Operetikuningas Imre Kàlmàn

Külastus: 28.11.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Jaak Jõekallas
Esietendus: 09.01.2019

Rahvusooeprisse ei satu ma just ülemäära tihti, sest Estonia täishinnaga piletid on rahakotile koormavad. Seega tuleb ka nende puhul üritada midagi krabada soodusajal. Sedakorda sattus ostukorvi "Opereteikuningas Imre Kàlmàn" kontsertetenduse piletid. Ema ka kaasa ja nii need sammud Estonia poole seatud said.

Kàlmàni loominguga olen ka varasemast kursis, sest eks ole nii mõnigi tema tuntud ooper ka Eesti teatrilavadel esitlemisele tulnud. Antud etenduse puhul polnud tegemist aga mitte konkreeste operetiga, vaid läbilõikega Kàlmàni elust ja loomingust, mida esitati erinevate ooperilauljate poolt. Imre Kàlmàni rollis astus üles Hans Miilberg ja tema naisena alati särav ja nooruslik Helgi Sallo. Laulude vahele oligi pikitud seike Kàlmàni elust. Kõiki operette, kust laulud pärit olid, ma ei tundnud, aga üle poole olid ikkagi tuttavad.

Terve etendus mõtlesin, et kas peaosalised ei laulagi, vaid esinevad seekord ainut sõnalise rolliga. Lõpulaulu nad siiski esitasid ja siis oli aru saada küll, miks ainult selle laulu. Eks lauluhääl läheb rooste kui seda ei treenita, aga vedasid välja küll ning kui muu ei aita, siis laulteksti rääkimine rütmis (sisuliselt räppimine) ka aitab. ☺

Oli tore teatriõhtu täis imelist muusikat.

Allikas: Rahvusooper Estonia

sest meid on õpetatud madusid kartma

Külastus: 25.11.2019
Teater: Teater Kelm
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 28.09.2019

Danzumees kiitis Teater Kelmi etendust "sest meid on õpetatud madusid kartma" kui head indie-teatrit. Kuna Maria oli Tallinnasse tulemas ja oli kavas sellel puhul teatrisse minna, siis tundus see reklaam sobilik, etendus sattus õigele päevale ning pealegi on oma silm kuningas.

Etenduses oli ainult kaks tegelast - taksojuhist Kristjan Sarv, kes oma kodust teleskoobiga teiste akendesse vahtis ning  alkohoolikust Lauli Otsar, kes oli ennast parasjagu põhja joonud. Algus oli isegi paljutõotav ja Kristjani lood huvipakkuvad. Edasi aga hakkas allamäge minema. Ma ei heida näitlejatele midagi ette, nemad tegid oma tööd korralikult, aga see teema lihtsalt kohe kuidagi ei haakunud minuga ja ma tundisn etenduse ajal vajadust pidevalt piiluda ka sõbrannade poole, et kas nad on väga tigedad, et ma nad seda vaatama tirisin. Tundus, et ei olnud, aga peale etendust ütlesid ka nemad, et kuidagi ei haakunud nendega ja veider etendus oli. Minu kõrval istunud meesterahvast teatrikülastaja igatahes ohkis ka pidevalt, ju siis ka talle ei sobinud. Isegi poolpaljana laval ringi kakerdav Lauli ei teinud vist asja tema jaoks paremaks ning tegelikult ming see isegi häiris.

Lühidalt on siis see ühe alkohoolikust naise lugu, kes joob valimatult kõike ja pidevalt ning see tekitab ka tema sotsiaalses suhtluses probleeme. Mulle tundub, et alkohoolik sai temast peale seda kui ta sai teada, et ta lapsi ei saa ja elukaaslane ta hülgas. Seda tema joomist ning selle saatel laval püherdamist on etenduses palju ja pikalt. See vist hakkaski enim vastu. Ma saan aru küll, millistele sotsiaalse närvi nuppudele üritati vajutada, aga minu puhul see ei toiminud. Ma isegi ei saa öelda, et mul oleks olnud nihelemapanevalt ebamugav seda vaatada, vaid see jättis mind vist isegi lõpuks pigem ükskõikseks ja käis lihtsalt närvidele.

Lõpuks satub see alkohooolikust naine sõitma Kristjani taksosse, mis päädib taksojuhi poolt läbiviidava päästemissiooniga ning peaaegu enesetapuga. Ma tegelikult isegi ootasin, et lõpuks sellest püstolist ka pauk tuleks, aga ei tulnud... Naine saab päästetud hoopis muul moel ehk tema alkoholismi põhjus (minu arvates) polnudki tegelikult põhjus.

Ma ei tahagi rohkem kirjutada, sest etendus ei meeldinud kohe üldse, aga ju polnud minu lugu lihtsalt ning ka Kristjani jutustused ei suutnud etendust minu jaoks päästa. Tegemist oli õnneks lühikese etendusega.☺Kõik eelnev aga ei tähenda, et ma kunagi enam Teater Kelmi etendusi vaatama ei lähe. Kui tundub midagi põnevat olevat mulle sobilikul ajal, siis arvatavasti ikka lähen.

Allikas: Facebook

Nukumaja, osa 2

Külastus: 19.11.2019
Teater: Eesti Draamateater
Lavastaja: Mehis Pihla
Esietendus: 29.03.2019

Seekordne teatriskäik polnud mingi tavaline teatriskäik, vaid sünnipäevakingitus. Nimelt minu kallis sõbranna Kati kutsus mind sünnipäeva puhul teatrisse ja see on ju minusugusele teatrihullule rohkem kui sobilik kingitus. Seda enam, et vaatamas käisime etendust, mis mul oli soovnimekirjas. Olen siin juba korduvalt maininud, et vaatamata tavaliselt masendavatele inimsuhetele, meeldivad mulle nii Bergman kui ka Ibsen. Mõni kirjanik aga otsustab veel võtta mõne nende loo ja sellele järje kirjutada! Draamateatris üks selline järg etenduski ning sedakorda oli siis tegemist Lucas Hnathi näidendiga, mille ta kirjutas Ibseni „Nukumaja“ järjena. Ma pole küll „Nukumaja“ ennast näinud, aga Ibseni loominguga olen korduvalt kokku puutunud, seega pean ütlema, et minu hinnangul üsna stiilipuhtalt tehtud. Nüüd muidugi ei tea kui suur roll oli siin kirjanikul või kui suur lavastajal ja näitlejatel ning kunstnikul, aga pettis ära küll.

Kui Ibseni näidend lõpeb Nora lahkumisega, siis see etendus algab tema naasmisega 15 aastat hiljem, mil ta tuleb mehelt lahutuspabereid nõudma. Lavakujundus oli väga minimalistlik, üleni valge ning ühegi mööbliesemeta, millel oli ka oma sümboolne tähendus. Algselt kohtub Nora (Kersti Heinloo) teenijannaga (Mari Lill), kuid hiljem lisanduvad ka tema abikaasa (Jaan Rekkor) ning tütar (Lauli Otsar). No mis ma oskan kosta – üks suurem ego kui teine oma minevikust pärit kompleksidega. Seda ilmestas eriti hästi Jaani tegelase poolt ahastavalt öeldud lause: „Sind ei ole võimalik võita!“. Ega lõpuks keegi võitjana otseselt välja ei tulnudki ja igaüks kandis oma kaotused. 

Eks kenad rollid tegid kõik, aga ma tooks teiste seast esile siiski eelkõige Kersti Heinloo Norana. Nora rollis ma ei oskaks tegelikult ühtegi muud Draamateatri näitlejannat ette kujutada (meenutagem siinkohal muidugi, et ma ju päris „Nukumaja“ pole näinud). Kersti sobis oma oleku, kõnemaneeri ja punase peaga rolli ülihästi. Tema ahastus, algne häbelikkus tütre ees, kerge kohmetus mehega kohtumisel, samuti see isepäisus ja saavutatud iseseisvus, aga ka sellega kaasnevad kerged kahtlusevärinad hinges, olid hästi esile toodud ja mulle igatahes meeldis. Samuti oli huvitav jälgida tema poolt kirjeldatud eneseleidmise ja iseseisvumise lugu, mis eelmise sajandi algul oli ju pigem erand kui reegel. Julge naine ja müts maha! 

Jaan Rekkori Torvald oli jäärapäine ja uhke mees, kes sai minu arvates korraliku šoki kui ta koju saabudes oma (eks)naise eest leidis. Ega ta oma rollilalhenduselt üllatusi ei pakkunud, sest ma arvan, et umbes selline suure egoga ja samas haavata saanud mees Torvald olla võikski.

Mari Lille teenijanna olid Nora saabumise suhtes kahetised tunded. Ühest küljest nagu meeldis, et ta on tagasi, aga teisalt oli ka tõrksus Nora suhtes ja hirm, et mis nüüd edasi saab. Ega minu arvates ta Nora kunagist lahkumist heaks ei kiitnud, seda enam, et lahku minna polnud ju kombeks ja ega temasugune teenijanna endale seda lubada poleks ka saanud, sest mis siis oleks temast saanud.

Lauli Otsar mängis oma põlguse ema suhtes päris kenasti välja. Mul oli isegi veidi ebameeldiv seda tõrjumist ja ma ütleks, et kohati ka ülbust vaadata. Samas ei saa seda tema rollile ka süüks panna, sest eks jättis ema nad ju üsna väiksena maha ning 15 aastat polnud emast midagi kuulda. Mulle tundus, et see oligi ta viinud selleni, miks ta ise nii väga abielluda ihkas ning selles oma päästerõngast nägi.

Ma jäin etendusega rahule. Kurb oli, et saal oli pooltühi, sest etendus oli iseenesest hea. Samas ega Ibsen kõigile muidugi ei istugi. 

Allikas: Eesti Draamateater

Nagu peeglis

Külastus: 08.11.2019
Teater: Rakvere Teater
Lavastaja: Madis Kalmet
Esietendus: 13.09.2019

"Nagu peeglis" puhul on tegemist üsna uue Rakvere Teatri lavastusega. Kui ma kuulsin, et Madis Kalmet lavastab Ingmar Bergmani, siis mõtlesin kohe, et seda peab vaatama minema. Kindlasti on jälle vastik ja valus, aga ju siis mul on ikka mingid masohhisti kalduvused, et tahan Bergmani vaadata. Samas ega tal nüüd kõik teosed nii hullud ka pole, kuigi oma depressiivsus või ebameeldivus teatud stseenides on alati olemas.

Etendust käisime vaatamas Rae Kultuurikeskuses ja pean ütlema, et füüsiliselt polnud just mugavaim kogemus. Teatrisaalis või ka mõnes muus huvitavas mängukohas etendust vaadata on ikka midagi muud kui kulutuurimajas ja teatrisaali kõvad toolid ei häiri ka nii palju kui nad seekord seda tegid. See aga selleks. Sellistest asjadest ei tohi lasta oma teatrielamust rikkuda.

Etendus oli väga bergmanilik ja valus. Kirjanikust isa, poeg ja tütar oma abikaasaga on puhkamas saarel suvemajas ja kõik tundub algul idülliline, aga siis hakkab lugu lahti kooruma. Nimelt ei ole tütar vaimselt terve (ma liigitaks tema haiguse mingil laadi skisofreeenia alla, kuigi haiguse nime etenduses ei mainitudki) ning etenduse käigus selgub, et ka tema emal olid sarnased vaimsed probleemid, kes selle kätte surigi.

Grete Jürgenson tütrena tegi väga tugeva rolli. Kui ta teises vaatuse lõpus kriiskas vaimsest valust, siis ma hüppasin suisa toolil, sest see läks luust ja lihast läbi ja ehmatas korralikult. Tema rolli tugevus ei seisnud muidugi mitte selles kriiskes, vaid kogu mängus. Väga huvitav oli jälgida, kuidas tema "hullus" vaikselt lahti rullus ja lõpuks kulminatsioonini jõudis. Üsna õudustäratav oli ka tema "läbi seinaprao" minek. Saad aru küll, et ta on täitsa hull ja näeb/kuuleb nägemusi, aga sinna juurde see pilk ja muidugi ka muusika ja valgus... Prrr... Ebameeldiv, aga teisalt mängu mõttes nauditav. Bergmanile omaselt ei puudunud kogu loos ka insest. Mitte, et see nüüd alati teemaks oleks, aga mingil kujul on erinevatest etendustest ikka läbi jooksnud, kuigi mitte nii räigelt kui seekord. Pean ikka imetlema näitlejate kompleksivabadust ja suutlikkust rolli sisse minna, et kõike seda laval etendada. Ega nad muidugi ju ei ole päris elus sugulased, aga ikkagi... See vist oligi etenduse kõige ebameeldivam koht, sest see on minu jaoks (eeldatavasti ikka enamuse inimeste jaoks) nii vale.

16-aastase venna rollis astus üles Märten Matsu. Ta näeb nii noor välja, et teda võikski vabalt 16-aastaseks pidada. ☺ Tal küll polnud neid vaimseid probleeme, mis õel, kuid ta oli siiski väga heitlik, ebakindel ja otsis pidevalt oma isa tähelepanu ja tunnustust. Kuidagi kurb oli kui isa (Tarvo Sõmer) ta näidendi vastu mingit huvi üles ei näidanud ja ta pidevat isa tähelepanu saamise poole püüdles. See tegigi ta selliseks hüplikuks ja pani endale kaasa tundma.

Tarvo Sõmer mängis üle 60-aastast meest. Ma ei tea, kas on põhjus selles, et ma tean kui vana ta tegelikult on või milleski muus, aga 60-aastane ta küll ei olnud. ☺ Oma tekstilt ja käitumiselt ehk küll, aga kindlasti mitte füüsiliselt. Roll ei olnud midagi erilist ning mind ei üllatanud, kuigi tema omaette nutmine ja suutmatus oma poega toetada olid valusad.

Madis Mäeorg oli etenduses see ainus "normaalne" ja kaine mõistusega inimene, kes armastas oma naist jäägitult ja oli talle tema haigusele vaatamata toeks. Ta oli kuidagi väga sümpaatne mees selles rollis.

Kokkuvõtvalt oli valus, aga tugev tükk tugevate näitlejatöödega. Kui aga vaatama minna, tuleb arvestada bergmanilike probleemipundardega, mis igaühele ei pruugi sobida. Mulle aga Bergman meeldib ning Madis Kalmet sobib selliseid etendusi lavastama nagu rusikas silmaauku! ☺

Allikas: Rakvere Teater

Once

Külastus: 04.11.2019
Teater: Ugala
Lavastaja: Taago Tubin
Esietendus: 26.01.2019

Erinevalt Vanemuisest ei ole Ugala just muusika(li)teater ja Ugalasse väga ei satu ka. Küll otsustas ka Ugala muusikaliga kätt proovida ning aasta algul esietendus Taago Tubina lavastatud noortemuusikal "Once" Priit Võigemastiga peaosas. Muusikalid mulle meeldivad ja Priit Võigemast meeldib samuti. Kui selgus, et Tallinnasse on külalisetendus tulemas, siis oli otsus kiire tulema ja juba märtsis oli novmebriks pilet olemas. ☺

Muusikal "Once" on mulle ise võõras. See mind siiski ei kohutanud, sest tuleb ikka olla avatud uutele asjadele ja kogemustele. Pean ütlema, et ei kahetsenud piletiostu. Tegemist oli hästi lihtsa ja südamliku looga, mis muusikast ja armastusest ning sellest, et meil kõigil on mõnikord tuge vaja, et oma unistuste poole pürgida. Tegevuse käik oli mõneti etteaimatav (mitte küll detailides lõpuni), aga arvan, et noortele läheks päris hästi peale. Mulle meeldis etenduse muusika ja eriti naudin ma kui meie andekad näitlejad pillidega jämmivad, mida selles etenduses tehti kohe mõnuga. See on lihtsalt nii äge kui näitlejad pilli mängivad ja seda veel nii hästi nagu professionaalsed muusikud. Oleks nagu olnud mingil vingel impro kontserdil, seda enam, et kogu etenduse trupp oli korraga laval ning sekkus pillimänguga loosse. Minu jaoks oligi selle etenduse võlu pillimäng ja muusika.

Priit Võigemast kehastas iirlasest hobimuusikut, kelle looming oli tüdruksõbra minema kolimise tõttu stoppama jäänud. Ühel päeval kuuleb tema mängu tšehhitarist sisserännanud tüdruk (Laura Kalle), kellega ta hakkab suhtlema ning kes innustab teda muusikaga tegelemist jätkama. Tore oli vaadata nende loo kujunemist, kuigi see lõpuks ei lõppenudki päris nii nagu algul ehk eeldada võiks (spoiler: ei tulnud suurt ja ülevat armastuslugu). Näitlejate rollisoorituses üllatusi polnud, aga mõlemad laulsid hästi ning mängisid ka pilli.

Tüdruk töötas hispaanlase (Tarvo Vridolin) juures muusikapoes. Tarvo Vridolin oligi selle etenduse koomiliseim kuju oma suure ning kohmaka koguga ja samas õrna hingega hispaanlasena. Teine muige suule toov tegelane oli Carmen Tabor, kes mängis tšehhi tüdruku ema. Kui ta oma tiraadi ikka tšehhi keeles lahti lõi ja hoogsalt oma temperamenti näitas, siis kiskus suunurgad täitsa üles kohe. Plakati kohaselt mängis seda rolli algul Terje Pennie, kes võib-olla oleks oma oleku ja madala aldiga isegi veel rohke vurtsu sellesse rolli lisanud, aga Carmen oli ka lahe.

Eraldi mainiks veel Mihkel Kuuske, kelle puhul vaatasin algul, et Ago Soots hoopis. Mis mulle muljet avaldas, oli vinge trummisoolo! Lisaks veel muude pillide mängimine... Võimas!

Mingi aeg peale etendust kummitas ka muusikali põhilugu, aga nüüdseks on see juba ununenud. Samas Youtube'st saab inglise keelset versiooni täitsa kuulata.

Kokkuvõttes oli tore muusikaline õhtu ja mehele meeldis ka. ☺

Allikas: Ugala Teater

Allikas: Ugala Teater

Kaukaasia kriidiring

Külastus: 02.11.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Tiit Palu
Esietendus: 23.02.2019

Kuna mul, õel ja onutütrel on novembris sünnipäev, siis kutsus ema meid selle puhul teatrisse. Enne muidugi väike õhtusöök ja jutustamine ka, aga õhtu naelaks oli ikkagi Vanemuise ühiskülastus, kus vaatasime etendust "Kaukaasia kriidiring". Väike skepsis oli sees, sest esiteks pole Tiit Palu minu lavastaja ja teiseks ei osanud Bertolt Brechti nimest kohe midagi arvata st nimi on tuttav, aga looming mitte nii väga. Olen vist kunagi isegi midagi temalt lugenud ja võimalik, et ka mõnda tema sulest sündinud etendust näinud, aga pead ei anna. Kartsin midagi väga tõsist ja filosoofilist, mis osutus aga asjatuks hirmuks.

Tegelikult oli täitsa tore etendus ja muiata sai ka. Enim avaldas muljet muidugi lavakujundus ja lavastaja idee näitlejad mööda kaldpinda üles ja alla ronima panna, kes mägironijana ronides, kes alla libisedes ja kes suisa püstijalu kõndides. Lisades sinna juurde videoprojektsiooni, täitsa nagu Kaukasus kohe! See andis etendusele palju juurde. Teised kiidusõnad lähevad muusika eest. Mulle see valik sobis.

Nüüd aga mõne sõnaga etendusest lähemalt. Loo süžee oli lihtne - kodusõda, valitseja on kukutatud, valitseja imikust poeg maha jäetud ning teenijanna Gruše (Marian Heinat) seisab valiku ees kas päästa ennast või riskida ja põgenda koos imikuga. Etendus ongi tema teekond kuni selleni, kes on rohkem ema, kas see, kes last kasvatab või see kes sünnitab, aga ei kasvata. Algus tundus veidi imelik ja mõtlesin, et ei tea, mis nüüd siit tuleb. Näitlejate tekst, v.a ehk Aivar Tommingas jutustaja rollis,  oli selline natuke tehislikult ja kohati puiselt esitatud ehk umbes selliselt nagu algklasside näidendis tuleb oma read ära öelda ja on tehtud. Samas oli see minu arvates taotluslik ja läks kogu taustasüsteemiga hästi kokku. Tegelikult koosneski ju etendus erinevatest stseenidest ja ei olnud nn elutoa draama, kus inimesed istuvad laua taga ja arutavad maailmaasju. ☺

Gruše Marian Heinati kehastuses põgeneb koos imikuga, kohates teel mitmeid inimesi, kellest mõned teda aitavad teised mitte, lisaks ajavad teda taga sõdurid, kes soovivad imikut tappa. Üks lemmistseene oli mul see, kuidas Piret Krumm ja Merle Jääger peenete daamidena Grušet vankri peale ei võtnud ja rõõmsalt lauldes edasi sõitsid. Ma isegi ei tea, mis mulle selle stseenis meeldis, aga see meenub mulle aeg-ajalt kuidas need pead sealt maa seest välja tulid ja nii ignorantselt midagi enda ümber nägemata laulsid. See ajab mind praegugi muigama. Ma vaataks seda stseeni kohe veel...

Suurim roll lisaks Grušele oli Andres Mähari kehastatud kohtunik Azdakil, kes valitses tervet teist vaatust. Väga pepsidele inimestele see vaatus ilmselt ei sobi, sest seal aeti väga palju s...a juttu, aga mind sellised asjad ei häiri ja eks see s..t oli ka laiemas tähenduses kui lihtsalt väljaheide. Nüüd tuleb ka väike spoiler: See oli hullumeelne, kuidas Mäharit pidevalt üles poodi ja mul oli ausalt öeldes kohati isegi hirm, et ega päriselt õnnetust ei juhtu kui ta pidevalt sinna lavaauku lendas nöör kaelas ja ta pärast sealt nööriga väja tiriti.

Lisas tegid kaasa veel erinevates rollides Ott Sepp, Reimo Sagor, Jaanus Tepomees ja Karl Laumets. Jaanusel olid seejuures ehk kõige eriilmelisemad rollid, eriti kontrastne oli see totakas sõdur võrrelduna vürst Kabeziga.

Oli selline tore laupäevaõhtune meelelahutus, aga wow efektist jäi ikka midagi puudu.

Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine

Kosmilised saialilled

Külastus: 29.10.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Katariina Unt
Esietendus: 03.09.2019

Kõigepealt pean alustama sellest, et ma ei tea, mis nende vanemate prouadega lahti on, aga millegipärast peavad nad kogu aeg trügima ja nn selga ronima. Olen seda täheldanud viimasel ajal mitme etenduse puhul. Seegi kord polnud erand. Lisaks veel suutis üks minu kõrval istujatest käituda selliselt nagu üks intelligentne teatrikülastaja käituda ei tohiks. Nagu mingi teismeline oli kõrval, kuigi samas saalis istuvad teismelised käitusid igati vinksilt ja vonksilt. Igal juhul oli sellel proual ilmselgelt igav ja etendusest ta vist ka aru ei saanud, sest muudkui niheles, ohkis kõva häälega, arutas sõbrannaga, et aeg on nagu juba täis ja loomulikult vaatas ta kottpimedas saalis telefoni pealt kellaaega! Lihtsalt uskumatu! Ilmselgelt oli kodutöö tegemata ja ta ei teadnud, mida ta vaatama tuleb. Korra olen sellist prouat teatris korrale kutsunud ja oleks etendus pikem olnud, siis oleks seda vist ka seekord teinud. Praegu pääses mu mürgisest märkusest. ☺

Nüüd aga etendusest. Etendus oli valus. Üksikema depressioon ja isegi hullus, mille pärast ka tema kaks tütart kannatama pidid, ei ole mingi kerge teema (sellest ka selle proua nihelemine ehk?). Triinu Meriste kehatstav ema oli ikka täielik püshh! Ükski normaalne ema ei teeks oma lapsele nii, isegi kui laps teda hullumaja Bettyks kutsub. Triinu tegi tugeva rolli. Algul ehk ei saanud kohe vedama, kuigi hiljem järele mõeldes pidigi ta seal ju sellised depressiivselt lebades oma monoloogi esitama ja patja pobisema. Tema depressioon oli väga ilmne, samuti tema ebastabiilsus. Lisaks veel kogu see viha maailma vastu ja tütarde "kaitsmine" maailmakurjuse ja ebaõigluse eest.  Psühh, mis psühh, kellel oli siiski ka helgusehetki. Ma saadaks ta ravile, kuhu see tegelaskuju ilmselt ei läheks, sest kogu maailm on ju tema vastu.  Igal juhul tugev ja usutav rollisooritus.

Tütreid mängisid noored VKA lõpetanud näitlejad - Elena Koit ja Loviise Kapper. Üks neist oli siis selline särtsakama karakteriga (Loviisa Kapper)), teine rohkem ema poolt mutta trambitud, kuid samas andekas ja tark (Elena koit). Nii kurb kui ema sellist asja näha ei suuda ja ei taha. Tütarde roll oli ema omaga võrreldes oluliselt väiksem, kuid siiski mitte ebaoluline. Liigutav oli hetk, mil ema oma tütart kenaks nimetas, olles eelnevalt siiski pidevalt rõhutanud tema mõttetust ja inetust. Iseenesest oli tore, et noorem tütardest leidis endale väljundi radioaktiivsete saialillede kasvatamises ja see tegi tema helgemaks, samas särtsakama tütre puhul oli ema hullus ka temale nakatunud, mis kutsus esile hoogusid. Valus oli taas vaadata kuidas hoo saabudes noorem õde teda aidata püüdis, aga ema tuimalt ja ükskõikselt kõrval seisis. Siiski pean ütlema, et oma ema nad armastasid vaatamata tema hullusele.

Katariina Unt lõi ise ka etenduses kaasa, tehes kõiksugu taustahääli alates telefonihelinast ja lõpetades kõnemõminaga. Päris vahva leid ja omapärane lahendus. Eriti naljakas oli see taustsüsteemi suhtes, sest enne etenduse algust palus ta telefonid välja lülitada, sest neil pidavat etenduses ka telefon helisema. Päris naljakas oli, kui selja tagant järsku inimhäälne tirrrrr tuli. ☺

Etendus oli kokkuvõttes raske ja igaühele ei sobi (heaks näiteks proua oma sõbrannaga minu kõrval), kuid mulle ikkagi meeldis ning seda just Triinu rolli pärast. Teema ise oli aga vägagi valus ja raske ning etenduse pikad pausid võivad mõnes ka lisanärvilisust tekitada.

Allikas: Vat Teater (Siim Vahur)

Ööpiltnikud

Külastus: 26.10.2019
Teater: ERM Teater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Esietendus: 12.04.2019

Seekordsesse teatrisse minek oli mulle esmakordne, sest ma pole varem ERM Teatris käinud. Lisaks tundus ka teema - Eesti esimese pornofotograafi Ned de Baggo ja tema lorijuttude autorist sõbra Kiwiloo Intsu seiklused - intrigeeriv.

Teatrisaali sisenemine oli ettevalmistus etendusse ja tuli läbida koridor, kus rippusid "pornograafilised" pildid. Eks tolle aja pornograafia oli üsna tänapäeva Instagram, sest viimane on sarnaseid poolalasti pilte täis ja keegi ei pea seda pornograafiaks. ☺

Etendus ise oli hoogne ja lõbus. Ned de Baggo ja sõber Ints põgenesid politsei eest, sest pornograafiliste piltide tegemine ja nende levitamine on karistatav. Nad leidsid varju Tartu Tütarlaste Saksa Eragümnaasiumis, valetades ennast katuseparandajateks. Seal see seiklus lahti lähebki.

Koolitüdrukuid mängisid Tartu Waldorfgümnaasiumi gümnasistid ja Maria Kallaste. Tublid noored olid. Etenduses jagus nii tantsu kui ka muusikat ning sellega saadi hästi hakkama, nagu ka näitlemisega. Tütarlastest oli keskne roll Laura Aurora Vahtral Ellenina, kes tahtis minna tööle Saksamaale revüüteatrisse. Sai tublisti rolliga hakkama ja julgust jagus. Kui algul saksa keeles laulis, siis ma vaatasin küll, et kohutav saksa keeles ja nii vale hääldus kohati, et jube. Hiljem muidugi selgus, et see oli taotluslik. ☺

Ned de Baggot mängis Kristjan Lüüs ja tema sõpra Ott Sepp. Nad moodustasid koos vahva paari. Eriti meeldis mulle, kuidas nad kuivikutest õpetajaid (Kersti Tombak ja Piret Simson) võrgutasid. No ja siis Ott Sepa luuletus ahvidest ja krokodillides koos liikumisega... kui see veel lõpuks lauluks vormus, oli mul väga naljakas ja õpetajannad olid etenduses vägagi šokeeritud.

Kersti Tombak ja Piret Simson olid selles etenduses minu lemmikud. Kersti koolijuhina oma karmuses ja samas varjatud leebuses ja kurbuses oli lihtsalt nii äge. Pean ütlema, et see sinine seelik ja valge pluus sobisid talle imehästi. Piret omakorda oma "ujuva" liikumisega ja puusi väänutava õpetajannana andis lavale särtsu ja koomikat juurde. Ilmselgelt olid mõlemad paadunud naistemeestele lihtne saak.

Tegemist oli kokkuvõttes mõnusa laupäevaõhtuse meelelahutusega ja mingit sügavat filosoofiat sealt otsida ei maksa.

Allikas: Facebook - Eesti Rahva Muuseumis toimuvad üritused

Apelsinitüdruk

Külastus: 06.10.2019
Teater: NUKU
Lavastaja: Sander Pukk
Esietendus: 03.03.2019

Kui oled ise teatrihull, siis tuleb ka lastesse teatripisikut süstida. Seda enam, et nad räägivad, kuidas klassikaaslastest enamus kunagi teatris ei käi või kui käivad, siis ainult koos klassiga. Ma üritan seda viga vältida, kuigi eks mul ole oma huvid ka mängus, sest tahaks ju ka noortele ja lastele mõeldud etendusi vaadata. Seekordseks teartikülastuse algatajaks oli aga hoopis mu õde, kes arvas, et võiks minna lastega teatrisse. Kutsusime ema ka kaasa ja nii see plaan teoks saigi.

"Apelsinitüdruk" on mõeldud vanusele 12+ ja täiskasvanutele. Väga palju noorematele jääb teema ise ja sellest arusaamine ehk tõesti raskeks.

Lugu ise on suhteliselt salapärane. 15-aastane Georg elab ema, kasuisa ja väikese õega ning ema ulatab talle ühel päeval kirja tema isalt, keda Georg ei mäleta. Isa jutustab oma kirjas salapärasest Apelsinitüdrukust. Etenduses lõimuvadki erinevad ajad - hetkeseis, meenutused 10-aastaseks saamisest, isa noorpõlv. Mida rohkem etendus kestis, seda enam ma selle sisse läksin. Algul arvasin, et lugu on nii, aga tegelikult oli hoopis naa. ☺ Puänti ei hakka lahti rääkima, et spoilerit vältida, aga kui kuskil keskel sai silma kergelt märjaks, siis lõpus voolas pisaraid juba üsna ohtralt, nii et etenduse lõppedes oli "nohu". Eks seda nuuskamist kostis saali igast nurgast, kuigi etendus oli tegelikult ju helge ning toimus elu ja praeguse perega leppimine. ☺ Kõige hullem oli, et hakkasin kodus mehele etendust ümber jutustama ja pill jälle lahti. No ei ole normaalne... Samas sai ikka nalja ka, nii et ei maksa arvata, et mingi hull nutu löristamise etendus oli!

Lavastatud olid huvitavalt, eriti see erinevate aegade vahetumine. Silma hakkas ka kuidagi värvide muutumine, kuigi see võib-olla ainult tundus mulle nii, et midagi sellist toimub. Kui oli Apelsinitüdruku aeg, oli kõik kuidagi helgemates toonides ja värviline, kui aga kasuisa ja praeguse elu stseenid, siis pigem hall. Heliefektid olid ka vahva leid ja vägagi efektsed.

Näitlejatöö oli tore. Martin Müürisepp Georgina oli just selline mässav teismeline nagu vaja. Eriti meeldis mulle stseen emaga (Liivika Hanstin), kus ema üritas tema teismelise paksust koorest läbi tungida ja tema muudkui müüri nende vahele ehitas. Eks meil ole ka mõnikord nii, et tahad rääkida, aga laps poeb teki alla peitu ja tõmbab veel padja ka kõrvade peale või siis lihtsalt marsib minema. Kuidagi tuttav oli. ☺

Kaisa Selde Apelsinitüdruk oli ilus ja armas ning sobis Jan Olavi ehk isa (Taavi Tõnisson) tegelaskujuga hästi kokku. Taavi frustatsioon, kui ta Apelsinitüdrukut otsis, oli väga ehe ning rõõm tema leidmisest tundus tõeline. Samas need piinlikud vahekohtumised olid koomilised ja panid mu vanemat poega pead raputama ja käega vastu otsaesist lööma. Ju talle tundusid need ka piinlikud, kuigi tegelikult olid armsad. ☺

Mihkel Tikerpalu kasuisana oli selline kohmakas, kes ei oska kuidagi kasupojaga kontakti leida. Samas temast oli minu arvates tahtmatult ja enda teadmata lõpuks väga palju abi, et see lõpp just selliseks kujunes.

Väga armas etendus oli ja julgeksin soovitada. Lapsed arvasid, et etendus oli täitsa tore, aga natuke kurb ka. Lisati veel, et katsugu me, täiskasvanud, järgmisel korral vähem vesistada, sest kuidagi piinlik olevat. ☺

Allikas: NUKU

Elu ja armastus

Külastus: 28.09.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Esietendus: 03.11 2018

Seda postitust peaks vist alustama sellega, et Endlas käisin ma viimati keskkooli ajal ehk "100 aastat tagasi". Etendus oli tookord minu mäletamist mööda "Zorbas", kus tegi kaasa ka Silvi Vrait (öeldakse, et inimese pea pole prügikast, aga mõnikord on ikka küll☺). Seega oli Endlasse käik nagu uue teatri külastus. See ei tähenda, et Endla etendusi poleks vahepealsel ajal näinud, neid on ikka nähtud, ainult et mitte Endla enda majas. Igal juhul sai eelmisel laupäeval auto nina Pärnu poole keeratud ja ära käidud.

A.H.Tammsaare "Elu ja armastus" seostub mul aga lapsepõlve ja vanaemaga. Mäletan omaaegset telelavastust "Rudolf ja Irma" Evald Hermaküla ja Elle Kulliga peaosades. Olime suvel onutütarde ja õega (ta oli tollal nii väike, et ta vist ei vaadanud) vanaema juures maal ja vaatasime seda minu mäletamist mööda mustvalgest televiisorist ning elasime nende armastusloole kaasa. Palju me onutütardega sellest aru saime, ei tea, aga huvitav oli küll. Pealegi oli ju tegemist suisa seriaaliga - ikka mitmeks päevaks jagus vaatamist.☺ Samuti lugesin vanaema juures ka raamatu läbi, sest tal polnud riiulis just ülemäära palju raamatudi, kuid see Tammsaare teos oli olemas. Kui Kitzbergi näidendeid lugesin iga suvi, siis "Elu ja armastus" tundus tookord üliigav, kuigi telelavastus meeldis. Ju polnud veel selles eas ja äkki peaks kaaluma uuesti lugemist...

Nüüd aga etendusest. Mulle meeldis, kuidas etendus oli lavastatud ning lahendatud erinevate tegevuskohtade teema. Päris nutikas, arvestades kui kitsas on tegelikult teatrilava ja Endlas vist pöördlava pole.

Samuti meeldis mulle näitlejate mäng. Saara Nüganen on välimuselt väga oma ema-isa moodi, ema moodi siiski rohkem. Tema Irma oli kohe päris Irma - algul ülihäbelik unistaja ning hiljem kirest lahvatav ja armastusest lõhki minev abielunaine. Seejuures nii naiivne... Aga eks armastus ongi pime ja paneb inimesi tegema ja uskuma asju, mida nad muidu ei teeks ja ei usuks. Mulle väga meeldis tema mäng.

Märt Avandi Rudolf jäi Saarale varju. Hästi tuli mängus välja nende erinevates eluetappides olek ehk Rudolfi elukogemus võrreldes Irmaga. Eriti valulik oli Märdi kangestumine ja valu näos (istusin 2. reas ja oli hea lähedalt näha) kui Irma last soovis. Samas on endiselt eredalt meeldes Märdi roll "Aadma õuntes", kus ta lihtsalt oli super, ja antud roll jäi sellele kahjuks alla. Samas ei saagi kogu aeg tipprolle ju teha ja ega ma talle ka Rudolfi rollis midagi ette ei heidagi, lihtsalt uusi üllatusi ei tulnud. Ta tegelikult sobis sinna küll. Võib-olla tekkis ka liiga palju paralleele Hermakülaga, kes oli tüpaažilt teistsugune näitleja ja kelles oli seda Rudolfi elukogemuse sügavust rohkem. Vot ei teagi. Mind aga hämmastab see, et Rudolf on elukogemuse juures nii naiivne oli ja lootis, et noore naise armastus aitab teda päästa (see nüüd on küsimus Tammsaarele, mitte Avandile, kes mängis sellist meest, nagu Tammsaare kirja oli pannud). Ise nii elukogenud naistemees ja nüüd siis nii... Küllap usk ikka surebki viimasena ja lootus ja tahe päästetud saada oli säilinud. Tänapäeva maailmas tundub see aga kuidagi naiivne ootus ja lootus.

Veel mainiks ma ära Ott Raidmetsa Kalmu Eedina. Ta oli kuidagi väga armas ja mul oli temast nii kahju. Eriti tore oli, kuidas ta purjus peaga rattaga sõitis. Ma teadsin küll, et ta ju tegelikult on kaine, aga ikka oli hirm, et põrutab lavalt alla. ☺ Ilmselgelt oli väga ehe purjusolek. Samuti avaldas muljet etenduse lõpus toimunud enese mahalaskmise kavatsus. Ma teadsin ju küll, et ta seda ei tee, aga ikkagi kuidagi olin pinges ja kartsin, et äkki... Väga ehedalt mängitud valu.

Ago Anderson mängis kojanaist või -meest, ei saanudki aru. Oli nagu mees, aga kuidagi mutiliku olemusega. Eks suvest ole veel meeles kuidas ta seelikus ringi silkas... ☺ Tema tõi lavale sellesse tõsisesse teemase ka veidi koomilisemat särtsu ja nalja. Koomikat lisasid ühes stseenis ka tädi Anna (Carmen Mikiver) ja Lonni (Fatme Helge Leevald). Nimelt pesuköögis toimetades kui Rudolf sisse astus, et Irma kätt paluda. See ehmatus oli ikka tõeline ning seda ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema. Mainimata on veel Kadri Rämmeld madam Pollina, aga tal oli ka väga väike osa.

Abikaasa hinnangul oli lugu natuke veniv, aga mulle meeldis. Meeldis Irma muutumine, Rudolfi valu, Eedi rattaga sõit, pesuköögi stseen, rottide püüdmine juustuga, lavakujundus, lavastaja töö jne. Minu jaoks moodustas etendus terviku ja jäin Pärnus käiguga rahule. Ainult tagasitee oli pikk ja uni tikkus peale. ☺

Allikas: Endla Teater