Keiserlik kokk

Külastus: 16.02.2021

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Andrus Kivirähk

Esietendus: 11.10.2020

Kõigepealt peab alustama sellest, et tegelikult pidime sellel õhtul vaatama hoopis etendust "Linnade põletamine", mida ma olen juba üsna pikalt sihikul hoidnud. Aga nagu praeguses koroonatingimustes tavaks, oli üks nimetatud etenduse näiteljatest lähikontaktne ja etendus vahetati "Keiserliku koka" vastu välja. Kuna ka see etendus oli veel nägemata, siis võtsin pakkumise vastu ja nii need sammud teatri poole seatud said. 

Õhtut juhtis õhtujuht Jan Uuspõllu kehastuses ja kogu tegevus toimus tsirkuseareenil. Algab etendus sellega, et Tuglas pandi põlu alla. Peale seda läks üks tsirkuse trall lahti, mille keskel Friedebert Tuglas (Aleksander Eelmaa) üritas koos naise Eloga (Kaie Mihkelson) säilitada mingitki normaalsust. Nad olidki kogu selle tsirkuse ja hullumaja keskel üsna staatilised ning suutsid jääda iseendaks. Loomulikult see lõpupüant aukirjadega oli ikka päris hea. Ma ei tea, kui palju noorem publik selle absurdsusest aru saab ja eks ma ise olin ka nõukogude ajal ju laps, kuid eks oli minu kui lapsegi jaoks tollastes tegemistest mõndagi veidrat. Nii ka siin ja tahaks hüüda Ansipi moodi: "Tule taevas appi!".

Minu etenduse vaieldamatu lemmik oli Harriet Toopmpere, kes kehastas luuletaja Muiat, kellel oli kogu aeg mingeid probleeme. See tegelane oli koomiline nii oma välimuse, loomuse kui ka jutuga ning ajas mind päriselt naerma. Eriti see pääsukese luuletuse lugu ja hilisem näidendi kirjutamine. Ümber ei saa ka sardellide teemast, sest sellega meenus mulle kohe mu ämm, kes rääkis, et oma esimese palga eest ostis kaks kilo sardelle ja pistis kõik korraga pintslisse, sest selline sardelli isu oli. ☺ Etenduse nalju peab minema aga ise vaatama, neid ei saa ümber jutustada ega ka vist tohikski. Ma igatahes ootasin etenduse ajal pidevalt, et Muia jälle oma probleemidega välja ilmuks. 

Teine oluline roll oli Christopher Rajaveerel, kes mängis kirjanik Aadut, kes kogu aeg tülitses oma kaasa Minniga. Ma vaheajal suisa guugeldasin, et kas see võiks olla Aadu Hint. Selgus, et ilmselt jah, kuigi kuskil Kivirähk nagu ütles, et ei maksa otseselt tõde sellest etendusest otsida. Christopher oli hoos ning 2. reast oli hea jälgida ka kogu miimikat, aga minu jaoks oli teda liiga palju ja ta oli liiga intensiivne. Arvestades kogu etenduse temaatikat ja absurdi eesmärki, oli see muidugi oodatav, aga minu jaoks oli ikka veidi liiast... 

Teine tegelane, keda ma guugeldasin, oli kirjanik Eduard (tundus, et Jüri Tiidus, kuigi muidu on see roll Ivo Uukkivi oma. Habe oli ees, ei saanud päris täpselt aru ka, aga Uukkivi küll polnud☺). Ei ole kõll päris kindel, aga tegemist vist siis Mait Mersanurgaga, kelle pärisnimi on Eduard Hubel. Tuli temaltki koomuskit, kuigi oli samamoodi üle võlli nagu Aadu, kuid siiski veidi vähem. Ta oli lihtsalt uimasem (vana ja väsinud) tegelane ja ei rapsinud mööda  lava ringi nagu Aadu, kellel jagus energiat mitme jagu. Iseenesest see kohvrist kuuldeaparaat oli päris äge leid. 

Mulle tegelikult Kivirähk väga meeldib ja siingi oli neid kivirähulikke vimkasid ja kilde, aga midagi jäi ikka nagu puudu. Terviku mõttes aga oli vist veidi liiga klounaad minu jaoks, kuigi temaatikat arvestades oligi see ju tsirkus, mille keskel üritas Tuglas endaks jääda, nii et selles suhtes olid asjad paigas. Samas, pean tunnistama, et seda postitust kirjutades hakkab mulle tunduma, et etendus meeldis isegi rohkem kui ta meeldis teatrist lahkudes (pea käis sellest virr-varrist suisa ringi), sest mingid naljad meenuvad taas ja ajavad muigama. No ja see Muia...☺ Osa pealtvaatajatest aplodeeris püsti, nii et tasub ikka vaatama minna. 

Allikas: Eesti Draamateater