neljapäev, 8. august 2019

Aadama õunad

Külastus: 01.08.2019
Teater: Nargenfestival ja Kinoteater
Lavastaja: Priit Võigemast ja Henrik Kalmet
Esietendus: 28.07.2016


Hakkan ennast juba kordama, aga taaskord on tegemist etendusega, mille piletit olen jahtinud mitu aastat. Lisaks on Naissaar ju äärmiselt põnev koht, kuid nõuab eritransporti. Saada oli küll pileteid ilma transpordita, aga kuna mul paati pole, siis jäi pilet kahel või isegi kolmel eelmisel aastal ostmata. Seekord olin aga kiire ja juba märtsi alguses oli pilet  taskus. Jäi üle ainult loota, et midagi vahele ei tule, mis teatrikülastuse untsu keerab.

Saarele saabusime laevaga "Katharina" ning etenduspaika jõudmiseks oli kolm varianti: veauto kastis, jalgsi ca 3 km või rongiga+1 km jalgsi. Ega me pikalt ei mõlenud. Kuna tagasi tuli nagunii tulla veautoga ja ilm oli ilus, siis valisime kondimootori. Mõttes mõlkus küll mõnus kulgemine metsateel, aga tegelikult oli kõndimiseks mitte just kõige parem teekate - väga kivine tee või liiv. Kohale igal juhul jõudsime ja ei kahetsenud ka, et jalutamise kasuks sai otsustatud.

Omari küünist oli tehtud kirik, sest etenduse tegevus toimub ühes koguduses. Sinna saabus vangalst vabastatud neonats Aadam (Priit Pius), kes peab mõnda aega selles kolkakirikus nn vabakäigu vang olema ja meeleparandust leidma. Kirikuõpetajaks on alati rõõmsatujuline Ivan (Märt Avandi), kes usub, et kõik inimesed on ilusad ja head ning elus ta midagi negatiivset ei näe (või ei taha näha). See loomulikult ei sobi Aadama olemusega, kes teeb kõik selleks, et Ivani silmad maailma kurjusele avada ja tema usk murda. Kirikus on nn meelt parandamas ja sinna peale "parandamist" jäänud sisserändaja Khalid (Kait Kall), alkohoolikust kleptomaan Gunnar (Margus Prangel) ja endine nats Poul (Tõnis Niinemets). Hiljem liitus veel alkohoolikust lapseootel naine (Mari Abel) ning lavalt käis korduvalt läbi ka doktor (Andrus Vaarik).

Tegemist oli äärmiselt tõsise ja kurva teemaga, samas naeru läbi pisarate jagus. Nagu ikka sellistel puhkudel, häiris aeg-ajalt inimeste naermine nn vale koha peal ehk seal, kus mul tükib nutt peale ja teised naeravad hüsteeriliselt (nt lapsepilastamise teema. Sorry, aga siin pole midagi naljakat, isegi kui seda räägib Andrus Vaarik poolnaerdes ja möödaminnes nagu mingit tavalist asja). Samas tunnistan, et endal tükkis ka mõne koha peal naer peale, kus olukord oli tegelikult tõsine. Näiteks siis kui Ivan traumapunkti pidi minema ja viitas üleni verisena Gunnarile, et tollel on nina veidi ketšupine. Selles stseenis oli oma situatsioonikoomika, mille tekitas Ivani tegelaskuju oma optimismiga.

Näitlejatöö ja lavastajatöö olid super! Kõik tegelased olid usutavad. Märt Avandi pidev suu kõrvuni olek, inimestesse uskumine, samas vaidluse saabudes resoluutne teatamine, et see pole viisakas... või siis olukord, kus Aadam ta silmi üritas avada, et jumal vihkab teda ja kuidas ta seal siis seisis ja värises täiesti šokis olles. Lisaks see hilisem masendus ja sellega kaasnev tõsidus. Ma olen tegelikult Avandit laval näinud ainult mõned korrad, rohkem on ta mulle tuttav teleekraanilt, aga seekordne roll oli vaimustav.

Priit Pius oli tõeliselt vihane neonats, kelle kulm oli terve etenduse kotsus ja kes vist ei naeratanud kordagi. Tema pidev püüe Ivani positiivsuse mullist välja kangutada oli tõsine töö. Huvitav oli jälgida temale endale märkamatut muutumist etenduse jooksul, sest ega ta muidu poleks sellest viimasest õunast ju pirukat küpsetama hakanud.

Kleptomaanist alkohoolik Gunnar ehk Margus Prangel tegeles pideva napsutamisega. Äärmiselt kihvt oli see pidev pudelite avamine, kus kork pealt lendas. Seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Üldse oli tema olemus sobilik selle rolli jaoks, kuigi kõiges oli peidus oma annus traagikat.

Lisaks veel Kait Kall... nagu päris pagulane kuskilt araabia maadest. Paar Statoili veel ja siis läheb ostab endale Saudi-Araabias maja ja võtab naised. Üldse on see Taani mingi imelik riik, kus inimesed käivad ringi tatikollid taskus. Lisaks veel see Tembu ja Vembu nali. See on küll ainult eestlastele arusaadav ja neile, kes Vembu ja Tembu ajal lapsed olid (või noored lastega täiskasvanud). Tänapäeva lastele see ei ütleks midagi, aga nali oli nagu rusikas silmaauku. ☺ Lõpuks veel paanika kui Ivan ära viidi, et mis nüüd saab ja siin pole tal enam midagi teha... Eks see Ivan oma positiivsusega oli õlekõrreks kõigile. Hästi mängitud roll!

Tõnis Niinemetsa ei tundnud ma algul ära. Hilisemas neonatsi rollis küll, aga kui ta Pouli mängis, kes oli vana mees ja endine koonduslaagri valvur, siis ei saanud esimese hooga küll aru, et see on Niinemets. Eks parukas aitas mitte tundmisele kaasa ning tema kõnnak ja kõne olid täitsa vanainimese omad.

Mari Abel tundus algul puine. Pärast mõtlesin, et nii see ehk pidigi olema. Tuli ta ju kirikuõpetaja juurde,  tekst oli ette valmistatud, seejuures raske tekst ja üritas siis seda vaatamata pidevatele segamistele talle rääkida. Nii et see oligi ehk taotluslik, sest hiljem see puisus nagu lahjenes.

Andrus Vaarikust ei oskagi väga midagi kirjutada. Käis mööda lava ringi, ravis ja naeris. Rääkis osaliselt taustalugusid. Viga ei olnud, aga üllatusi ka mitte.

Lõpuks jooksid lavalt läbi ka vennad Kalmetid neonatsidena. Henriku roll oli sõnatu ja väga vähene, Karl-Andreas sai rohkem laval käia. Mõlemad tõid loosse oma koomikat juurde. Pirnipiruka nali ajab praegugi naerma.

Väga meeldis mulle veel õunapuu lahendus. Kuidas õunu ka visuaalselt puu otsas vähemaks jäi peale erinevaid rünnakuid küll vareste, küll usside poolt ning üldse selle puu keskne koht laval. Lisaks veel selle sümboolika - Aadam, õunad ning kiusatused.

Isegi kui oleks olnud igav, siis magama jääda poleks saanud, sest paugutamist jagus terveks etenduseks. ☺

Kokkuvõtvalt tasus sõit Naissaarele ennast sajaga ära. Mõnda asja kohe tasub oodata. Lastele ei soovitata seda etendust põhjusega. Ülihea tükk! Nüüd tahaks veel filmi ka näha...

Autror: Siim Vahur

Autor: Siim Vahur






neljapäev, 1. august 2019

Õnnelik tund

Külastus: 22.07.2019
Teater: Jäneda Pulliteater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Esietendus: 21.06.2019

Jäneda pullitall on mulle mängukohana juba tuttav. Lisaks pole see Tallinnast ka ülemäära kaugel ja saab kenasti isegi nädala sees sinna teatrisse sõita. Mõnikord jääb ju etendusele pilet ostmata just asukoha tõttu, sest see on liiga kaugel, et nädala sees sinna ja tagasi sõitma hakata.

Jaan Tätte sulest pole üsna pikka aega ühtegi uut näidendit lavastatud (vanad näidendid nagu "Ristumine peateega", mida eelmisel aastal mängit, ei lähe siinkohal arvesse). Kuna Jaan Tätte elufilosoofia on huvitav ja kohati natuke ummamuudu, siis hea lavastaja korral on tema etendusi lust vaadata. Lisaks kui sinna on kaasatud tegelasteks nii mõnigi minu lemmik, siis tuleb ju sammud teatrisse seada.

Tegevus toimub kõrtsis nimega "Ära mõtle", kuhu saabuvad sööma abielupaarist Rutt (Kersti Tombak) ja Sulev (Argo Aadli) ning värskelt teineteist leidnud noored Kerli (Jessica Agneta Kari) ja Priit (Nils Mattias Steinberg). Kõrtsi peab kõrtsimees Simmu (Andrus Vaarik) ning just nimelt sellel õhtul on esimest korda tööl uus tüdruk Sulle (Liis Lass). Jaan Tätte on tegelaskujude jaoks vist päris mõnuga inimesi jälginud, sest kõik karakterid olid erinevad, aga samas elust enesest ja ma usun, et nii mõnigi tundis äratundmisrõõmu, et sellist inimest ma olen kohanud...

Näiteks see stseen (dialoogi täpsuse suhtes 100% kindel pole, aga aimu saab):
Simmu Sulevile: "Sa oled vist rikas mees?"
Sulev:"Ei tea miks Sa seda arvad?"
Simmu: "Sul on rikka mehe naine."

Või siis see:
Rutt: "Ma ei joo koduõlut!"
Simmu: "See on käsitööõlu."
Rutt: "Aaa, siis küll. Ma võtan siis õlut."

Lihtsalt nii jabur oma lihtsuses ning eheduses ja samas üdini koomiline.

Rikka mehe naist mängis Kersti Tombak, kes oli lihtsalt ühest küljest nii kohutava karakteriga, kellest hakkas lõpuks isegi kahju, sest sisimas polnud ta ju halb. Samas oli ta üks koomilisemaid tegelasi selles etenduses. Kogu tema mäng oli nii ehe oma vingumises, torisemises, ahastamises jne. Kurb kui inimene ei oska ennast muudmoodi defineerida kui läbi oma mehe...

Argo Aadli on üks minu lemmiknäitlejatest juba väga pikka aega ja ma ei suuda olla tema suhtes arvatavasti objektiivne, aga ma ei pidanud temas ka seekord pettuma. Tema tegelaskuju kannatlikkus oli klass omaette. ☺ Mulle väga meeldis ka temapoolne koduõlle maitse analüüs. Lihtsalt fenomenaalne!

Nils ja Jessica olid minu jaoks uued avastused. Nils on ju üsna värskelt (eelmisel aastal) lavaka lõpetanud ja kuna ta mängib Endlas, siis pole õnnestunud teda varem laval näha, aga see, mida ma nägin, meeldis mulle. Selline mõnusalt lihtne ja vaata, et kohati veidi kohtlanegi poiss, kes tahab saada bussijuhiks. Kohati meenutas mulle Ott Raidmetsa tegelast "Pikse pillist" ja seda just nende pilkude pärast.

Jessica kohta ütles Google, et ta on alles väga noor ja värskelt gümnaasiumi lõpetanud. Kuigi on käinud teatriklassis, pole ta ilmselgelt veel nn valmis näitleja. Samas mängis ta väga hästi ja on igati kiituse ära  teeninud. See oli nii armas kui ta ette luges, kuidas mehega käituda tuleb ja mida kindlasti teha ei tohi. Jälle on Jaan asju elust enesest võtnud ning eks nooruse naiivsuses niimoodi mõeldaksegi.

Ja siis Sulle Liisi kehastuses. Nii armas ja rõõmsameelne, tõeline päikesekiir, kes teab, mida kliendid ootavad ja tahavad ning üritab seda ka pakkuda. Kuid eks oli temalgi oma pahupool ja varjatud saladused... Nagu meil kõigil.

Andrus Vaariku Simmu oligi ehk kõige salapärasem tegelane. Mingit uut külge see Andruses läbi selle tegelaskuju ei avanud, aga lustlik oli ikka. Andrus oli Andrus. Küll jäi lõpuks ikkagi  minu jaoks lahtiseks, et kes ta siis ikkagi oli...  Lihtsalt kõrtsipidaja? Hea psühholoog? Jumal? Ma kahtlustasn, et.... selle ma jätan siiski lahtiseks, et igaüks saaks ise otsustada kui õnnestub etendust näha.

Etendusest ei puudunud ka muusika. Küll jäi mulle veidi arusaamatuks keset etendust ühe laulu esitamine, mis oli iseenesest tore, aga minu jaoks ei sobinud sinna, kuigi laulu sõnum samas haakus teemaga. Minu jaoks oli see laul natuke võõrkeha keset etendust. Samas Jessica lühike flöödimäng sobis küll vahepalaks. Etenduse alguses esitati ka mitmeid Jaan Tätte laule, sest tegelikult toimus etendus kahes ruumis ja ühest ruumist teise kolides näitlejad laulsid taustaks. Ilusasti laulsid. Pärast jupp aega kummitas, et lind on õhus, kala vees, sina minu südames... ☺

Nagu oodata oligi, jagus nalja, enesepilkamist, kuid samas ka tõsidust kogu õhtuks. Iga tegelane (v.a. Simmu, kes rääkis oma lugusid kogu etenduse käigus) sai ka oma hinge avada ja oma lugu rääkida. See oli päris huvitav, et kellel mis tagamõtted on ja miks just nii käitub. Seega oli siin etenduses ka Jaan Tättele iseloomulikku psühholoogiat. Pulliteater sobis suurepäraselt kõrtsiks "Ära mõtle" ning etendus ise oli mulle sobiva huumoriga.