Praktiline Eesti ajalugu

Külastus: 03.02.2019

Teater: Tartu Uus Teater

Lavastaja: Ivar Põllu

Esietendus: 23.02.2017

Kui laupäeval käisin sõbrannadega Vanemuises, siis pühapäeval seadsin sammud mehega Tartu Uue Teatri poole. Kavas oli „Praktiline Eesti ajalugu“. Etenduse kohta olin varasemalt kuulnud ainult kiidusõnu ning seda teadsin ka, et muusikat on palju ning laval tehakse süüa.

Etenduses rullus lahti eestlaste kujunemise lugu alates elu tekkimisest Maal kuni tänapäevani välja. Lugu jutustati läbi muusika ja söögi. Muusikana kõlasid etenduses Kukerpillide laulud, mis panid ikka jala rütmi kaasa lööma ning vedas kriipsu kõrvuni.

Eesti näitlejad on ikka andekad ja nii paljud neist on väga musikaalsed. Sellegipoolest oli üllatav kui hästi laulab Maarja Mitt ning mängib selle juurde veel viiulit. Ingrid Isotamme olin varasemalt Zarah Leanderina näinud ja tema hääle võluga olin seega tuttav (väga võluv alt!), aga Tambet Seling… mmmm… milline hääl! Ta küll lõi „Kremli ööbikutes“ ka kaasa, aga ma ei mäleta teda eriti üldse seal laulmas, pigem mäletan, et Koit Toomeks ta minu arvates ei sobinud (seda eelkõige füüsilise kuju poolest). Ja nüüd selline üllatus! Samuti oli tema näitlejatöö suurepärane – alates Lembitust ja lõpetades kohvikeetjast pereisaga. J Tundub, et mu lemmikute rida sai taas täiendust.

Robert Annuse laulmise üle ma millegipärast ei üllatunud, kuigi mulle ei meenu, kus ma teda laulmas olen kuulnud. Küll oli üllatus tema mitme pilli mänguoskus, sh lõõtspill.

Etenduse suurim üllataja oli aga hoopis mitte näitlejate hulgast, vaid Ann Ideon, kes tegi laval süüa. Milline diktsioon ja lauluhääl! Mu abikaasa pani tema lihapraadimiseõpetused ka kõrva taha (kuigi ta süüa ei tee) ja eile juba targutas pliidi ääres kui ma guljašši tegin. 😊

Lugu ise oli läbi huumoriprisma ja väga eestlaslik. Lemmikstseenid olidki vist hapukoorest toidu valmistamine, kohvi keetmine ja lood Lembituga. Praegugi tuleb naer peale. Vahele pikitud laulud sobisid nagu rusikas silmaauku. Kirsiks tordil oli kindlasti lõpus nn Vabariigi aastapäeva menüü. Umbes täpselt selline ta ongi nagu etenduses kajastati. 😊

Vaheajal maitsesime teatrikohvikus ka jurssi ehk kanepiseemnevõiet. Polnud just päris minu maitse, aga tundus peale neid roka, kördi jne kirjeldusi vägagi sobilik. 😊

Peale etendust Tallinna poole sõites otsisime Spotify’st Kukerpillid välja ja leidsime, et olime täitsa unustanud kui lahedad laulud neil on! Nii et hea reklaam seega ka Kukerpillidele - "Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu..."

Rahvas aplodeeris lõpus püsti. Nii tore kui saad kahel päeval järjest teatrielamuse selle kõige positiivsemas mõttes ja nii erinevatest tükkidest.

Allikas: Tartu Uus Teater

Mees, kes teadis ussisõnu

Külastus: 02.02.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Saša Pepeljajev

Esietendus: 21.04.2018

Andrus Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ lugesin üle 10 aasta tagasi. Kuigi raamat meeldis väga, pean siiski tunnistama, et ega ma just ülemäära palju sellest ei mäletanud – peategelane Leemet, Põhja Konn, hobusesõnniku järgi hobuse tõu määramine – suures pildis oligi see kõik. Kui Vanemuises hakati lavastama „Mees, kes teadis ussisõnu“ ning nägin, et seda teeb Saša Pepeljajev, siis teadsin kohe, et seda pean mina näha saama…😊

Saigi juba mõni kuu varem sõbrannadega kuupäev paika pandud ja piletid soetatud, kui hakkasin mõtlema teiste Saša lavastuste peale ning jõudsin tõdemusele, et esmalt tuleb raamat üle lugeda. Ma ei tea, kas see oli lõpuks õige otsus või vale, sest teatris tabasin ennast mõnel korral mõttelt, et kui ma poleks enne raamatut lugenud, kuidas ma siis seda mõistaksin. Seda enam, et tegelikult päris paljud asjad raamatust olid ka kõrvale jäänud. Aga seda ei saagi nüüd teada. 😊 Igal juhul meeldis raamat endiselt, mõne koha peal sai naeru pugistatud, lõpp oli kurb ja enne etendust sain sellega ka kenasti ühele poole. Aga ma ei pidanud ju üldse raamatust kirjutama, vaid hoopis etendusest.

Etendus meeldis mulle täiega. Klassikalise teatri austajatele ja neile, kes pole Saša loominguga varem kokku puutunud, ei pruugi meeldida, aga mina sain sealt küll selle kätte, mida otsima läksin. Oli nii füüsilist teatrit, sõnateatrit, kujundeid, efektseid lahendusi jne. Tegelased olid kõik valges ja see tekitas kuidagi eriti helge tunde. Pean ütlema, et paljusid näitlejaid ma grimmi alt ära ei tundnud (hiljem kavalehte uurides selgus, et mitmeid ei oleks ma tegelikult teadnud ka ilma grimmita), aga Veiko Porkanen Leemetina, Linda Kolde Magdaleenana ning Kärt Tammjärv Hiiena olid minu jaoks siiski äratuntavad. Loomulikult oli äratuntav ka Alo Kurvits, aga teda ongi raske Eesti lavalaudadel kellegagi segamini ajada.

Värvikamad tegelased olid aga kindlasti Mõmmi (Reimo Sagor), kes oli tõeliselt naljakas, ning Ints, kes siugles nii graatsiliselt üle lava, et polnud korrakski kahtlust, et tegemist on ussiga. Mõmmi ajab praegugi seda lugu kirjutades suu muigele. 😊 Samuti oli väga leidlik panna Alo Kurvits mängima jalgadeta Leemeti vanaisa.

Pepeljajevile omaselt oli kasutatud palju ka igapäevasest elust tavapäraseid asju – ämbreid, pulki, akutrelle, kilet. See kõik aga andis etendusele palju juurde ning  tegi metsa metsaks, mere mereks, koopa koopaks, siili siiliks jne. Lihtsuses peitub mõnikord võlu. Üllatavalt palju oli teksti, õigemini see oli ikka 90% sõnalavastus, mis ei ole alati Pepeljajevile omane. Lavastuse poole pealt oligi tegelikult ainult üks asi, mis mind veidi segas ja need olid vaheklipid. Vaheklipid olid küll kaudselt seotud etenduse sisuga ja tõenäoliselt (ma ei ole kunagi olnud sümboolikas väga tugev) pidid sümboliseerima Leemeti järeltulijaid tänapäeval ehk seda, kuhu me jõudnud oleme ja kui mandunud, aga need tundusid mulle veidi punnitatuna. Samas haakus see küll hästi etenduse lõpuga, aga minu arvates oleks saanud väga hästi ka nendeta. Need klipid kuidagi nagu segasid seda muinasjuttu.

Etendus meeldis meie kuueliikmelisest seltskonnast kõigile kuuele. Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine

Väike prints

Külastus: 29.01.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Elmo Nüganen

Esietendus: 30.11.2018

Selle etendusega algas minu kahenädalane „teatrimaraton“, mille jooksul on kavas vaadata viis etendust. Loodetavasti jõuan ikka kõikidest etendustest ka piisavalt ruttu midagi kirja panna.

Enne kui ma etendusest „Väike prints“ kirjutan, pean tegema ühe täpsustuse. Nimelt on minuni jõudnud tagasiside, et käin teatris emaga, õega, lastega, lätlastega(?)… aga mehega? Täpsustangi, et juhul kui ei ole mainitud, kellega teatris käisin, siis reeglina on see minu abikaasa. Üritan edaspidi vähemalt aeg-ajalt täpsustada, et ka abikaasale langes osaks õnn teatrisse saada. Nii ka seekord.😊

Elmo Nüganen võttis oma juhendatava lavakakursuse noored ning otsustas nendega „Väikest printsi“ mängida. Selleks kasutati Linnateatris uut mängukohta Stuudiot või õigemini minu jaoks oli see uus. See koht on nii väike, et rahvast oli saalis enam-vähem sama palju kui näitlejaid laval, mis andis etendusele oma võlu juurde. Ja need lavakanoored… nii armsad ja vahvad ning energiat täis!  Sellistega tulebki teha just selliseid etendusi, kus saab palju liikuda, erinevaid rolle mängida ning seeläbi oma tegevust nautida. Lusti jagus küllaga. Igatahes Eesti teatrid saavad materjali, mida saab hästi voolida ning lavalauad saavad noorte andekate inimeste näol endale täiendust.

Nagu teada on, toimub „Väikse printsi“ tegevus kõrbes. Seega oli ka lavaks kõrb ehtsa liivaga. Väga nutikalt tehtud. Samas tükib millegipärast nii olema, et kui sul on ees liivakast, siis hakkad tahes-tahtmata liiva siluma või kujukesi vormima.Nii juhtus nii mõnegi pealtvaatajaga. Lavastus oli ise väga kihvtilt lavastatud. Kui „Kirisaeda“ vaadates tundus, et Elmo hakkab oma sära kaotama (samas ega kõik etendused ei saagi ju alati 100% õnnestuda), siis seekord oli taas tunda vana hea Elmo lavastajakätt. 😊 Etendusse oli pikitud sellised mõnusaid Nügaselikke vimkasid, mis ajasid naerma (nt prantslastest jahimehed) või olid lihtsalt efektsed (nt lille sirgumine mullast).

Lavakanoored meeldisid kõik. Teistest enim hakkas silma Kristiin Räägel rebasena. No oli rebane, mis rebane. Kordagi ei tekkinud kahtlust, mis loomaga on tegu. Samuti jäi pilk pidevalt pidama Oskar Seemanil. Üks põhjus oli kindlasti see, et kuigi ta on muidu veidi Sepo moodi, siis kübaraga oli noor Novosjolov, mis noor Novosjolov. 😊 Tegelikult oli see Nüganenist tore, et ta oli suutnud kogu kursuse kaasata, mis muidugi tähendas, et samu rolle mängisid erinevad näitlejad. Kõik need rollivahetused olid aga nii sujuvad, et see andis etendusele palju juurde ning andis võimaluse kõigile ennast näidata.

Seega etendus meeldis mulle väga. Ma igatahes ootan juba noorte uusi tegemisi ja väljakutseid.

Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater

Hedda Gabler

„Hedda Gabler“

Külastus: 05.01.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Mehis Pihla

Esietendus: 13.05.2017

Teatriaastat alustasin Vanemuises maailmaklassikaga „Hedda Gabler“. Kuigi see Ibseni näidend on tegelikult väga kuulus, oli see minu esimene Hedda. Kuidagi on õnnestunud nii ära elada, et teisi versioone pole näinud, kuigi vist alles mõni aasta tagasi ka üks Eesti teatritest mängis seda…

Eks Ibsen on sarnane Bergmanni ja Strindbergiga. Intriigid, psühholoogilised mängud ning keegi kuskil ikka ussitab ja keerutab tolmu üles. Alati on vastik, aga ikka meeldib. ☺Bergmann on ses suhtes vist isegi vist kõige vähem vastik. Seekord ka Ibseni Hedda lugu. Noor ja värskelt abiellunud  naine saabub oma uude majja. Ta on kindrali tütrena harjunud kamandama, inimesi kontrollima ning saama, mida ta tahab. Uus elu on loomulikult nii igav ja kui selgub, et kunagine armastus on raamatu kirjutanud ning muusa leidnud teises naises, siis hakkavadki intriigid pihta ning Hedda tegelik loomus koorub välja. Manipuleerimise meisterklass. No oli ikka uss ja kohati oli endalgi nii vastik seda manipuleerimist vaadata, aga samas oli põnev ja ootasid, et mis edasi saab. Istusime teises reas ja sellistes etendustes on see mõnikord isegi hädavajalik, et ka kogu miimika sinuni jõuaks.

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmiknäitlejate hulka ning enamasti ta mulle üldse oma rollides ei meeldi, aga seekord sobis ta rolli nagu valatult. Mäng oli ka hingestatud - need pisarad, see närvilisus, isegi ussitamise mõtted paistsid näost välja. Või samas ka nn helgemad momendid, kus kaalumisel oli head tegemine. Näiteks see koht, kus ta kõhkles, et kas anda Eilertile raamat tagasi või mitte. See tunnete virvarr oli näos ikka päris kirju. Või see närviline lillede lõhkumine poolvarjatult ja samaaegselt oma näos peegelduvate emotsioonide taltsutamise üritamine. Väga vinge igatahes.

Teine, kes mulle meeldis, oli Maria Annus. Tal oli küll selline temalik roll ja ses mõttes polnud midagi erilist, aga see hetk kui Eilert (Margus Prangel) teda suudles ning ta oma hämmastunud pilku ei osanud kuhugi peita, see oli küll midagi erilist. Mulle igatahes meeldis.

Meestest väga kedagi esile tõsta ei tahakski, sest sealt mingeid üllatusi ei tulnud.

Üldiselt mulle ei meeldi kui laval on püssid. Enamasti on ju ikka nii, et kui esimeses vaatuses on laval püss, siis teises vaatuses tehakse sellest pauku. See paneb mu alati nii pingesse kui keegi etenduses püssi haarab, sest ma iga kord ehmatan paugu peale. Seekord ei tulnud teise vaatusenigi oodata, püss paukus juba esimeses ja mina hüppasin toolil.

Loo lõpp oli selles mõttes ootuspärane, sest kui sa ikka üks hetk avastad, et asjad pole läinud päris nii nagu ootasid ning samaaegselt jõuab sinuni tõdemus, et hoopis sinuga manipuleeritakse ning keegi on saavutanud teatava kontrolli hoopis sinu üle ning samas pelgad paaniliselt skandaale, siis saabki see ainult fataalselt lõppeda.

Aitäh Vanemuine hea teatrielamuse eest! ☺Mõtisklemist jagus kohe pikemaks.

Allikas: Vanemuine

Must Piim

Külastus: 10.12.2018

Teater: Riia Uus Teater

Lavastaja: Alvis Hermanis

Esietendus: 08.04.2010

Ma ei ole kunagi varem festivalil „Talveöö unenägu“ käinud. Seekord oli järjekord juba 10. festivali käes ning tagumine aeg oma silmaga ka ära kaeda, millist välismaa kraami näidatakse. Kuna festivali ajale sattus ka mu mitmepäevane lähetus, siis valik ei olnud kahjuks väga suur, mida vaadata. Valituks osutus „Must piim“.

Lugu rääkis… üllatus, üllatus… lehmadest. Läti maaelust ka muidugi, mis ei olegi nii erinev Eesti omast. Aga pearollis olid ikkagi lehmad. Ja laval olidki lehmad! Täitsa uskumatud ja tõetruud lehmad. Eriti kihvt oli muidugi pull, kes kõndis tema perenaise sõnul nii ilusasti. Kõndis küll uhkelt ja pull, mis pull! Kohati oli ikka päris naljakas. Nende lehmade ümber olidki põimitud erinevad lood maaelust, aga eelkõige ikkagi lehmadest. Kohati oli nukker, kuigi samas oli kõik nii tuttav. See, kuidas maaelu välja sureb ja talud tühjaks jäävad. See, kuidas lehmi enam taludes ei peeta, kuid mõnel vanainimesel on ikka üks või kaks neid jäänud. See, kuidas Kuramaal põldusid mürgitatakse ja nii seitse korda järjest ning kaheksas kord on roundup, mistõttu mesilased ja ritsikad on kadunud. See, kuidas Ligo ajal (jaanipäeval) enam laul ei rõkka ja noori maal pole. Ühesõnaga eestlastele väga tuttav teema.

Väga hästi lavastatud ja mängitud. Pool saali oli muidugi meie oma näitlejaid täis, kes tulid ka naabrite teatrieluga tutvuma. Nii kahju on, et rohkem Hermanise tükke ei õnnestunud vaadata. Vähemalt etendust „Läti armastus“ oleks tahtnud kindlasti näha. Riiga pole ju mõtet minna, midagi ei saa aru.☺

Allikas: Tallinna Linnatetaer

Kaks vaest rumeenlast

Külastus: 08.12.2018

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Esietendus: 11.11.2017

Õnnestus taas saada piletid Linnateatrisse ning seekord etendusele „Kaks vaest rumeenlast“. Hendrik Tompere jr lavastustest olin seni näinud ainult Draamateatri etendusi „Väljaheitmine“ ja "Metsa forte", mis mulle mõlemd olid igati meeltmööda. Seekord siis tema lavastustest minu jaoks kolmas.

Ei saa jälle üle ega ümber lavakujundustest. See oli võrratu – lumi maas, taamal mäed, keset lava auto… Ja läkski lahti. Vanem meesterahvas puhastab autot ning järsku kargab juurde kaks mitte just kõige kainemas ja ontlikumas olekus tüüpi (no kui naisterahva kohta saab ikka tüüp öelda), kellest üks on veel pealegi lapseootel. Teatavad, et nad on Rumeeniast ja neil on vaja Gdanskisse (või oli see Krakov?) sõita ning hõivavad auto. Ausalt öeldes oli see väga naljakas ja totter. Lund lendas ka

mõnuga ning emotsioonid pendeldasid. Argo Aadli hiilgas taas oma rollilahendusega ning talle lihtsalt kohe sobivad need purjus tüübid mängimiseks. Ta suudab neid äärmiselt usutavalt teha. Ja siis Hele Kõrve. Ilus Hele oli ikka päris koledaks tehtud. ☺Temast (ja tema lapsest) hakkas lõpuks ka suisa kahju.

No ja nii see lugu seal vaikselt edasi kulgeski. „Rumeenlased“ said aina kainemaks ning lõpuks tasapisi hakkas kooruma ka kogu loo taust, et miks ja kuidas. Loomulikult käis lavalt läbi teisigi tegelasi, kellest eredamalt jäi meelde ehk Anne Reemanni kehastatud kasukaga proua, kes oli pettunud oma mehes ja abielus. Samuti pean ütlema, et nii tore oli üle pika aja Kalju Orrot jälle laval näha. Eks ma olen teda vahepeal ka näinud, aga need rollid on olnud väga väikesed või isegi suisa peaaegu sõnatud. Seekord sai ta siiski rohkem rääkida. Temaga meenuvad ikka ja alati mulle Lutikalossi laiskvorstid. ☺

Muusika valik etendusse oli väga hea ning poola keeles laulmine oli leidlik. Või vähemalt tundus, et see oli poola keel… Veel järgmiselgi päeval kumises kõrvus „eto idealnõi den“ (It’s just a perfect day).

Lugu ise lõppes tegelikult kurvalt, kuigi ei saanudki aru, kas Argo tegelane jõudis siis sihtkohta või jätkas ta oma teed. Etendus mulle aga meeldis. Olin sellel õhtul surmväsinud, aga uni ei tulnud kordagi peale ning sai ka naeru mugistatud. Ootan põnevusega Hendriku järgmisi lavastusi.

Allikas: Tallinna Linnateater

Buratino

Külastus: 25.11.2018

Teater: Rahvusooper Estonia

Lavastaja: Andres Dvinjaninov

Esietendus: 26.05.2018

Kes siis Buratino lugu ei tea? Ja Olav Ehala laule? Selge oli see, et nende kahe kombot tuleb vaatama minna. Seejuures saab ju veel lastesse teatripisikut süstida!

Lõpptulemus on nüüd see, et ma juba mitmendat päeva muudkui ümisen: „See on tõesti väga hea, ta-ta-ta-ta-ta-ta-ta…“. Lapsed juba ütlesid, et minuga ei saa muusikateatrit vaatama minna, pärast ei saa enam keegi asu. 😊 Aga sain tõeliselt positiivse emotsiooni. Positiivsema kui lapsed, sest nende arvates lauldi liiga palju. Olin sunnitud juhtima nende tähelepanu asjaolule, et tegemist on muusikaliga, aga nad olid endiselt oma seisukohal, et liiga palju lauldi. 😊 Mulle see aga just meeldis. Ja need laulud on seal ju ülimalt kihvtid ja mõnusa viisiga. Eriti seesama Buratino lauluke ning väga ilus on Papa Carlo lauluke, mis mul isegi etenduse lõpus silmanurga kergelt märjaks tegi.

„Buratinot“ mängitakse tegelikult mitmes koosseisus ja  minu lootus oli, et 25. novembril on Buratino rollis Karmo Nigula. Läkski õnneks! Kuigi mulle väga meeldib kui lapsed näitlevad, meeldib mulle siiski rohkem kui seda teevad täiskasvanud. Eriti kui teisi lapsi mängivad samal ajal täiskasvanud. Seepärast ootasingi Karmot ning ei pidanud pettuma. Sobis hästi rolli, oli piisavalt lustakas ning laulis ka hästi.

Etendus ise on lutslik, sisse on pikitud nalju ka lapsevanemate jaoks. Eriti lahe oli minu arvates rebane, keda mängis Janne Sevtšenko. Ta oli kohe lihtsalt täitsa selline kavalpea rebane. 😊 Carabas Barabas on alati äge ja eriti äge on ta Hannes Kaljujärve poolt kehastatuna. Kui ta oma laulu ära laulis ning rahva aplaus oli mingil põhjusel hõredavõitu, siis ei jäänud tulemata ka kommentaar, et on olnud tummisemaid aplause. 😊 Selle peale loomulikult sai ta ka tummisema aplausi ja ka paar hõiget rahva hulgast.

Lavastatud oli samuti huvitavalt ja mitmekülgselt. Tundub, et varjuteater on moes, sest seda on nüüd nähtud juba nii mitmeski etenduses. Nii ka siin. Sedakorda siis olukorras, kus Carabas ja Duremar omavahel kuldvõtmekesest räägivad. Seejuures on huvitav jälgida kujude suuruste vaheldumist, millest lapsed küll eeldatavasti aru ei saa, aga täiskasvanutele võiks see ollagi üsna huvitav psühholoogiline vaatepilt.

Jälle ei saa üle ega ümber ka lavakujundusest. Seekord oli kasutatud pöördlava ning sinna oli tehtud suur Papa Carlo nägu (ma arvan nii). See avaldas isegi poistele muljet.

Oli üks tore pühapäev, mis tõi naeratuse näole ning lauluviisi huultele.

Allikas: Rahvusooper Estonia

Pilgatud pimedus

Külastus: 17.11.2018

Teater: VAT Teater

Lavastaja: Christian Römer

Esietendus: 20.09.2018

Ilmselgelt tuleb oodata midagi psühholoogilist, sest etenduse tutvustuse algus kõlab teatri kodulehel nii: Kaks eesti sõdurit saadetakse ohtlikule missioonile. Nad peavad vihmametsast üles leidma koloneli, kes juttude põhjal kaotas ürgses looduses mõistuse ja tappis oma kamraadid.

VAT Teater on ennast minu lemmikute hulka mänginud. Mulle ei ole küll kõik nende etendused meeldinud, aga enamus on siiski andnud teatrielamuse ja saanud minult üle keskmise hinded – alustades „Faustist“ ja lõpetades „Klaasist loomaaia“ ja „Masohhisti pihtimusega“. Nüüd kui nägin, et viimase lavastanud Christian Römer on taas VAT Teatris tegutsemas, sai otsustatud, et seda tuleb vaatama minna. Ei jõudnud veel piletit ostma hakata kui õde juba tuli ettepanekuga ühiseks teatrikülastuseks. Mõeldud-tehtud! ☺

Christian Römeri puhul on lahe see, et tema lavastused (no kaks neid ainult ju tegelikult näinud olengi) on eestistatud. Siinkohal tuleb võib-olla hoopis pilk suunata dramaturg Mihkel Seederi poole? Igal juhul on see väga positiivne.

Etendus toimub siis valdavalt paadis mööda jõge sõites ning kirjeldatud tapjast koloneli otsides. Otsijateks on leitnant Nahkur (Jaak Prints) ja reamees Tursk (Tanel Saar). Tegemist on äärmiselt sürri lavastusega, kuhu on pikitud koomilisi hetki, millest mõned panevad muigama, mõned naerma, aga on ka kohti, kus hakkas veidi ehk igavgi. Samas ei ole selle sürreaalsuse üle midagi imestada, sest kui ise peaks Afganistanis mööda jõge inimtühjas paigas sõitma, hakkaks endalgi kõhe ja katus läheks sõitma. Tegelikult jagus sellele teekonnale nii mitmeidki kummalisi ja koomilisi kohtumisi erinevate tegelastega, kelleks kehastusid Margo Teder ja Ago Soots.

Lavastatud oli kihvtilt ja nappide vahenditega nagu ikka VAT Teatris kombeks. Laval on sisuliselt paat, millega mööda jõge sõidetakse. Loomulikult on laval ka vett… Kus see on, see tuleb endal ära vaadata. Eraldi ühtegi näitlejat ei tahakski esile tõsta, kõik olid head ning igal rollil omad vimkad.

Koomilisemad hetked olid lavastuses ehk Itaalia koloneliga kohtumine ning kindlasti pärismaalaste laagrisse jõudmine, kus õlgseelikus „tütarlaps“ lavale astus. Aga lõpliku koomuski tegi ikkagi üks pealtvaataja. Öeldakse ju, et kui laval on püss, siis tuleb sealt kindlasti ka pauk. Nii juhtuski. Selle peale üks naisterahvas publiku seast röögatas üle saali:“Assa kurat!“. Rikkus küll ära dramaatilise hetke, aga kohutavalt naljakas oli. ☺

Allikas: VAT Teater

Mineku eel

Külastus: 16.11.2018

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Hendrik Toompere

Esietendus: 27.10.2018

Pean kohe alustama sellest, et Hendrik Toompere ei ole nn minu lavastaja. Minu arvates võiks ta rohkem mängida ja vähem lavastada, sest näitlejana on ta minu arvates parem. ☺ Eks ole tal ka muidugi olnud sähvatusi, aga need on pigem harvad. Igal juhul lähen tema etendusi vaatama äärmise ettevaatusega ja eelhäälestusega. Õnneks kuulus Linnateatri „Mineku eel“ pigem sähvatuste hulka.

Lugu räägib dementsusest ning sellest, mis saab siis kui on nii pikka aega koos elatud ja üks peab lahkuma. Ütlen ausalt ja maakeeli, et algul ei saanud ma muhvigi aru… Küll ma arvasin, et isa on surnud, siis jälle, et vist ikka ema ja siis uuesti isa…. Olgu siinkohal öeldud, et mõlemad figureerisid samal ajal laval. Kes siis tegelikult surnud oli või kas üldse, seda peab nüüd igaüks ise vaatama. Igal juhul lõpuks loksus kõik paika.

Näitlejatööd olid meisterlikud. Linnateatril ikka on materjali, millest voolida. ☺ Enim meeldisid kaks rolli, kuigi tegelikult oli kogu trupp tugev. Andrus Vaarik meenutas mulle mu vanaisa enne surma. See, kuidas ta tühja pilguga seal istus ja suunurgast seent tilkus ning käsi värises… Ja siis need selgusesähvatused. Pilk selgeks, et siis taas tuhmuda. Fantastiline ja samas nii kurb.

Teine lemmik oli Ursula Ratasepp, kes oli algul aga suisa tundmatu! Selline roll! Uskumatu. Kaks korda vaatasin, et kas tõesti tema. Ta võib ikka tõesti noorest plikast kuni vanamuttideni mängida ja kannab rolli seejuures välja.

Veel mainiks Anne Reemanni. Eriti see koht, kus ta porgandit koorib ja pead mehe haiguse eest nn liiva alla üritab peita. Fantastiline ja samas nii kurb, kuid siiski ilmselgelt tõeline armastus.

Viimasel ajal on mul mingil põhjusel teemaks ka lavakujundus. Seekord avaldas see jälle muljet. See aed seal klaasi taga ning ehtne vihmasadu…☺

Dementsus on ikka kole asi ja tuleb ainult loota, et see ennast sellisel kujul ei taba. Nüüd mõtlengi, et kas jahin Theatrumi "Isa" piletit edasi või aitab dementsusest... Vist ikka jahin.

Allikas: Tallinna Linnateater

Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal

Külastus: 28.10.2018

Teater: NUKU

Lavastaja: Sander Pukk

Esietendus: 08.03.2015

Üritan ka lastesse teatripisikut süstida. Seekord vaatasime NUKU-s etendust „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“.

Pealkirjast võib eeldada, et tegemist on krimkaga. Eks ta natuke oligi, vähemalt algus, aga tegelik lugu oli hoopis midagi muud ja palju sügavam. Seda enam, et koera mõrvar saadi teada juba esimeses vaatuses.

Mirko Rajas mängis autistlikku poissi Christopheri, kes saab läbi juhuste teada midagi oma ema kohta, mis paneb teda läbi tegema rännakut oma väiksest kodukohast Londonisse. Selline rännak ei ole ühele autistile kerge, eriti kui ta seni on kogu aeg kellegi nn valve all olnud… Kuna oma tutvusringkonnas on ka paar autistlikku last, siis oli huvitav Mirko rollilahendust jälgida. Väga hästi tehtud roll! Täitsa nagu päris. Isegi silmadega mängis. Viis pluss selle eest!

Teised rollid olid kõrvalisemad. Enim sümpatiseeris mulle Kaisa Selde nii jutustaja rollis kui ka Christopheri õpetajana. Nii hoolitsev ja armas. Anti Kobin isana oli küll ilmselgelt oma poega armastav papa, kuid kaotas aeg-ajalt siiski enesevalitsuse ja sellel olid loomulikult tagajärjed. Nende tagajärgede lappimine ei olnud aga lihtne. Eks see valu peegeldus ka tema rollist.

Omaette roll oli valgusefektidel. Neid oli kasutatud nii mitmeski kohas ja pean ütlema, et väga efektselt. Kõik see kosmoses lendamine ja matemaatikaeksami segadus peas ning loomulikult ka vanglatrellid kui Christopher alguses politsei poolt kinni peeti. Väga vinge.

Etenduses sai nalja ka ja see meeldis muidugi lastele. Üks tore koht oli see kui Chrisopher hakkas seletama Pythagorase teoreemi ja õpetaja katkestas teda, et pealtvaatajatest ei taha keegi seda kuulata. Selle peale üks laps publikust arvas, et ta tahaks küll. Ega seda teoreemi lahti ikkagi seletatama ei hakatud, aga Kaisa Selde arvas, et peale etendust võivad need tulla küsima, kes ikka väga tahavad teada. Mõtlesingi, et kas oli nii hea ja tõsise näoga improvisatsioon või on seda ka varem juhtunud, et tahetakse teoreemi kuulda. ☺

Etenduse kohta tuli ka lastelt kiitvaid sõnu. Eeldan, et nad ei tahtnud lihtsalt ema rõõmustada, vaid tõesti mõtlesid nii. ☺ Tegelikult nägin eile, et suurem laps pidi selle etenduse kohta kirjutama arvustuse ja tal oli seal lause: „Kõik oli perfektne“. Ühe 13-aastase suust on see kindlasti väga hea tunnustus NUKU-le. Kindlasti ei soovita ma seda etendust väikestele, sest nad ei saa sellest aru ja neil hakkab igav. Ega see vanuseline soovituspiirang (12 aastat ja vanemad) pole asjata etenduse tutvustuse juurde pandud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et üks ütlemata kihvt etendus NUKU poolt!

Allikas: NUKU