Apelsinitüdruk

Külastus: 06.10.2019
Teater: NUKU
Lavastaja: Sander Pukk
Esietendus: 03.03.2019

Kui oled ise teatrihull, siis tuleb ka lastesse teatripisikut süstida. Seda enam, et nad räägivad, kuidas klassikaaslastest enamus kunagi teatris ei käi või kui käivad, siis ainult koos klassiga. Ma üritan seda viga vältida, kuigi eks mul ole oma huvid ka mängus, sest tahaks ju ka noortele ja lastele mõeldud etendusi vaadata. Seekordseks teartikülastuse algatajaks oli aga hoopis mu õde, kes arvas, et võiks minna lastega teatrisse. Kutsusime ema ka kaasa ja nii see plaan teoks saigi.

"Apelsinitüdruk" on mõeldud vanusele 12+ ja täiskasvanutele. Väga palju noorematele jääb teema ise ja sellest arusaamine ehk tõesti raskeks.

Lugu ise on suhteliselt salapärane. 15-aastane Georg elab ema, kasuisa ja väikese õega ning ema ulatab talle ühel päeval kirja tema isalt, keda Georg ei mäleta. Isa jutustab oma kirjas salapärasest Apelsinitüdrukust. Etenduses lõimuvadki erinevad ajad - hetkeseis, meenutused 10-aastaseks saamisest, isa noorpõlv. Mida rohkem etendus kestis, seda enam ma selle sisse läksin. Algul arvasin, et lugu on nii, aga tegelikult oli hoopis naa. ☺ Puänti ei hakka lahti rääkima, et spoilerit vältida, aga kui kuskil keskel sai silma kergelt märjaks, siis lõpus voolas pisaraid juba üsna ohtralt, nii et etenduse lõppedes oli "nohu". Eks seda nuuskamist kostis saali igast nurgast, kuigi etendus oli tegelikult ju helge ning toimus elu ja praeguse perega leppimine. ☺ Kõige hullem oli, et hakkasin kodus mehele etendust ümber jutustama ja pill jälle lahti. No ei ole normaalne... Samas sai ikka nalja ka, nii et ei maksa arvata, et mingi hull nutu löristamise etendus oli!

Lavastatud olid huvitavalt, eriti see erinevate aegade vahetumine. Silma hakkas ka kuidagi värvide muutumine, kuigi see võib-olla ainult tundus mulle nii, et midagi sellist toimub. Kui oli Apelsinitüdruku aeg, oli kõik kuidagi helgemates toonides ja värviline, kui aga kasuisa ja praeguse elu stseenid, siis pigem hall. Heliefektid olid ka vahva leid ja vägagi efektsed.

Näitlejatöö oli tore. Martin Müürisepp Georgina oli just selline mässav teismeline nagu vaja. Eriti meeldis mulle stseen emaga (Liivika Hanstin), kus ema üritas tema teismelise paksust koorest läbi tungida ja tema muudkui müüri nende vahele ehitas. Eks meil ole ka mõnikord nii, et tahad rääkida, aga laps poeb teki alla peitu ja tõmbab veel padja ka kõrvade peale või siis lihtsalt marsib minema. Kuidagi tuttav oli. ☺

Kaisa Selde Apelsinitüdruk oli ilus ja armas ning sobis Jan Olavi ehk isa (Taavi Tõnisson) tegelaskujuga hästi kokku. Taavi frustatsioon, kui ta Apelsinitüdrukut otsis, oli väga ehe ning rõõm tema leidmisest tundus tõeline. Samas need piinlikud vahekohtumised olid koomilised ja panid mu vanemat poega pead raputama ja käega vastu otsaesist lööma. Ju talle tundusid need ka piinlikud, kuigi tegelikult olid armsad. ☺

Mihkel Tikerpalu kasuisana oli selline kohmakas, kes ei oska kuidagi kasupojaga kontakti leida. Samas temast oli minu arvates tahtmatult ja enda teadmata lõpuks väga palju abi, et see lõpp just selliseks kujunes.

Väga armas etendus oli ja julgeksin soovitada. Lapsed arvasid, et etendus oli täitsa tore, aga natuke kurb ka. Lisati veel, et katsugu me, täiskasvanud, järgmisel korral vähem vesistada, sest kuidagi piinlik olevat. ☺

Allikas: NUKU

Elu ja armastus

Külastus: 28.09.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Aare Toikka
Esietendus: 03.11 2018

Seda postitust peaks vist alustama sellega, et Endlas käisin ma viimati keskkooli ajal ehk "100 aastat tagasi". Etendus oli tookord minu mäletamist mööda "Zorbas", kus tegi kaasa ka Silvi Vrait (öeldakse, et inimese pea pole prügikast, aga mõnikord on ikka küll☺). Seega oli Endlasse käik nagu uue teatri külastus. See ei tähenda, et Endla etendusi poleks vahepealsel ajal näinud, neid on ikka nähtud, ainult et mitte Endla enda majas. Igal juhul sai eelmisel laupäeval auto nina Pärnu poole keeratud ja ära käidud.

A.H.Tammsaare "Elu ja armastus" seostub mul aga lapsepõlve ja vanaemaga. Mäletan omaaegset telelavastust "Rudolf ja Irma" Evald Hermaküla ja Elle Kulliga peaosades. Olime suvel onutütarde ja õega (ta oli tollal nii väike, et ta vist ei vaadanud) vanaema juures maal ja vaatasime seda minu mäletamist mööda mustvalgest televiisorist ning elasime nende armastusloole kaasa. Palju me onutütardega sellest aru saime, ei tea, aga huvitav oli küll. Pealegi oli ju tegemist suisa seriaaliga - ikka mitmeks päevaks jagus vaatamist.☺ Samuti lugesin vanaema juures ka raamatu läbi, sest tal polnud riiulis just ülemäära palju raamatudi, kuid see Tammsaare teos oli olemas. Kui Kitzbergi näidendeid lugesin iga suvi, siis "Elu ja armastus" tundus tookord üliigav, kuigi telelavastus meeldis. Ju polnud veel selles eas ja äkki peaks kaaluma uuesti lugemist...

Nüüd aga etendusest. Mulle meeldis, kuidas etendus oli lavastatud ning lahendatud erinevate tegevuskohtade teema. Päris nutikas, arvestades kui kitsas on tegelikult teatrilava ja Endlas vist pöördlava pole.

Samuti meeldis mulle näitlejate mäng. Saara Nüganen on välimuselt väga oma ema-isa moodi, ema moodi siiski rohkem. Tema Irma oli kohe päris Irma - algul ülihäbelik unistaja ning hiljem kirest lahvatav ja armastusest lõhki minev abielunaine. Seejuures nii naiivne... Aga eks armastus ongi pime ja paneb inimesi tegema ja uskuma asju, mida nad muidu ei teeks ja ei usuks. Mulle väga meeldis tema mäng.

Märt Avandi Rudolf jäi Saarale varju. Hästi tuli mängus välja nende erinevates eluetappides olek ehk Rudolfi elukogemus võrreldes Irmaga. Eriti valulik oli Märdi kangestumine ja valu näos (istusin 2. reas ja oli hea lähedalt näha) kui Irma last soovis. Samas on endiselt eredalt meeldes Märdi roll "Aadma õuntes", kus ta lihtsalt oli super, ja antud roll jäi sellele kahjuks alla. Samas ei saagi kogu aeg tipprolle ju teha ja ega ma talle ka Rudolfi rollis midagi ette ei heidagi, lihtsalt uusi üllatusi ei tulnud. Ta tegelikult sobis sinna küll. Võib-olla tekkis ka liiga palju paralleele Hermakülaga, kes oli tüpaažilt teistsugune näitleja ja kelles oli seda Rudolfi elukogemuse sügavust rohkem. Vot ei teagi. Mind aga hämmastab see, et Rudolf on elukogemuse juures nii naiivne oli ja lootis, et noore naise armastus aitab teda päästa (see nüüd on küsimus Tammsaarele, mitte Avandile, kes mängis sellist meest, nagu Tammsaare kirja oli pannud). Ise nii elukogenud naistemees ja nüüd siis nii... Küllap usk ikka surebki viimasena ja lootus ja tahe päästetud saada oli säilinud. Tänapäeva maailmas tundub see aga kuidagi naiivne ootus ja lootus.

Veel mainiks ma ära Ott Raidmetsa Kalmu Eedina. Ta oli kuidagi väga armas ja mul oli temast nii kahju. Eriti tore oli, kuidas ta purjus peaga rattaga sõitis. Ma teadsin küll, et ta ju tegelikult on kaine, aga ikka oli hirm, et põrutab lavalt alla. ☺ Ilmselgelt oli väga ehe purjusolek. Samuti avaldas muljet etenduse lõpus toimunud enese mahalaskmise kavatsus. Ma teadsin ju küll, et ta seda ei tee, aga ikkagi kuidagi olin pinges ja kartsin, et äkki... Väga ehedalt mängitud valu.

Ago Anderson mängis kojanaist või -meest, ei saanudki aru. Oli nagu mees, aga kuidagi mutiliku olemusega. Eks suvest ole veel meeles kuidas ta seelikus ringi silkas... ☺ Tema tõi lavale sellesse tõsisesse teemase ka veidi koomilisemat särtsu ja nalja. Koomikat lisasid ühes stseenis ka tädi Anna (Carmen Mikiver) ja Lonni (Fatme Helge Leevald). Nimelt pesuköögis toimetades kui Rudolf sisse astus, et Irma kätt paluda. See ehmatus oli ikka tõeline ning seda ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema. Mainimata on veel Kadri Rämmeld madam Pollina, aga tal oli ka väga väike osa.

Abikaasa hinnangul oli lugu natuke veniv, aga mulle meeldis. Meeldis Irma muutumine, Rudolfi valu, Eedi rattaga sõit, pesuköögi stseen, rottide püüdmine juustuga, lavakujundus, lavastaja töö jne. Minu jaoks moodustas etendus terviku ja jäin Pärnus käiguga rahule. Ainult tagasitee oli pikk ja uni tikkus peale. ☺

Allikas: Endla Teater

Kolm versiooni elust

Külastus: 16.09.2019
Teater: VAT Teater
Lavastaja: Karl Koppelmaa
Esietendus: 06.04.2019

Ma loodan, et ma ennast juba ei korda, aga VAT Teater on üks minu lemmikteatritest. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga neid mittemeeldinuid on väga vähe. Enamus on siiski andnud positiivse elamuse ning mind alati hämmastab kui nappide vahenditega saab tegelikult teatrit teha. Nagu ka seekordses tükis "Kolm versiooni elust". Lihtsalt mingid svammist kastid laval ja see töötab! Järelikult peavad näitlejad head olema, mida nad ka olid.

"Kolm versiooni elust" on Yasmina Reza näidend. Olen Rezalt varasemalt kahte tükki Draamateatris näinud, millest "Hävituse ingel" meeldis väga ja "Bella figura" ei meeldinud mitte üks põrm ja kaalusin isegi vaheajal lahkumist. Seega läksin seekord teatrisse teadmisega, et etendus võib kalduda äärmusest äärmusesse, aga kui see platseerub kahe eelmainitud näidendi vahel, siis on asi juba väga hästi. Õnneks platseerus sinna ülespoole otsa ja tegelikult kokkuvõttes meeldis isegi vist rohkem kui "Hävituse ingel".

Laval mängitakse läbi ühe ja sama õhtu kolm erinevat versiooni. Kuigi see on teada, et inimese enda olemusest ja häälestatusest sõltub palju, oli siiski hämmastav kui erinev võib lõpplahendus olla. Ma ei hakka spoilerit tegema, aga kontrastid olid üsna suured, eriti esimese ja viimase õhtu vahel.

Näitlejatöö meeldis mulle ka. Eriti Harriet Toompere, kes mängis ikka väga hästi. Olen teda ka varem laval nn purjus olekus näinud (sealsamas "Hävituse inglis"), aga ta oli ikka uskumatult hea. Istusime esimeses reas ja kogu see pilkude mäng, liigutused, pehme keel... Peaaegu nagu Argo Aadli juba purjus rollis (loodetavasti polnud kohatu võrdlus). ☺Eriti meeldis mulle see koht, kus nad esimeses õhtul pererahvast taga rääkisid ja seda mitte kuigi viisakas võtmes ning sellega vahele jäid. See õudus tema silmis, sellele järgnenud enese kogumine ja siis nägu, et midagi pole juhtunud. Äärmiselt nauditav.

Margo Teder astrofüüsikust võõrustajana oli samuti erinevatel õhtutel mõnusalt erinev. Esimese õhtu närviline tossike asendus viimases õhtus enesekindla astrofüüsikuga, kelle karjäär ka lõpuks ikkagi liigub sinna suunas, mida ta ootab (nüüd tuli ikkagi spoiler). Toredasti mängitud.

Elina Reinold on viimastel aastatel mulle meeldima hakanud. Varasemalt ma ei osanud tema rollidest ja näitlemisest väga lugu pidada, aga minu arvates on ta viimaste aastatega kuidagi õide puhkenud ning erinevad rollid, kus ma teda näinud olen, on olnud head. Nii ka selles etenduses. Nagu kõik teisedki osatäitjad muutusid õhtust õhtusse, nii ka tema. Eriti meeldis see pilkude mäng ja flirt Tanel Saarega teisel õhtul, mis muidugi päädis meeleolu muutumisega.

Tanel Saarel oli selles etenduses minu jaoks kõige väiksem roll, kuigi tema enesekindlast ilueedist observatoorimi tegelase kuju oli hästi välja mängitud. Samuti tuli välja ka tema karakteri erinevus erinevatel õhtutel, eriti suur oli kontrast esimese ja viimase õhtu vahel. Viimase õhtu kohta ma üteks, et ta oli isegi kohati nagu veidi ebakindel või tundus see sellisena tänu eelmiste õhtute enesekindlusele. Vot ei teagi. 

Seda etendust soovitan kindlasti neile, kellele pakub inimpsühholoogia huvi, aga samuti neile, kes tahaksid veidi naerda või muiata ja mõnusalt õhtut veeta.

Allikas: VAT Teater (Siim Vahur)

Kant

Külastus: 29.08.2019
Teater: Tallinna Linnateater
Lavastaja: Elmo Nüganen
Esietendus: 13.09.2019

Seoses puhkuse ja reisimisega jäi augustisse üllatavalt pikk teatripaus. Nüüd aga algab sügis ja saab ennast taas teartilainele sättida. Vanemuises algaksi Piletisadu ja küllap varsti tuleb ka Estonia piletimüük jne. Seega tuleb taas hakata hoolega teartikavasid uurima, et mida võtta ja mida jätta, sest oma reeglist - teatrikülastuste arv aastas ei tohi ületada 40 etendust - ei tohiks ikka taganeda. Võib-olla on tobe reegel, aga rahakotile hakkab, muud midagi. ☺ Eks mõned vaatavad imelikult ka, aga sellest on mul suhteliselt suva.

Sõltlane on ikka sõltlane ja sai vaevalt lennukilt maha astutud ning päevitus polnud veel kulumagi jõudnud hakata kui tuli sammud teatri poole seada. Sedakorda Tallinna Linnateatrisse Elmo Nüganeni lavastatud "Kanti" vaatama. Eks veidi kõhklusi oli. Mitte Elmo pärast, tema oskab lavastada ja ta on nn minu lavastaja, vaid pigem sisu osas. Hirm oli peamiselt, et äkki on liiga filosoofiline ja ei suuda keskenduda vahetult peale reisilt saabumist. Tegemist ju ikkagi Immanuael Kandi lõunasöögilauaga, kus me vaatajatena kavatsesime osaleda. Teisest küljest jälle mõtlesin, et kui on Marius Ivaškevičiuse näidend, siis vast ikka puhas filosoogiline heietus ei ole. Kellele on nimi võõras, siis näiteks Draamateatris mängtav "Väljaheitmine" on samuti tema tükk. Noh, hirm oligi asjatu. Selgus, et lõunasöögilauas tööd ei tehta ning kui tulevad filosoofilised mõtted pähe, siis pannakse need kirja ja nendega tegeletakse hiljem. ☺ Päris filosoofiavabalt ei saanud, sest aja ja ruumi teema on intrigeeriv ja selle ümber kogu etendus kulgeski, aga see oli hoopis muus võtmes kui lihtsalt filosoofiline heietus.

Nagu öeldud, toimus lõunasöök Immanuel Kadni juures. Lõunasöögil osalesid nii oodatud külalised kui ka sinna sattunud ootamatuid külalisi, kuid kesksetes rollides olid ikkagi härra Kant (Kalju Orro) ja tema teener Martin (Egon Nuter), kes olid omavahel nii kokku kasvanud, et ei teagi kui palju see enam teenri-ülemuse suhe oli, pigem vana sõprus. Näitlejatööd olid head. Kalju Orrot oli tore näha suures rollis ja mulle tundus, et ta ka ise nautis seda. Eriti koomiline oli kui ta Kaufmanni (Andero Ermel) kartis. See hirm tundus ikka üsna tõeline. Egon Nuter oli täpselt sellisese lohverdava treeni rolli sobilik. Tegelikult tundus mulle, et tal oligi kõige suurem roll, isegi suurem kui nimiosalisel.

Parima rolli tegi etenduses minu arvates aga hoopis üks mitteoodatud külalistest - Elisabeth Reinsalu Phobie Greenina, kes saabus Preisimaa lõunasöögilauda otse Šotimaalt. Ta oli lihtsalt nii vahva oma lihtsuses, keeleoskamatuses, aktsendi ja naeruga. Täitsa teistmoodi kui ta viimase aja tavapärased rollid on olnud või nagu ta teleekraanilt tuttav on. Kostüümikunstnikud olid muidugi ka kaasa aidanud (eriti tema silmad), aga kogu olemus tuli ikkagi mujalt. Eks see muidugi jäigi lõpuks lahtiseks, et kes see Phobie Green siis ikkagi oli ja kas üldse eksisteeris või kui palju aeg ja ruum meiega trikke teevad.

Ülejäänud lõunasöögi seltskonnal (Argo Aadli, Indrek Ojari, Andrus Vaarik ja Alo Kõrve) olid tagasihoidlikumad rollid, kuigi mitte vähetähtsad. Argo Aadli oli koomiline teoloog, Indrek Ojari pahuralt koomiline ja rahale keskendunud politseipealik, Andrus Vaarik riskidele avatud je elevust ootav kohtunik ning Alo Kõrve tagasihoidlik ihuarst. Kõik nad tõid etendusse oma vürtsi. Lisandusid veel kaks ootamatut külalist halastajaõdede näol (Epp Eespäev ja Ursula Ratasepp), kes tulid oma kukke tagasi nõutama ning tõid taas meeste seltskonda elevust ning pealtvaatajate hulka naerupahvakuid.

Nüganen ei jätnud lavastusse temale omaseid vimkasid pikkimata ning nagu ikka, kasutas ta ära konkreetse ruumi erinevaid osasid ja võimalusi. Kasvõi see akna osa nii tänapäevas turistiga kui ka lõpustseenis või ukse taga kraapimine või lae all ronimine. Selliseid ootamatuid lahendusi ma temalt ootangi ja alati imestan, et kust need ideed küll tulevad.☺ Loomulikult ei saa üle ega ümber ka Preisi suupistestest. See oli armas ja ootamatu üllatus. Küll pani paar asja mind mõtlema, et kuidas nad seda talvel lumetuisuga või vihmasajus teevad ... Äkki talvel ei mängitagi?

Jäin väga rahule selle lõbusa ja samas ülijabura lõunasöögiga Immauel Kandi juures.

Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater

Aadama õunad

Külastus: 01.08.2019
Teater: Nargenfestival ja Kinoteater
Lavastaja: Priit Võigemast ja Henrik Kalmet
Esietendus: 28.07.2016


Hakkan ennast juba kordama, aga taaskord on tegemist etendusega, mille piletit olen jahtinud mitu aastat. Lisaks on Naissaar ju äärmiselt põnev koht, kuid nõuab eritransporti. Saada oli küll pileteid ilma transpordita, aga kuna mul paati pole, siis jäi pilet kahel või isegi kolmel eelmisel aastal ostmata. Seekord olin aga kiire ja juba märtsi alguses oli pilet  taskus. Jäi üle ainult loota, et midagi vahele ei tule, mis teatrikülastuse untsu keerab.

Saarele saabusime laevaga "Katharina" ning etenduspaika jõudmiseks oli kolm varianti: veauto kastis, jalgsi ca 3 km või rongiga+1 km jalgsi. Ega me pikalt ei mõlenud. Kuna tagasi tuli nagunii tulla veautoga ja ilm oli ilus, siis valisime kondimootori. Mõttes mõlkus küll mõnus kulgemine metsateel, aga tegelikult oli kõndimiseks mitte just kõige parem teekate - väga kivine tee või liiv. Kohale igal juhul jõudsime ja ei kahetsenud ka, et jalutamise kasuks sai otsustatud.

Omari küünist oli tehtud kirik, sest etenduse tegevus toimub ühes koguduses. Sinna saabus vangalst vabastatud neonats Aadam (Priit Pius), kes peab mõnda aega selles kolkakirikus nn vabakäigu vang olema ja meeleparandust leidma. Kirikuõpetajaks on alati rõõmsatujuline Ivan (Märt Avandi), kes usub, et kõik inimesed on ilusad ja head ning elus ta midagi negatiivset ei näe (või ei taha näha). See loomulikult ei sobi Aadama olemusega, kes teeb kõik selleks, et Ivani silmad maailma kurjusele avada ja tema usk murda. Kirikus on nn meelt parandamas ja sinna peale "parandamist" jäänud sisserändaja Khalid (Kait Kall), alkohoolikust kleptomaan Gunnar (Margus Prangel) ja endine nats Poul (Tõnis Niinemets). Hiljem liitus veel alkohoolikust lapseootel naine (Mari Abel) ning lavalt käis korduvalt läbi ka doktor (Andrus Vaarik).

Tegemist oli äärmiselt tõsise ja kurva teemaga, samas naeru läbi pisarate jagus. Nagu ikka sellistel puhkudel, häiris aeg-ajalt inimeste naermine nn vale koha peal ehk seal, kus mul tükib nutt peale ja teised naeravad hüsteeriliselt (nt lapsepilastamise teema. Sorry, aga siin pole midagi naljakat, isegi kui seda räägib Andrus Vaarik poolnaerdes ja möödaminnes nagu mingit tavalist asja). Samas tunnistan, et endal tükkis ka mõne koha peal naer peale, kus olukord oli tegelikult tõsine. Näiteks siis kui Ivan traumapunkti pidi minema ja viitas üleni verisena Gunnarile, et tollel on nina veidi ketšupine. Selles stseenis oli oma situatsioonikoomika, mille tekitas Ivani tegelaskuju oma optimismiga.

Näitlejatöö ja lavastajatöö olid super! Kõik tegelased olid usutavad. Märt Avandi pidev suu kõrvuni olek, inimestesse uskumine, samas vaidluse saabudes resoluutne teatamine, et see pole viisakas... või siis olukord, kus Aadam ta silmi üritas avada, et jumal vihkab teda ja kuidas ta seal siis seisis ja värises täiesti šokis olles. Lisaks see hilisem masendus ja sellega kaasnev tõsidus. Ma olen tegelikult Avandit laval näinud ainult mõned korrad, rohkem on ta mulle tuttav teleekraanilt, aga seekordne roll oli vaimustav.

Priit Pius oli tõeliselt vihane neonats, kelle kulm oli terve etenduse kotsus ja kes vist ei naeratanud kordagi. Tema pidev püüe Ivani positiivsuse mullist välja kangutada oli tõsine töö. Huvitav oli jälgida temale endale märkamatut muutumist etenduse jooksul, sest ega ta muidu poleks sellest viimasest õunast ju pirukat küpsetama hakanud.

Kleptomaanist alkohoolik Gunnar ehk Margus Prangel tegeles pideva napsutamisega. Äärmiselt kihvt oli see pidev pudelite avamine, kus kork pealt lendas. Seda ei saa kirjeldada, seda peab nägema. Üldse oli tema olemus sobilik selle rolli jaoks, kuigi kõiges oli peidus oma annus traagikat.

Lisaks veel Kait Kall... nagu päris pagulane kuskilt araabia maadest. Paar Statoili veel ja siis läheb ostab endale Saudi-Araabias maja ja võtab naised. Üldse on see Taani mingi imelik riik, kus inimesed käivad ringi tatikollid taskus. Lisaks veel see Tembu ja Vembu nali. See on küll ainult eestlastele arusaadav ja neile, kes Vembu ja Tembu ajal lapsed olid (või noored lastega täiskasvanud). Tänapäeva lastele see ei ütleks midagi, aga nali oli nagu rusikas silmaauku. ☺ Lõpuks veel paanika kui Ivan ära viidi, et mis nüüd saab ja siin pole tal enam midagi teha... Eks see Ivan oma positiivsusega oli õlekõrreks kõigile. Hästi mängitud roll!

Tõnis Niinemetsa ei tundnud ma algul ära. Hilisemas neonatsi rollis küll, aga kui ta Pouli mängis, kes oli vana mees ja endine koonduslaagri valvur, siis ei saanud esimese hooga küll aru, et see on Niinemets. Eks parukas aitas mitte tundmisele kaasa ning tema kõnnak ja kõne olid täitsa vanainimese omad.

Mari Abel tundus algul puine. Pärast mõtlesin, et nii see ehk pidigi olema. Tuli ta ju kirikuõpetaja juurde,  tekst oli ette valmistatud, seejuures raske tekst ja üritas siis seda vaatamata pidevatele segamistele talle rääkida. Nii et see oligi ehk taotluslik, sest hiljem see puisus nagu lahjenes.

Andrus Vaarikust ei oskagi väga midagi kirjutada. Käis mööda lava ringi, ravis ja naeris. Rääkis osaliselt taustalugusid. Viga ei olnud, aga üllatusi ka mitte.

Lõpuks jooksid lavalt läbi ka vennad Kalmetid neonatsidena. Henriku roll oli sõnatu ja väga vähene, Karl-Andreas sai rohkem laval käia. Mõlemad tõid loosse oma koomikat juurde. Pirnipiruka nali ajab praegugi naerma.

Väga meeldis mulle veel õunapuu lahendus. Kuidas õunu ka visuaalselt puu otsas vähemaks jäi peale erinevaid rünnakuid küll vareste, küll usside poolt ning üldse selle puu keskne koht laval. Lisaks veel selle sümboolika - Aadam, õunad ning kiusatused.

Isegi kui oleks olnud igav, siis magama jääda poleks saanud, sest paugutamist jagus terveks etenduseks. ☺

Kokkuvõtvalt tasus sõit Naissaarele ennast sajaga ära. Mõnda asja kohe tasub oodata. Lastele ei soovitata seda etendust põhjusega. Ülihea tükk! Nüüd tahaks veel filmi ka näha...

Autror: Siim Vahur

Autor: Siim Vahur

Õnnelik tund

Külastus: 22.07.2019
Teater: Jäneda Pulliteater
Lavastaja: Gerda Kordemets
Esietendus: 21.06.2019

Jäneda pullitall on mulle mängukohana juba tuttav. Lisaks pole see Tallinnast ka ülemäära kaugel ja saab kenasti isegi nädala sees sinna teatrisse sõita. Mõnikord jääb ju etendusele pilet ostmata just asukoha tõttu, sest see on liiga kaugel, et nädala sees sinna ja tagasi sõitma hakata.

Jaan Tätte sulest pole üsna pikka aega ühtegi uut näidendit lavastatud (vanad näidendid nagu "Ristumine peateega", mida eelmisel aastal mängit, ei lähe siinkohal arvesse). Kuna Jaan Tätte elufilosoofia on huvitav ja kohati natuke ummamuudu, siis hea lavastaja korral on tema etendusi lust vaadata. Lisaks kui sinna on kaasatud tegelasteks nii mõnigi minu lemmik, siis tuleb ju sammud teatrisse seada.

Tegevus toimub kõrtsis nimega "Ära mõtle", kuhu saabuvad sööma abielupaarist Rutt (Kersti Tombak) ja Sulev (Argo Aadli) ning värskelt teineteist leidnud noored Kerli (Jessica Agneta Kari) ja Priit (Nils Mattias Steinberg). Kõrtsi peab kõrtsimees Simmu (Andrus Vaarik) ning just nimelt sellel õhtul on esimest korda tööl uus tüdruk Sulle (Liis Lass). Jaan Tätte on tegelaskujude jaoks vist päris mõnuga inimesi jälginud, sest kõik karakterid olid erinevad, aga samas elust enesest ja ma usun, et nii mõnigi tundis äratundmisrõõmu, et sellist inimest ma olen kohanud...

Näiteks see stseen (dialoogi täpsuse suhtes 100% kindel pole, aga aimu saab):
Simmu Sulevile: "Sa oled vist rikas mees?"
Sulev:"Ei tea miks Sa seda arvad?"
Simmu: "Sul on rikka mehe naine."

Või siis see:
Rutt: "Ma ei joo koduõlut!"
Simmu: "See on käsitööõlu."
Rutt: "Aaa, siis küll. Ma võtan siis õlut."

Lihtsalt nii jabur oma lihtsuses ning eheduses ja samas üdini koomiline.

Rikka mehe naist mängis Kersti Tombak, kes oli lihtsalt ühest küljest nii kohutava karakteriga, kellest hakkas lõpuks isegi kahju, sest sisimas polnud ta ju halb. Samas oli ta üks koomilisemaid tegelasi selles etenduses. Kogu tema mäng oli nii ehe oma vingumises, torisemises, ahastamises jne. Kurb kui inimene ei oska ennast muudmoodi defineerida kui läbi oma mehe...

Argo Aadli on üks minu lemmiknäitlejatest juba väga pikka aega ja ma ei suuda olla tema suhtes arvatavasti objektiivne, aga ma ei pidanud temas ka seekord pettuma. Tema tegelaskuju kannatlikkus oli klass omaette. ☺ Mulle väga meeldis ka temapoolne koduõlle maitse analüüs. Lihtsalt fenomenaalne!

Nils ja Jessica olid minu jaoks uued avastused. Nils on ju üsna värskelt (eelmisel aastal) lavaka lõpetanud ja kuna ta mängib Endlas, siis pole õnnestunud teda varem laval näha, aga see, mida ma nägin, meeldis mulle. Selline mõnusalt lihtne ja vaata, et kohati veidi kohtlanegi poiss, kes tahab saada bussijuhiks. Kohati meenutas mulle Ott Raidmetsa tegelast "Pikse pillist" ja seda just nende pilkude pärast.

Jessica kohta ütles Google, et ta on alles väga noor ja värskelt gümnaasiumi lõpetanud. Kuigi on käinud teatriklassis, pole ta ilmselgelt veel nn valmis näitleja. Samas mängis ta väga hästi ja on igati kiituse ära  teeninud. See oli nii armas kui ta ette luges, kuidas mehega käituda tuleb ja mida kindlasti teha ei tohi. Jälle on Jaan asju elust enesest võtnud ning eks nooruse naiivsuses niimoodi mõeldaksegi.

Ja siis Sulle Liisi kehastuses. Nii armas ja rõõmsameelne, tõeline päikesekiir, kes teab, mida kliendid ootavad ja tahavad ning üritab seda ka pakkuda. Kuid eks oli temalgi oma pahupool ja varjatud saladused... Nagu meil kõigil.

Andrus Vaariku Simmu oligi ehk kõige salapärasem tegelane. Mingit uut külge see Andruses läbi selle tegelaskuju ei avanud, aga lustlik oli ikka. Andrus oli Andrus. Küll jäi lõpuks ikkagi  minu jaoks lahtiseks, et kes ta siis ikkagi oli...  Lihtsalt kõrtsipidaja? Hea psühholoog? Jumal? Ma kahtlustasn, et.... selle ma jätan siiski lahtiseks, et igaüks saaks ise otsustada kui õnnestub etendust näha.

Etendusest ei puudunud ka muusika. Küll jäi mulle veidi arusaamatuks keset etendust ühe laulu esitamine, mis oli iseenesest tore, aga minu jaoks ei sobinud sinna, kuigi laulu sõnum samas haakus teemaga. Minu jaoks oli see laul natuke võõrkeha keset etendust. Samas Jessica lühike flöödimäng sobis küll vahepalaks. Etenduse alguses esitati ka mitmeid Jaan Tätte laule, sest tegelikult toimus etendus kahes ruumis ja ühest ruumist teise kolides näitlejad laulsid taustaks. Ilusasti laulsid. Pärast jupp aega kummitas, et lind on õhus, kala vees, sina minu südames... ☺

Nagu oodata oligi, jagus nalja, enesepilkamist, kuid samas ka tõsidust kogu õhtuks. Iga tegelane (v.a. Simmu, kes rääkis oma lugusid kogu etenduse käigus) sai ka oma hinge avada ja oma lugu rääkida. See oli päris huvitav, et kellel mis tagamõtted on ja miks just nii käitub. Seega oli siin etenduses ka Jaan Tättele iseloomulikku psühholoogiat. Pulliteater sobis suurepäraselt kõrtsiks "Ära mõtle" ning etendus ise oli mulle sobiva huumoriga.

Mowgli

Külastus: 20.07.2019
Teater: Must Kast
Lavastaja: Birgit Landberg
Esietendus: 13.07.2018

Must Kast mängis ennast minu südamesse etendusega "Peks mõisatallis". Eks Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs on ka mujal figureerinud ja olid mulle teada, aga teatrist Must Kast sain teadlikuks alles siis. Peale seda hoian nende tegemistel silma peal nii Facebookis kui Instagramis. Kui nad eelmisel aastal lavastasid Kiplingu "Mowgli" lugu, siis jäi üle ainult loota, et nad mängivad seda etendust ka sellel suvel, sest eelmisel aastal mul neid vaatama minna ei õnnestunud. Õnneks mängisidki! Kuna ma toetasin Hooandjas nende "rattaid", siis oli veel kaks kinkepiletit taskus ja saigi otsustatud, et juulis tuleb koos lastega sammud Maantemuuseumisse seada. Kutsusin veel õe koos lastega ja ema kaasa ning oligi paras seltskond koos. ☺

Vot see oli üks igati vahva kogupere tükk! Noortel näitlejatel on ikka nii palju energiat, mida rakendada, et seda on lihtsalt lust vaadata. Jaanika Tammaru seatud lavaline liikumine oli väga hästi läbi mõeldud ja kaasahaarav. Etendus meeldis nii väikestele kui ka suurtele.

Algus ise oli juba põnev. Enne etendust kutsuti matkale, et koos etenduspaika kõndida. Valikus olid kahe pikkusega matkad - 2,5 km ja 1,5 km. Me valisime lühema, sest meil oli seltskonnas ka 6-aastane ja ei teadnud ju, kuidas ta vastu peab ning kuidas matkatee kulgeb. Matkatee viis algul mööda maanteed alla orgu, edasi tuli trepist üles ronida ja läbi metsa minna. Ja seal metsas... ahvid huikavad siin, hundid uluvad seal... ☺ Täitsa ehtsa džungli tunne tekkis ja häälestas meid etenduseks.

Kõik see džunglielu ja -melu jätkus laval. Pean kiitma kõiki näitlejaid, kes mängisid. Nad olid väga loomutruud loomad, ehtsa liikumise ja käitumisega. Kujutan ette, et midagi sellist tuleb mõnikord teha ka lavakasse sisseasutumise katsetel! ☺ Ei tea, kas enne vaadeldi kuidagi loomi, et ikka täpselt seda liikumist ja iseloomu tabada? Eriti lemmikud olid mul hirved ja ma hakkasin igakord itsitama kui nemad lavale ilmusid. Nad olid lihtsalt niivõrd sarnased oma olemuselt pärisloomadega, ühest küljest graatsilised, aga teisalt veidi kohtlased.

Kaarel Targo Mowgli oli väga minu ettekujutuse Mowgli moodi. Tõeline energiapomm ning andis tal seal laval ikka sahmida ja ringi joosta. Tegelikult said vist kõik näitlejad selle etendusega korraliku treeningkoormuse, sest joosta, hüpata, ronida ja kakelda tuli palju. Mowgli oli aga väga armas oma lapselikkuses, mängulustis ja samas ka trotsis kui ta üritas selgeks teha, et ta pole inimene, vaid hunt ning oma karja kaaslaste moodi.

Panter Bagheera Jaanika Tammaru kehastuses oli tõeline kaslane. Graatsiline liikumine, käppadega tammumine, "saba" võngutamine jne. Uskumatult sarnane päris pantrile! Sama kehtib hüään Tabaqui (Agur Seim) kohta. Kohe kui nägin, siis vaatasin, et see peab hüään olema. Etenduses nad nimetasid teda küll korduvalt šaakaliks, aga kavalehel on kirjas hüään (Kiplingu loos minu mälu järgi ka) ja hüään ta oma liikumiselt ja olemuselt ka oli.

Nagu juba eespool mainitud, olid kõik osatäitjad ülitublid ja lahedad loomad ning aplaus neile. Eraldi veel ma mainiks kaljumadu Kaa'd (Kristian Põldma), kelle olemus ja kostüüm on eraldi kiitust väärt (kostüümid olid tegelikult kõik kiitust väärt). Sellist mao lahendust lihtsalt ei osanud oodata ja kui panna sinna juurde veel selline libe ja edev loomus... madu, mis madu!

Jäin etendusega väga rahule ja hoian Mustal Kastil silma peal edaspidigi. Hetkel on sihikul "Evolutsiooni revolutsioon", mis tuleb lavale detsembris. Kui keegi pole veel "Peks mõisatallis" näinud, siis oktoobris on võimalus neid eestlaste kannatusi taas vaadata ja kui etendus ei meeldi, siis kannatad ära. ☺

Allikas: Must Kast

Lootuskiir pimeduses

Külastus: 16.07.2019
Teater: Rehe küün
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Esietendus: 30.06.2019

Täitsa juhuslikult avastasin, et selline etendus on olemas. Õigemini avastas selle mu ema ja küsis, et kas ma kavatsen minna. Egas midagi, ikka tahan näha kui on midagi uut ja eriti kui see on mõnes teistmoodi kohas. Igaühel omad nõrkused ja minu oma on teater. ☺

Rehe küünis olen varem käinud ja mäletasin, et mängukohana ei olnud just kõige parem, sest nähtavus on teatud kohtades kehv (siiski jäi mulle seekordsest külastusest mulje, et olukord on selles osas paranenud!). Kuna aga sellele etendusele müüdi ka nn VIP pileteid ehk teatud kohad olid  nummerdatud, siis tekitas see siiski julgust uuesti katsetama minna. Ostsimegi ema ja õega nn esimese Eesti piletid (kohvilauas ühe teatrikülastaja väide) ja tegime naisteõhtu. Ega mehele see vanadekodu naiste värk poleks istunudki.

Lugu ise toimub vanadekodus tormi ajal kui jõgi hakkab üle kallaste ajama ning kõik elanikud tuleb evakueerida. Seda ootavad ka näidendi tegelased, aga tundub, et neid on sinna unustatud. Lootust ei tohi siiski kaotada ka siis kui seda enam pole ning ei tohi jääda käed rüpes passima. Kas nad ka päästetud saavad, seda otsustab etenduse lõpus igaüks ise.

Näitlejate kooslus on muljelavaldav - Ene Järvis, Elle Kull, Mari Lill, Kersti Kreismann, Ines Aru. Lisaks neile veel Sandra Ashilevi ja Viktor Leševits. See viimane polegi vist tegelikult näitleja, aga narkomaanist varga rolli kandis välja küll.

Vanadekodu prouad on kõik omamoodi, erinevate vaadetega elule ning oma minevikutaagaga. Elle Kull vaatab palju jumala poole ning ootab, mida inglikaardid talle ütlevad. Mari Lill on irooniline ja sarkastilise huumoriga pragmaatik. Ene Järvis on krapsakas mutt, kes tahaks ikka endiselt pidutseda ja elust mõnu tunda, mis siis, et vanust on juba 86. Kersti Kreismann elab oma minevikus ja arvab endiselt, et on nõutud näitleja. Ines Aru on aga armas dementne vanainimene, kellel on aeg-ajalt selgusehetked ja kelle olemasolust teised vanadekodu asukad seni teadlikudki polnud. Nende juurde satub noor ja sätsakas Sandra Ashilevi, kes tuleb neid sinna päästma, aga kes unustatakse koos vanaprouadega vanadekodusse.

Vaatamata väga heale näitlejakooslusele, oli selle etenduse puhul juures natuke nn rahvateatri maik ehk laval toimuv oli veidi kunstlik. Näitlejad esitasid oma päheõpitud teksti ja kõik oli nagu olemas, aga samas ei olnud see kohati loomulik, eriti alguses. Hiljem läks nagu paremaks. Isegi ei tea, milles asi oli, sest naljad olid ju head ja minu peal isegi töötasid.  Kõige loomulikum oligi ehk Sandra Ashilevi, kes jättis usutava mulje oma nooruslikkuse ja pealehakkamisega. Ene Järvise üle ka väga ei vinguks ja ta oli lahe ja kepsakas mutt, kes mõjus loomulikuna ning ka teksti ei vuristanud lihtsalt ette, aga teiste puhul jäi midagi nagu puudu või ootasin ise midagi rohkemat. Võimalik, et polnud lihtsalt SEE päev või siis olid eelmised hiljuti nähtud etendused minu jaoks nii palju paremad.☺ Sellest on kahju, sest kõik need näitlejad meeldivad mulle ja eriti tore oli Elle Kulli üle nii pika aja näha. Võimalik, et asi on jälle minus ja selles, et ma käin liiga palju teatris... või see tükk lihtsalt ei kõnetanud mind selliselt nagu mõni muu etendus seda teeb. Samas oli lõpp ju täitsa vahva (kui surm välja arvata)!

Üldkokkuvõttes ma siiski väga ei vinguks. Muiata ja naerda sai, õhtu oli tore ja suveteatriks sobis küll. Lootus sureb viimasena!

Tsaar Saltaan

Külastus: 13.07.2019
Teater: Emajõe Suveteater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 05.07.2018

"Tsaar Saltaan" on minu üks lapsepõlve lemmikmultikaid. Kõige lemmikum oli ikka "Kolmanda planeedi saladus" (nüüd tagasi mõeldes tekib küsimus, et kas tõesti ulmekad meeldisid mulle juba toona...?☺), aga "Tsaar Saltaan" ei jäänud kaugele maha. Sõnadki olid suures osas peas, sest olgem ausad, selle Puškini muinasjutu riimid on lihtsalt imelihtsad ja kergesti meelde jäävad (guugeldasin just, et tõlkija on Kalju Kangur). Nii juhtuski, et kui nägin juba eelmisel suvel etenduvat "Tsaar Saltaani" reklaami, siis tekkis tunne, et seda mina pean näha saama. Kui veel selgus, et lavastaja on Kaili Viidas, siis oli otsus tehtud. Alati aga ei saa mida tahad ja eelmisel aastal see kahjuks ei õnnestunudki, sest kuna etendust mängitakse Tartus, siis sobivale päevale pileteid enam polnud. Selleks aastaks ostsin juba piletid varakult ära.

Teel etendusele rääkisin mehele autos õhinaga sellest muinasjutust. Tol hetkel väga palju ei mäletanudki, aga mõned luuleread tulid ikka meelde, eriti see Tšernomori koht ja kuidas sääsk ennast tädi silma puuris. Mees ei teadnud aga "Tsaar Saltaanist" ja sellest multikast midagi. Kuidas siis nii?

Mängukoht oli väga huvitavalt valitud - Tartu Pühade Aleksandrite kiriku tagaaed. Enne etendust sai kirikus ka ringi vaadata ning kirikuõpetaja tutvustas kirikut. Hämmastav, et seal pole seni elektrit, vaid ainult nn elus tuli küünalde näol või päevavalgus. Kroonlühter pidavat olema ainus originaalese kirikus.

Muinasjuttu reklaamitakse kui üleküpsenud muinasjuttu täiskasvanutele. See on tõesti üleküpsenud, sest lisatud on Kiluski sulest nn taustalood, mida algupäraselt ei ole. Eks need lood olid nii ja naa, kuid nii mõnigi pani ehk rohkem õekestest aru saama. Viimane lugu ehk Gvidoni edasine saatus väga ei meeldinud, aga ülejäänud lugudel polnud vigagi. Tegevus ise  vürsti matustel, kus õekesed ja ämm Baabarihha taas kokku said ja läks arvete klaarimiseks.

Etenduse algus venis minu jaoks, sest kuidagi ei tahtnud pihta hakata see, mida ma ootasin. Muudkui askeldasid seal laval ja midagi erilist nagu ei toimunud. Mingi hetk juba mõtlesin, et ega siit klassikalist "Tsaar Saltaani" vist ikka ei tule, aga siis hakkas pihta. Akna all kord õhtu eel, ketrasid kolm piigat veel... tsarinna (Marika Barabantšikova), kokk (Terje Pennie) ja kangur (Karin Tammaru). Kogu (või siis peaaegu kogu) muinasjutt kanti ikkagi ette. Ma lugesin mõttes kogu aeg salme kaasa nii palju kui ma neid mäletasin. Neid, mida ei mäletanud, tulid meelde. Endal oli päris naljakas kohe ja jõudsin järeldusele, et inimese pea on ikka prügikast küll. ☺

Mulle tundus, et näitlejad ise nautisid oma mängu. Terje Pennie on olnud juba pikemat aega üks minu lemmikutest ja ei pidanud ka seekord pettuma. See miimika, see hääl, vaimustav ümberkehastumine. See viimane kehtib tegelikult kõikide näitlejate kohta. Lisaks tema laulmine. Milline võrratu alt! Tekkis kohe tahtmine minna uuesti Vanemuisesse "Mamma Miat!" vaatama selles koosseisus, kus tema laulab.

Karin Tammarut ma pole väga palju laval näinud. Viimati vist siis kui ta veel Vanemuise näitleja oli ehk palju aastaid tagasi. Miimika oli tal ikka fantastiline. Üldse oli miimikal selles etenduses väga suur roll. Kuna istusin esimeses reas, siis oli seda hea jälgida. Samas oli miimika nii tugev, et tõenäoliselt oli ka tagapool istujatel hea vaatepilt. Karin Tammaru tõttu sattusin ka nn etenduse osaks, sest ärahellitatud vürst Gvidonina hakkas ta minu kotti endale nõudma. Täitsa tobe tunne kui ei tea, mida teha ja kõik vaatavad. Samas oli naljakas ka kui ta silmad punni ajas ja minu ees praalis. ☺

Marika Barabantšikova mängis eelkõige vürstinnat (teisi rolle ka, aga väiksemas mahus). See pidev emotsioonide vahetumine ja tundmused õdede suhtes... küll ollakse õelikud, siis valitseb jälle õelus (nagu vendade vahel on vendlus). ☺ Huvitav oli seda emotsioonide tulva jälgida ning see viha, mis silmist pritsis... Karm.

No ja siis ämmast, sellest va Babarihhast (Ingrid Isotamm), ei saa ka mööda vaadata. See muudkui tuterdas laval, selg küürus (meenus Elina Reinold "Juuditist", keda vaadates hakkas selg valutama. Sama tunne tekkis siin). Aga kui vaja oli joosta, kus siis alles kablutas! Või trepikäsipuud mööda alla laskumine... Tal oli sõnatu roll, aga päris lahedalt lahendatud.

Lisaks olid veel laval pillimehed, kes vajadusel mängisid ka erinevaid rolle (nt orav, kes oli päris naljakas ja kuskilt otsast ei meenutanud multifilmi oma, ning Tšernomor). Muusikal oli selles etenduses ka oma roll. Kõik laulud olid aga vene keeles. Mees pärast küsis, et kui oleks hispaania näidend olnud, kas siis oleks hispaania keeles olnud. Vot sellele ei oska vastata, aga need venekeelsed laulud olid klass omaette ja sobisid nagu rusikas silmaauku. Eriti Terje Pennie laul ja lõpus sillerdav kolme õekese laul, kes lõpuks omavahel lepitust leidsid.

Samovaride "näitus" oli samuti klass omaette. Kui neid laua alt välja tulema hakkas, siis tundus, et lõppu ei tulegi. Üks uhkem kui teine. Panen ka siia pildikese pooltest neist. Oleks tahtnud kohe lähemalt vaatama minna, aga need asusid laval ja sinna ei lubatud.

Võimalik, et minu hinnang on kallutatud ja seda eelkõige sellepärast, et omal ajal oli tegemist ühe minu lemmikmultifilmiga (kahtlustan, et olen seda ka lugenud, sest kodus oli raamat Puškini muinasjuttudega), aga minule igatahes meeldis ja oli selline kerge ning mõnus suvetükk.

Allikas: Emajõe Suveteater

Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola

Külastus: 03.07.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 30.06.2017

Jälle olen siin oma postitusega jokutama jäänud, aga seekord on olemas vägagi hea põhjus ehk laulupidu, mille proovid ja kontserdid võtsid oma aja ning energia. Vinge pidu oli! ☺Nagu oli ka Endla Teatri esitluses "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Tahaks suisa hüüda: "See ei ole normaalne!". Seda kõige positiivsemas tähenduses, mida üldse mõelda saab. Ammu pole käinud vaatamas etendust, kus lõpus tunned, et põsesarnad tuikavad pidevast naeratamiset ja naermisest.

Mängukoht oli minu jaoks taas uudne ehk Koidula muuseumi aed Pärnus. Ilm tükkis olema jahe ja ähvardas ka vihmaga, aga tegelikult läks ka selles osas kõik hästi ning vihma ei saanud ega ära ei külmunud.

Nagu eespool juba öeldud, oli tegemist tõelise naerutükiga. Eks see ole ikka ja alati ju naljakas olnud kui mehed naiste riided selga panevad ja siis koomuskit teevad. Eriti naljakas on see aga siis kui need koomuski tegijad on professionaalid ning väga head näitlejad. Selles etenduses mängiti ja lustiti küll iga keharakuga, nii liigutuste, pilkude kui ka häälega. Vürtsi andis juurde ka publikuga suhtlemine, muusika ja kapsaste teema. Lisaks oli kohti, kus ka näitlejatel endal naer peale tuli, aga kõigest siis lähemalt.

Lugu ise on ju teada ja tuntud nn kosjalugu, kus Erastu Enn tahaks kosida naiseks Maiet, kes aga armastab hoopis Männiku Märti, kes õnnetuseks on mulk ja mulke ei salli omakorda Maie isa. Sealt see trall ja tants lahti lähebki.

Ma isegi ei tea, kas selles etenduses saab rääkida peaosatäitjatest ja kõrvalosatäitjatest, sest kõigil oli oluline roll. Isegi loomadel, kes olid ka väga naljakad (eriti see kukese ja kanakese laul ja lehma ammumine). Maie ehk Ago Anderson on tõeline punapõskne Eesti neiu, tugeva kondiga ja seega nagu loodud talutöödeks. Seda kinnitas ka kapsatünni tõstmine.☺  See kekutamine, pabistamine, Erastu Ennu (Meelis Rämmeld) tõrjumine jne olid filigraanselt välja mängitud ja minu suu oli kogu aeg kõrvuni. Lisaks ärhvardas ta pidevalt ojja hüpata. Kas ka hüppas, jäägu saladuseks, aga roll oli tõeliselt nauditav. Ma ei tahtnud ühtegi pilku ega grimassi mööda lasta, vaid kõigest osa saada. Kui Ago veel lõpuks pruudina rahvariietes tuli, endal pea uhkelt püsti ja Tuljakut tantsis... seda meenutades ajab praegugi naerma. Ma ei imesta, et Ago sai selle rolli eest parima meeskõrvalosatäitja auhinna.☺

Teine nn naine ehk Maie ema Anne oli Indrek Taalmaa. Juba ainult tema füüsiline kuju nabani rippuvate rindade ja pikkade juustega oli äärmiselt koomiline. Ei saa öelda, et ta just naiskaunitar oleks olnud.☺  Lisada sinna juurde veel karakter, kui ta Maie isa Peetriga (Tõnu Oja) pragas ja see kõrvad ludus oma nn karistust ootas või kui ise Männiku Märdist unistas. Ja need pilgud... Lihtsalt super!

Sander Rebase mängitud Maie vend Jüts oli tõeline poisike. Ta sai selles etenduses ikka vatti. Küll külili maha, küll kapsaga pihta, küll vaja üle oja hüpata jne. Füüsiliselt oli raudselt tal üks raskemaid rolle, aga see-eest hästi mängitud ja oli poisike, mis poisike!

Ja siis taat Peeter Tõnu Oja kehastuses, kes kõike oma enese tarkusest tegi ja sellega rappa jooksis. Algul tundus, et Tõnu polnud ehk päris 100% oma rollis sees, aga mida enam etendus kestis, seda sügavamalt ta sellesse sisse läks ja lõpptulemas oli kiiduväärt.

Erastu Enn (Meelis Rämmeld) oli parasjagu vastik tegelane, nagu ta olema pidigi, kuigi lõpus hakkas temast isegi natuke kahju. Eriti kui ta oma lõpulaulu esitas.

Männiku Märt (Lauri Mäesepp) oli selline unistuste peigmees. Temal erilisi krutskeid ei olnud, aga Maie järel jooksis ja õhkas küll lahedalt.

Kure onu pidi algselt mängima Feliks Kark, kes aga teatavasti eelmise aasta lõpus haigestus ja seega mängis tema asemel seda rolli Elmar Trink. Tal polnud viga, aga ma vaimusilmas kujutasin ikkagi  Feliksit selles rollis ette.

Lapsed nentisid, et see etendus oli igati väärt tulemist ja selliseid võiks veel vaadata. Tegemist oli tõelise suvetükiga, mis tegi tuju heaks. Sai küll nüüd paras kiidulaul, aga järelikult siis tõesti meeldis. Seda postitust kirjutades tuli praegu kange tahtmine seda etendust aasta pärast uuesti vaadata kui Endla seda siis veel mängib.

Allikas: Endla Teater

Allikas: Endla Teater