolli tegema kui põhiosatäitja. Samas Sami osatäitja hingestatus ja vaata, et isegi pisarad, tundusid samuti täitsa ehtsad, kuigi tegemist oli põhiosatäitjaga. Nii ei pruukinud asi olla ka dublandis, vaid etendus ise ongi nii lahe ja seda mängida mõnus. Vanemuisel pole aga midagi häbeneda, seda enam, et meil toimub etendus ikkagi orkestriga, seal aga viie-kuue süntesaatori saatel. ☺ Vähemalt nii palju neid lavaaugus oli kui ma pärast etendust sinna sisse piilusin. 

Algul häiris mind Sami kuju, kes võrreldes Pierce Brosnani ja Veiko Tääriga oli kuidagi liiga kõhn ja nääpsuke. Samas laulis hästi ja mängis hingestatult, nii et lõpuks see mind enam ei häirinudki. Väga meeldis mulle Rosie osatäitja, kes nägi stiilne välja. Stseen Billiga "Take a chance on me" oli üks mu lemmikutest. Billi osatäitja oli mulle tuttava näoga, aga ma arvan, et ta lihtsalt meenutas kedagi. 

Hästi vahva oli see, kuidas rahvas kaasa elas. Juba avamängu ajal hakati Mamma Mia lugu saalist kaasa laulma. See oli minu jaoks midagi uut ja täitsa tore kogemus. Etenduse ajal oli paar kohta veel, kus minu arvates rahvas kaasa laulis. Lõpp läks aga täitsa rokiks kätte. Rahvas tantsis püsti ja üks naine kargas suisa vahekäiku ja kukkus seal rokkima. ☺ Me rokkisime ikka ka koos rahvaga, mitte ei istunud tuima näoga kohal edasi. 

Nagu eelnevast juba järeldada võib, oli minu jaoks ülipositiivne elamus ja olen väga rahul, et ära käisin. Õde jäi ka väidetavalt rahule (kui ta ümber mõelnud on, saab siin all kommenteerida). ☺