Lootuskiir pimeduses

Külastus: 16.07.2019
Teater: Rehe küün
Lavastaja: Vilja Nyholm-Palm
Esietendus: 30.06.2019

Täitsa juhuslikult avastasin, et selline etendus on olemas. Õigemini avastas selle mu ema ja küsis, et kas ma kavatsen minna. Egas midagi, ikka tahan näha kui on midagi uut ja eriti kui see on mõnes teistmoodi kohas. Igaühel omad nõrkused ja minu oma on teater. ☺

Rehe küünis olen varem käinud ja mäletasin, et mängukohana ei olnud just kõige parem, sest nähtavus on teatud kohtades kehv (siiski jäi mulle seekordsest külastusest mulje, et olukord on selles osas paranenud!). Kuna aga sellele etendusele müüdi ka nn VIP pileteid ehk teatud kohad olid  nummerdatud, siis tekitas see siiski julgust uuesti katsetama minna. Ostsimegi ema ja õega nn esimese Eesti piletid (kohvilauas ühe teatrikülastaja väide) ja tegime naisteõhtu. Ega mehele see vanadekodu naiste värk poleks istunudki.

Lugu ise toimub vanadekodus tormi ajal kui jõgi hakkab üle kallaste ajama ning kõik elanikud tuleb evakueerida. Seda ootavad ka näidendi tegelased, aga tundub, et neid on sinna unustatud. Lootust ei tohi siiski kaotada ka siis kui seda enam pole ning ei tohi jääda käed rüpes passima. Kas nad ka päästetud saavad, seda otsustab etenduse lõpus igaüks ise.

Näitlejate kooslus on muljelavaldav - Ene Järvis, Elle Kull, Mari Lill, Kersti Kreismann, Ines Aru. Lisaks neile veel Sandra Ashilevi ja Viktor Leševits. See viimane polegi vist tegelikult näitleja, aga narkomaanist varga rolli kandis välja küll.

Vanadekodu prouad on kõik omamoodi, erinevate vaadetega elule ning oma minevikutaagaga. Elle Kull vaatab palju jumala poole ning ootab, mida inglikaardid talle ütlevad. Mari Lill on irooniline ja sarkastilise huumoriga pragmaatik. Ene Järvis on krapsakas mutt, kes tahaks ikka endiselt pidutseda ja elust mõnu tunda, mis siis, et vanust on juba 86. Kersti Kreismann elab oma minevikus ja arvab endiselt, et on nõutud näitleja. Ines Aru on aga armas dementne vanainimene, kellel on aeg-ajalt selgusehetked ja kelle olemasolust teised vanadekodu asukad seni teadlikudki polnud. Nende juurde satub noor ja sätsakas Sandra Ashilevi, kes tuleb neid sinna päästma, aga kes unustatakse koos vanaprouadega vanadekodusse.

Vaatamata väga heale näitlejakooslusele, oli selle etenduse puhul juures natuke nn rahvateatri maik ehk laval toimuv oli veidi kunstlik. Näitlejad esitasid oma päheõpitud teksti ja kõik oli nagu olemas, aga samas ei olnud see kohati loomulik, eriti alguses. Hiljem läks nagu paremaks. Isegi ei tea, milles asi oli, sest naljad olid ju head ja minu peal isegi töötasid.  Kõige loomulikum oligi ehk Sandra Ashilevi, kes jättis usutava mulje oma nooruslikkuse ja pealehakkamisega. Ene Järvise üle ka väga ei vinguks ja ta oli lahe ja kepsakas mutt, kes mõjus loomulikuna ning ka teksti ei vuristanud lihtsalt ette, aga teiste puhul jäi midagi nagu puudu või ootasin ise midagi rohkemat. Võimalik, et polnud lihtsalt SEE päev või siis olid eelmised hiljuti nähtud etendused minu jaoks nii palju paremad.☺ Sellest on kahju, sest kõik need näitlejad meeldivad mulle ja eriti tore oli Elle Kulli üle nii pika aja näha. Võimalik, et asi on jälle minus ja selles, et ma käin liiga palju teatris... või see tükk lihtsalt ei kõnetanud mind selliselt nagu mõni muu etendus seda teeb. Samas oli lõpp ju täitsa vahva (kui surm välja arvata)!

Üldkokkuvõttes ma siiski väga ei vinguks. Muiata ja naerda sai, õhtu oli tore ja suveteatriks sobis küll. Lootus sureb viimasena!

Tsaar Saltaan

Külastus: 13.07.2019
Teater: Emajõe Suveteater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 05.07.2018

"Tsaar Saltaan" on minu üks lapsepõlve lemmikmultikaid. Kõige lemmikum oli ikka "Kolmanda planeedi saladus" (nüüd tagasi mõeldes tekib küsimus, et kas tõesti ulmekad meeldisid mulle juba toona...?☺), aga "Tsaar Saltaan" ei jäänud kaugele maha. Sõnadki olid suures osas peas, sest olgem ausad, selle Puškini muinasjutu riimid on lihtsalt imelihtsad ja kergesti meelde jäävad (guugeldasin just, et tõlkija on Kalju Kangur). Nii juhtuski, et kui nägin juba eelmisel suvel etenduvat "Tsaar Saltaani" reklaami, siis tekkis tunne, et seda mina pean näha saama. Kui veel selgus, et lavastaja on Kaili Viidas, siis oli otsus tehtud. Alati aga ei saa mida tahad ja eelmisel aastal see kahjuks ei õnnestunudki, sest kuna etendust mängitakse Tartus, siis sobivale päevale pileteid enam polnud. Selleks aastaks ostsin juba piletid varakult ära.

Teel etendusele rääkisin mehele autos õhinaga sellest muinasjutust. Tol hetkel väga palju ei mäletanudki, aga mõned luuleread tulid ikka meelde, eriti see Tšernomori koht ja kuidas sääsk ennast tädi silma puuris. Mees ei teadnud aga "Tsaar Saltaanist" ja sellest multikast midagi. Kuidas siis nii?

Mängukoht oli väga huvitavalt valitud - Tartu Pühade Aleksandrite kiriku tagaaed. Enne etendust sai kirikus ka ringi vaadata ning kirikuõpetaja tutvustas kirikut. Hämmastav, et seal pole seni elektrit, vaid ainult nn elus tuli küünalde näol või päevavalgus. Kroonlühter pidavat olema ainus originaalese kirikus.

Muinasjuttu reklaamitakse kui üleküpsenud muinasjuttu täiskasvanutele. See on tõesti üleküpsenud, sest lisatud on Kiluski sulest nn taustalood, mida algupäraselt ei ole. Eks need lood olid nii ja naa, kuid nii mõnigi pani ehk rohkem õekestest aru saama. Viimane lugu ehk Gvidoni edasine saatus väga ei meeldinud, aga ülejäänud lugudel polnud vigagi. Tegevus ise  vürsti matustel, kus õekesed ja ämm Baabarihha taas kokku said ja läks arvete klaarimiseks.

Etenduse algus venis minu jaoks, sest kuidagi ei tahtnud pihta hakata see, mida ma ootasin. Muudkui askeldasid seal laval ja midagi erilist nagu ei toimunud. Mingi hetk juba mõtlesin, et ega siit klassikalist "Tsaar Saltaani" vist ikka ei tule, aga siis hakkas pihta. Akna all kord õhtu eel, ketrasid kolm piigat veel... tsarinna (Marika Barabantšikova), kokk (Terje Pennie) ja kangur (Karin Tammaru). Kogu (või siis peaaegu kogu) muinasjutt kanti ikkagi ette. Ma lugesin mõttes kogu aeg salme kaasa nii palju kui ma neid mäletasin. Neid, mida ei mäletanud, tulid meelde. Endal oli päris naljakas kohe ja jõudsin järeldusele, et inimese pea on ikka prügikast küll. ☺

Mulle tundus, et näitlejad ise nautisid oma mängu. Terje Pennie on olnud juba pikemat aega üks minu lemmikutest ja ei pidanud ka seekord pettuma. See miimika, see hääl, vaimustav ümberkehastumine. See viimane kehtib tegelikult kõikide näitlejate kohta. Lisaks tema laulmine. Milline võrratu alt! Tekkis kohe tahtmine minna uuesti Vanemuisesse "Mamma Miat!" vaatama selles koosseisus, kus tema laulab.

Karin Tammarut ma pole väga palju laval näinud. Viimati vist siis kui ta veel Vanemuise näitleja oli ehk palju aastaid tagasi. Miimika oli tal ikka fantastiline. Üldse oli miimikal selles etenduses väga suur roll. Kuna istusin esimeses reas, siis oli seda hea jälgida. Samas oli miimika nii tugev, et tõenäoliselt oli ka tagapool istujatel hea vaatepilt. Karin Tammaru tõttu sattusin ka nn etenduse osaks, sest ärahellitatud vürst Gvidonina hakkas ta minu kotti endale nõudma. Täitsa tobe tunne kui ei tea, mida teha ja kõik vaatavad. Samas oli naljakas ka kui ta silmad punni ajas ja minu ees praalis. ☺

Marika Barabantšikova mängis eelkõige vürstinnat (teisi rolle ka, aga väiksemas mahus). See pidev emotsioonide vahetumine ja tundmused õdede suhtes... küll ollakse õelikud, siis valitseb jälle õelus (nagu vendade vahel on vendlus). ☺ Huvitav oli seda emotsioonide tulva jälgida ning see viha, mis silmist pritsis... Karm.

No ja siis ämmast, sellest va Babarihhast (Ingrid Isotamm), ei saa ka mööda vaadata. See muudkui tuterdas laval, selg küürus (meenus Elina Reinold "Juuditist", keda vaadates hakkas selg valutama. Sama tunne tekkis siin). Aga kui vaja oli joosta, kus siis alles kablutas! Või trepikäsipuud mööda alla laskumine... Tal oli sõnatu roll, aga päris lahedalt lahendatud.

Lisaks olid veel laval pillimehed, kes vajadusel mängisid ka erinevaid rolle (nt orav, kes oli päris naljakas ja kuskilt otsast ei meenutanud multifilmi oma, ning Tšernomor). Muusikal oli selles etenduses ka oma roll. Kõik laulud olid aga vene keeles. Mees pärast küsis, et kui oleks hispaania näidend olnud, kas siis oleks hispaania keeles olnud. Vot sellele ei oska vastata, aga need venekeelsed laulud olid klass omaette ja sobisid nagu rusikas silmaauku. Eriti Terje Pennie laul ja lõpus sillerdav kolme õekese laul, kes lõpuks omavahel lepitust leidsid.

Samovaride "näitus" oli samuti klass omaette. Kui neid laua alt välja tulema hakkas, siis tundus, et lõppu ei tulegi. Üks uhkem kui teine. Panen ka siia pildikese pooltest neist. Oleks tahtnud kohe lähemalt vaatama minna, aga need asusid laval ja sinna ei lubatud.

Võimalik, et minu hinnang on kallutatud ja seda eelkõige sellepärast, et omal ajal oli tegemist ühe minu lemmikmultifilmiga (kahtlustan, et olen seda ka lugenud, sest kodus oli raamat Puškini muinasjuttudega), aga minule igatahes meeldis ja oli selline kerge ning mõnus suvetükk.

Allikas: Emajõe Suveteater

Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola

Külastus: 03.07.2019
Teater: Endla Teater
Lavastaja: Kaili Viidas
Esietendus: 30.06.2017

Jälle olen siin oma postitusega jokutama jäänud, aga seekord on olemas vägagi hea põhjus ehk laulupidu, mille proovid ja kontserdid võtsid oma aja ning energia. Vinge pidu oli! ☺Nagu oli ka Endla Teatri esitluses "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola". Tahaks suisa hüüda: "See ei ole normaalne!". Seda kõige positiivsemas tähenduses, mida üldse mõelda saab. Ammu pole käinud vaatamas etendust, kus lõpus tunned, et põsesarnad tuikavad pidevast naeratamiset ja naermisest.

Mängukoht oli minu jaoks taas uudne ehk Koidula muuseumi aed Pärnus. Ilm tükkis olema jahe ja ähvardas ka vihmaga, aga tegelikult läks ka selles osas kõik hästi ning vihma ei saanud ega ära ei külmunud.

Nagu eespool juba öeldud, oli tegemist tõelise naerutükiga. Eks see ole ikka ja alati ju naljakas olnud kui mehed naiste riided selga panevad ja siis koomuskit teevad. Eriti naljakas on see aga siis kui need koomuski tegijad on professionaalid ning väga head näitlejad. Selles etenduses mängiti ja lustiti küll iga keharakuga, nii liigutuste, pilkude kui ka häälega. Vürtsi andis juurde ka publikuga suhtlemine, muusika ja kapsaste teema. Lisaks oli kohti, kus ka näitlejatel endal naer peale tuli, aga kõigest siis lähemalt.

Lugu ise on ju teada ja tuntud nn kosjalugu, kus Erastu Enn tahaks kosida naiseks Maiet, kes aga armastab hoopis Männiku Märti, kes õnnetuseks on mulk ja mulke ei salli omakorda Maie isa. Sealt see trall ja tants lahti lähebki.

Ma isegi ei tea, kas selles etenduses saab rääkida peaosatäitjatest ja kõrvalosatäitjatest, sest kõigil oli oluline roll. Isegi loomadel, kes olid ka väga naljakad (eriti see kukese ja kanakese laul ja lehma ammumine). Maie ehk Ago Anderson on tõeline punapõskne Eesti neiu, tugeva kondiga ja seega nagu loodud talutöödeks. Seda kinnitas ka kapsatünni tõstmine.☺  See kekutamine, pabistamine, Erastu Ennu (Meelis Rämmeld) tõrjumine jne olid filigraanselt välja mängitud ja minu suu oli kogu aeg kõrvuni. Lisaks ärhvardas ta pidevalt ojja hüpata. Kas ka hüppas, jäägu saladuseks, aga roll oli tõeliselt nauditav. Ma ei tahtnud ühtegi pilku ega grimassi mööda lasta, vaid kõigest osa saada. Kui Ago veel lõpuks pruudina rahvariietes tuli, endal pea uhkelt püsti ja Tuljakut tantsis... seda meenutades ajab praegugi naerma. Ma ei imesta, et Ago sai selle rolli eest parima meeskõrvalosatäitja auhinna.☺

Teine nn naine ehk Maie ema Anne oli Indrek Taalmaa. Juba ainult tema füüsiline kuju nabani rippuvate rindade ja pikkade juustega oli äärmiselt koomiline. Ei saa öelda, et ta just naiskaunitar oleks olnud.☺  Lisada sinna juurde veel karakter, kui ta Maie isa Peetriga (Tõnu Oja) pragas ja see kõrvad ludus oma nn karistust ootas või kui ise Männiku Märdist unistas. Ja need pilgud... Lihtsalt super!

Sander Rebase mängitud Maie vend Jüts oli tõeline poisike. Ta sai selles etenduses ikka vatti. Küll külili maha, küll kapsaga pihta, küll vaja üle oja hüpata jne. Füüsiliselt oli raudselt tal üks raskemaid rolle, aga see-eest hästi mängitud ja oli poisike, mis poisike!

Ja siis taat Peeter Tõnu Oja kehastuses, kes kõike oma enese tarkusest tegi ja sellega rappa jooksis. Algul tundus, et Tõnu polnud ehk päris 100% oma rollis sees, aga mida enam etendus kestis, seda sügavamalt ta sellesse sisse läks ja lõpptulemas oli kiiduväärt.

Erastu Enn (Meelis Rämmeld) oli parasjagu vastik tegelane, nagu ta olema pidigi, kuigi lõpus hakkas temast isegi natuke kahju. Eriti kui ta oma lõpulaulu esitas.

Männiku Märt (Lauri Mäesepp) oli selline unistuste peigmees. Temal erilisi krutskeid ei olnud, aga Maie järel jooksis ja õhkas küll lahedalt.

Kure onu pidi algselt mängima Feliks Kark, kes aga teatavasti eelmise aasta lõpus haigestus ja seega mängis tema asemel seda rolli Elmar Trink. Tal polnud viga, aga ma vaimusilmas kujutasin ikkagi  Feliksit selles rollis ette.

Lapsed nentisid, et see etendus oli igati väärt tulemist ja selliseid võiks veel vaadata. Tegemist oli tõelise suvetükiga, mis tegi tuju heaks. Sai küll nüüd paras kiidulaul, aga järelikult siis tõesti meeldis. Seda postitust kirjutades tuli praegu kange tahtmine seda etendust aasta pärast uuesti vaadata kui Endla seda siis veel mängib.

Allikas: Endla Teater

Allikas: Endla Teater

Kirvetüü

Külastus: 29.06.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 27.06.2019

Seto keel on lahe. Kui midagi seto keeles tehakse, siis tuleks seda vaatama minna. Eriti kui seda setokeelset lugu lavastab Ain Mäeots. Selle aasta suvetenduseks oli Vanemuine valinud Ott Kiluski "Kirvetüü", mis rääkis 90ndate alguse eluolust Setomaa äärealadel kui sovhoos oli lagunenud ja käis enese identiteedi ja elumõtte otsimine.

Kammivabriku sündmuskeskus oli põnev mängukoht ja kunstnikutöö tasemel. Lava hõlmas kogu küla st poodi, erinevaid elamisi, külatänavat, kus sõitis isegi auto jne. Teisisõnu oli tegemist hiiglasliku lavaga, millest ülevaate saamine võttis aega. Et aga kõik ikka vaatajateni jõuaks, selleks oli kaks kaamerameest, kes kõik rahvani kandis ja seega kauguse tõttu ei jäänud miimika nägemata ega midagi kellegi varju. Miimikal oli aga etenduses suur roll. Lisaks oli riietus ja muugi kraam (nt mööbel, Volga, traktor) pärit 90ndatest. Väga tõetruu.

Külas elas nagu ikka joodik, ärimees, õpetaja, külaullike, rikka mehe otsija jne. 90ndate elu oli raske, aga et ta nii raske oli.... seda nagu ei mäletanudki. Eks seda raskust oli veidi ka forsseeritud. Tohutu joomine, metsavargus, enesetapp, minevikutaak, rahapuudus, ostud raamatu peale jne olid kõik olemas. Algul oli lugu veidi segane ja ei saanud aru, et kes on kes, aga lugu jooksis kenasti tervikuks ja kõik oli omavahel seotud. Minevikutaagast ja südametunnistuste piinadest vabanemine ei ole lihtne, eriti kui see on aastaid juba rõhunud.

Rollid tegid kõik head ja seto keel tuli nagu ludin. Iga tegelane oli värvikas karakter. Tahaks kohe kõiki kiita, aga ma olen lubanud postitusi mitte väga pikaks ajada, seega kõiki kahjuks mainida ei saa. Eredamad karakterid tooksin aga siiski välja. Eriti meeldis mulle matšomehest Ott Sepp, kelle hullunud pilk ärikana oli klass omaette. Kasvõi see koht, kus ta võitles endaga, kas äsada Andrele või mitte. Päriselus ma sellise tegelasega kokku puutuda ei tahaks. See tohutu viha, mis tal sees oli, on ikka hirmutav.

Külajoodik Mürka ehk Veiko Porkanen pidi terve etendus joodikuna või siis aeg-ajalt ka pilves olevana ringi kakerdama. Need kaskadöörlikud trikid trepil ajasid judinad peale ja kui mootorsaag ka veel käima tõmmati, siis oli mul ikka tõesti hirm nahas, et kui nüüd keegi komistab, siis... Kõik läks siiski õnneks.

Mait Malmsten on alati hea, kuigi tal vaesekesel olid kõige suuremad minevikust pärit süümepiinad ja luupainaja, lisaks võlad ning joomine. Tema naine Ragne Pekarev oli tüüpiline naine, kes armastab oma meest ja kannatab ära seetõttu tema joomise ning muud probleemid. Eks sellele aitas kaasa ka asjaolu, et on kolm last, raha pole ja pole väga kuhugi ka minna.

Linda Kolde kehastatud Vaike eesmärk on jällegi saada rikkale mehele, keda pimestavad nii bemmid kui ka Adidase dressid. Pimestus oli ikka nii suur, et pidas enda ära kasutamist armastuseks, mis lõpuks viis olukorrani, kus ta oli valmis lõpuks leppima suurima külajoodikuga.

Sümpaatseimad tegelased olid kindlasti Feliks (Andres Mähar), tema ema Olli (Silvi Jansons) ning värskelt külla tulnud noor õpetaja Piret (Kaia Skoblov). Andres Mähari Feliks oli küll "ull, aga hää süämega". ☺ Hästi mängitud.

Märkimata jäid nüüd lavastaja ise Borkana, Liina Tennossaar õpetajana, Margus Jaanovitš küla suurima ärimehena, Jaanus Tepomees linnamehena, Merca raamatukoguhoidjana, Agu Trolla Raulina ja lapsed.

Seto leelotamine oli ka tase omaette. Merca ees ja teised naised järel. ☺ Tuli täitsa tõrrepõhjast nagu päris setodel.

Üks lemmikstseenidest oli kindlasti "loodusfilmi" vaatamine Enrico ehk Ott Sepa juures Pro7 pealt ning samuti lõpus Feliksi sünnipäev. Etenduse jooksul oli ka stseene, mis olid äärmiselt ebameeldivad vaadata (nt Rauli ja Vaike vaheline suhtlus, Borka poomine, Enrico ja Mürka narkotsi panemine jne), aga eks need pididki ebamugavust tekitama. Ropendamist oli ka veidi paljuvõitu, kuigi see on ka vist üks paratamatu asi. See hakkas veidi mingi hetk kõrva kriipima.

Natuke pean ikka virisema ka - heli kvaliteet jättis kohati soovida. Kuna mänguruum oli suur, siis tekkis kaja ja see takistas kohati tesktsit aru saamist. Seda eelkõige alguses kui oli poiste stseen (sealt ei saanud midagi aru) ja poestseen. Pärast läks nagu heli paremaks või siis harjusin lihtsalt kajaga ära. Kuna aga Killuski tekst oli väga mahlakas, siis oli kahju kui midagi kaotsi läks.

Kes ropendamist ei karda, 90ndate inetust samuti mitte ja seto keelest ka midagi aru saab, siis nendele julgeksin soovitada. Kogu selle 90ndate masenduse juures saab ikka nalja ka. ☺

Allikas: Vanemuine

Juudit

Külastus: 18.06.2019
Teater: R.A.A.A.M.
Lavastaja: Airat Abusakhmanov
Esietendus: 13.06.2019

R.A.A.A.M. on üks mu lemmik teatrirühmitusi kui seda nii võib nimetada ja üritan nende etendusi ikka külastada kui vähegi võimalik on. Minu suveteatri hooaeg jätkuski nende "Juuditiga". Mängukohaks oli valitud Tallinna Püha Katariina kirik, mis tundus põnev. Samuti köitis tähelepanu baškiirist lavastaja Airat Abusakhmanov.

Suvetendusi peetakse üldiselt kergemat laadi komöödiateks, mis minu arvates pole üldse tõsi, kuigi aeg-ajalt see nii tükib olema küll.  "Juudit" ei ole kindlasti komöödia, vaid ma peaks seda ikka klassikaks. Ma ei ole küll Tammsaare sellenimelist näidendit lugenud, aga lugu oli mulle tuttav (olen lugenud kellegi teise versiooni Juuditi ja Olovernese loost).

Etendus oli hästi, huvitavalt ning lihtsate vahenditega lavastatud. Samuti meeldis väga Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski koreograafia. See oli väga hästi paika timmitud ja ilus silmale kaeda (kellele siis musklis mehed ei meeldi, onju?☺). Vaatamata loo tuttavusele, vaatasin kohe huviga, et mis edasi saab.

Riina Maidre teeb Juuditina väga hea rolli. Juudit oli selline nagu üks Juudit minu ettekujutuses on - ilus, sirge seljaga, sihikindel ja uhke naine. Eks tal ole ka omad nõrkused Olovernese suhtes ning sellega kaasnevad kõhklused, kuid see ei takista teda sihile jõudmast. Üks visuaalselt kihvte kohti oli kindlasti Juuditi tants, mis jättis väga professionaalse mulje. Samuti pesemise stseen oli vägagi sümbolistlikult  ja kaunisti lavastatud.

Üllar Saaremäe Olovernes jäi Juuditi varju, mis on ka loogiline, sest see on ju eelkõige Juuditi lugu. Kahjuks ei ole Saaremäe päris minu kujtluse Olovernes oma mehisusele vaatamata. Samas ma ei oska esimese hooga kedagi teist ka sellesse rolli pakkuda. Võib-olla oli lihtsalt viimati nähtud McMurphy tema kujus liiga selgelt mu silme ees ja see natuke segas. Samas tundus ta siiski piisavalt mõjukas väejuht olevat ning seega ei ole tegelikult põhjust viriseda. ☺

Eraldi ma tooks veel välja Elina Reinoldi rolli Juuditi teenijannana. Mul hakkas ainuüksi tema kehaasendi vaatamisest selg valutama, aga see sahmimine Juuditi ümber ning tema veenmine, temast hoolimine jne olid väga veenvad.

Mulle seega väga meeldis. Kes loodab sealt leida suvele omast komöödiat, siis seda seal pole. Ühe koha peal siiski muigasin ka. See juhtus siis, kui üks tegelane seletas, et platsil oli selline rahvamöll, et rusikad lendasid ja kivid vehkisid. Mõtlesin, et kas see tuli hooga kogemata nii või oli tegemist teadliku sõnavalikuga. Kahjuks ma arvan, et enamus ei pannud seda ehk isegi tähele. Kuigi "Juuditi" puhul ei ole tegemist komöödiaga, on see siiski vaatamistväärt tükk ja ei maksa suvel ka tõsisemaid asju peljata.  Kui üldse midagi ette heita, siis pinkide kõvadust, sest sabakont jäi ikka väga kangeks. Järgmine kord võtaksin midagi pehmet istumise alla kaasa. ☺

Allikas: R.A.A.A.M.

West Side Story

Külastus: 11.06.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Georg Malvius
Esietendus: 24.05.2019

Suveteatri hooaega alustasin muusikaliga "West Side Story". Esiteks mulle muusikalid meeldivad, teiseks mulle enamasti meedivad Malviuse lavastused ja kolmandaks sattus see lihtsalt juhuslikult esimeseks suvetenduseks. Eetendust mängitakse nii inglise kui eesti keeles, aga valisin viimase, sest mulle meeldib vaadata etendusi, kus ma näitlejaid tunnen ja saan neid võrrelda ka nende varasemate töödega.

Etenduse lugu on teada - kaks noortejõuku kaklemas ning nende taustal Romeo ja Julia armastuslugu. Kahjuks pettusin etenduses või õigemini ei vastanud see minu ootustele. Minu arvates oli see allpool Malviuse taset ja täiesti Harju keskmine etendus. Oli ka positiivset, aga mingil põhjusel negatiivne jäi ikkagi domineerima.

Kõigepealt siis negatiivne kriitika, et lõpuks positiivne ikka kõlama jääks. ☺ Minu arvates ei sobinud peaosadesse valitud Hanna-Liina Võsa ja Heldur Harry Põlda oma rollidesse. Mõlemad laulavad väga hästi ja selles osas ma ei kritiseerigi, aga nad lihtsalt ei olnud oma rollides usutavad. Hanna-Liina on kaunis põhjamaa neid ja isegi tumedate juustega parukas ei tee temast puertoricolast. Samuti (vabandan juba ette selle kriitika pärast) on ta Maria rolli jaoks liiga vana ja kuskilt otsast ei mõjunud noore nääpsukese neiuna. Lauluhääl on tal hea ja laulis tõesti hästi. Kui silmad kinni panna, siis laulud olid vägagi nauditavad. Heldur Harry Põlda ei sobinud samuti oma rolli või vähemalt ei olnud ta usutav Tony. Pigem selline natuke hale ja äbarik. Lauluhääl aga samas väga hea nagu Hanna-Liinalgi ja küllap ta seepärast ka rolli valituks osutus.

Juss Haasma susistas ja pudistas terve etenduse. Pidevalt pidi tema teksti ajal kõrvu kikitama, et midagigi tekstist tabada. Kui on eestikeelne etendus, siis ei tahaks ju kogu aeg teksti lugeda, vaid eelistaks ikka kuulata.

Tantsijad olid head ja ka koreograafia tasemel, aga lauljatest tantsijad olid veidi puised ja tükkisid tempost maha jääma. Esimene vaatus üldse kuidagi venis...

Nüüd positiivne kriitika. Piret Krumm oli väga hea ja minu jaosk päästis etenduse. Oli temas seda ladina-ameerikalikku särtsu, tantsis ja laulis hästi. Mõjus seega usutavalt. Saara Kadak oli samuti tore oma poisiliku tüdruku rollis ning kandis rolli välja. Kaarel Targo meeldis mulle ka, õigemini on ta mulle seni meeldinud igal pool, kus ma teda näinud olen. Selline jõujuurikas ja äkilise loomuga löömamees oli midagi uut. Väga tore leid oli üks heldehäälne poiss, kelle nime ma ei tea, aga kes laulis "Sel ööl". See tõi küll kananaha ihule. Loomulikult on ka kogu selle muusikali muusika hea, millest mõned laulud on ju ka laiemalt tuntud ja hakkasid mul peas kumisema juba enne etendust (nt Maria, Sel ööl, Ameerika). Nii et juba ainuüksi muusika pärast tasub minna.

See negatiivne ja positiivne pool andis minu jaoks tulemuse "harju keskmine" ja sellist wow efekti nagu mul viimati oli "Sweeney Toddiga", mul ei tekkinud. Natuke oli kahju, sest ootasin pigem positiivset, aga ega alati ei saagi ju vedada. ☺

Allikas: Rahvusooper Estonia

Mamma Mia!

Külastus: 07.06.2019

Teater: Novello Theatre

Lavastaja: Phyllida Lloyd

Esietendus: ei suutnud kuskilt leida ☺

Ühel ilusal päeval mõlgutas õde mõtteid, et tahaks Londonisse minna. Ma omalt poolt suskasin vahele, et peaks enne Brexitit ära käima jah ja ma juba ammu tahaksin "Mamma Miat" sinna vaatama minna. Uitmõte leidis viljaka pinnase, järgmiste päevade jooksul said nii lennu- kui ka teatripiletid soetatud ning asusime muude reisiettevalmistuste kallale. 

"Mamma Mia!" on mulle alati meeldinud - filmi olen korduvalt vaadanud ja ka Vanemuise etendus on nähtud. Muusika on lihtsalt nii kihvt ja lugu ise küll naiivne, aga selles on oma võlu. Nii võtsimegi plaani "Mamma Mia!" etenduse Londoni Novello Teatris. Õnneks olen varem mõned korrad Londonis teatris käinud ja seega kultuurišokki enam ei teki, et kuidas teatris riides käiakse, garderoobi pole, kõik söövad-joovad etenduse ajal jne. 

Kui nüüd Vanemuise etendusega võrrelda, siis ei jää meie enda kodukootud "Mamma Mia!" väga alla midagi. Kui "Operifantoomi" puhul täheldasin, et Londonis on rohkem raha ja võimalused seetõttu suuremad, samas näitlejad panevad etendusse oluliselt vähem hinge kui Vanemuise omad, siis "Mamma Mia!" puhul polnud kumbagi tunnet. Lava oli askeetlik ja väheset vahenditega lahendatud ja nn tükitöö tunnet ka ei tekkinud. Vaatasin, et meie etenduse Donnat mängis tegelikult dublant ning võib-olla aitas ka see kaasa, et ta pole nii palju pidanud seda rolli tegema kui põhiosatäitja. Samas Sami osatäitja hingestatus ja vaata, et isegi pisarad, tundusid samuti täitsa ehtsad, kuigi tegemist oli põhiosatäitjaga. Nii ei pruukinud asi olla ka dublandis, vaid etendus ise ongi nii lahe ja seda mängida mõnus. Vanemuisel pole aga midagi häbeneda, seda enam, et meil toimub etendus ikkagi orkestriga, seal aga viie-kuue süntesaatori saatel. ☺ Vähemalt nii palju neid lavaaugus oli kui ma pärast etendust sinna sisse piilusin. 

Algul häiris mind Sami kuju, kes võrreldes Pierce Brosnani ja Veiko Tääriga oli kuidagi liiga kõhn ja nääpsuke. Samas laulis hästi ja mängis hingestatult, nii et lõpuks see mind enam ei häirinudki. Väga meeldis mulle Rosie osatäitja, kes nägi stiilne välja. Stseen Billiga "Take a chance on me" oli üks mu lemmikutest. Billi osatäitja oli mulle tuttava näoga, aga ma arvan, et ta lihtsalt meenutas kedagi. 

Hästi vahva oli see, kuidas rahvas kaasa elas. Juba avamängu ajal hakati Mamma Mia lugu saalist kaasa laulma. See oli minu jaoks midagi uut ja täitsa tore kogemus. Etenduse ajal oli paar kohta veel, kus minu arvates rahvas kaasa laulis. Lõpp läks aga täitsa rokiks kätte. Rahvas tantsis püsti ja üks naine kargas suisa vahekäiku ja kukkus seal rokkima. ☺ Me rokkisime ikka ka koos rahvaga, mitte ei istunud tuima näoga kohal edasi. 

Nagu eelnevast juba järeldada võib, oli minu jaoks ülipositiivne elamus ja olen väga rahul, et ära käisin. Õde jäi ka väidetavalt rahule (kui ta ümber mõelnud on, saab siin all kommenteerida). ☺

Children

Külastus: 22.05.2019

Teater: The English Theatre Frankfurt

Lavastaja: Psyche Stott

Esietendus: 17.05.2019

Mul avanes taaskord Frankfurdis teatris käia ning ma kasutasin selleks ka juhust. Lemmikhobi ju ikkagi. Seda enam, et erinevalt Eestist on seal teatrikavas üks etendus korraga, mida mängitakse ca 2-3 kuud ning siis toimub taas uus esietendus. Seekord oli üsna värskelt esietendunud „Children“.

Tutvustuse kohaselt oli tegemist eco-thrilleriga (mida iganes see siis tähendab) ja räägib ühest pikalt abielus olnud pensionile jäänud paarist, kelle ukse taha ilmub vana sõber, keda nad pole 40 aastat näinud. Selle 40 aasta jooksul on üle elatud nii mitugi tsunamit, maavärinat ja ka tuumakatastroof. Kõlas intrigeerivalt ja ootused olid seega suured ning olin põnevil.

Ukse taha ilmunud sõpra, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga vist oli Rose (meeldetuletuseks mulle endale tulevikus: ei tohi nii pikka pausi jätta vaatamise ja kirjutamise vahele!), olin ma juba eelmises sama teatri etenduses „Apologia“ näinud. Abielupaari meespoolt kehastavat Robinit tundus, et olen ka eelmises etenduses kohanud, aga naispool Hazel oli võõras. Tema mäng meeldis mulle samas kõige rohkem, sest see tundus kõige loomulikum, kuigi oli samas tegelastest kõige hüsteerilisem. Teised kaks osatäitjat tundusid kuidagi puised ja tekst ei tulnud ka loomulikult, vaid teatristlikult ehk minu jaoks ei olnud usutav. Kiituseks pean siiski taas tunnustama kõigi osatäitjate väga ilusat briti inglise keelt. ☺

Lugu rulluski lahti sellel ühel ja ainsamal õhtul, kus hakkas kooruma intriige ja varjatud suhteid minevikust. Nagu ette arvata võis, oli Robini ja külalise vahel kunagi olnud armusuhe, mille kohta arvati, et Hazel ei tea. Eks ta teadis ikka. Lisaks rullusid lahti tervise teemad ehk kellel vähk, kelle radioaktiivsuse tase on juba nii kõrge, et pole enam midagi teha. Armas oli see, kuidas Robin ei tahtnud Hazelile öelda, et kõik lehmad said siiski katastroofis surma, vaid käis iga päev karjamaal neid "jootmas" ja nende eest "hoolitsemas", kuigi tegelikult kaevas neile haudu. Hazeli šokk, kuuldes, et loomi enam pole, jättis küll ehtsa mulje ja oli hästi mängitud.

Kuna nad kõik olid töötanud kes enne pensionile jäämist ja kes varem (Rose) kohalikus tuumatehases, siis tegelik külalise tuleku põhjus oligi nende kutsumine sinna, et päästa veel, mis päästa annab. Kuidas ikka kõige paremini otsustada, kuidas edasi minna? Eks ikka joogat tehes, millega etendus ka lõppes. Mingi hetk nagu tundus, et kisub põnevaks, aga siis vajus ikkagi kuidagi ära ja etendusest jäi mulle poolik tunne. Intriigid nagu olid, aga ei olnud ka. Etendusest jäigi minu jaoks kõlama küsimus, et kas ikka jooga ja jogurtiga saab kõige vastu võidelda ja kui kaugele me peame minema, et ennast oma laste tuleviku nimel ohverdada? Eriti kui need täiskasvanud lapsed tegelikult ei suuda ise hakkama saada ning "nabanööri" pole ka vanemate poolt suudetud või tahetud läbi lõigata.

Võimalik, et mu ootused olid lihtsalt liiga õrged ja sellest ka mittemidagiütlev tunne teatrist lahkudes. Samas ei saagi kõik etendused meeldida ja selles mõttes tuleb olla vist isegi rõõmus, et ega väga hull ju ka polnud, vaid täitsa vaadatav tükk. Ju polnud lihtsalt minu jaoks.

Minu eesti vanaema

Külastus: 10.05.2019

Teater: R.A.A.A.M. /Vaba lava

Lavastaja: Julia Aug

Esietendus: 10.03.2019

Jõudsin samal nädalal veel korra teatrisse, aga seekord õega. Oligi kohe kavas selline õdede õhtu, mis algas nauditava toidu ja veiniga ning lõppes teatrietendusega.

R.A.A.A.M. kuulub juba mõnda aega minu lemmikrühmituste hulka. Otseseid pettumusi nagu ei meenugi, kuigi kindlasti mõni etendus on meeldinud vähem kui teine. Vaba lavaga on mul aga erinevaid kogemusi. 

Sellel õhtul oli kavas  R.A.A.A.M.i ja Vaba lava koostööprojektina valminud Julia Augi lavastatud „Minu eesti vanaema“, mis baseerub mälestustel lavastaja vanaemast. Etendus oli lavastatud huvitavalt – kasutati nii audiovisuaali kui ka tavategevusi, lauldi ja ei puudunud ka püssipauk. Kõige ootamatum oli aga minu jaoks see (eeltöö oli kehv, muidu oleks ehk teadnud), et etendus oli kahes keeles. Ma tegelikult ütlen alati, et ma vene keelt ei räägi ja tegelikult ei oskagi, aga oma üllatuseks avastasin, et aru saan endiselt ootamatult palju. Näitlejad muidugi rääkisid ka väga artikuleeritult. Kuigi seinale lasti alati vastavalt teises keeles tõlge, siis üritasin nimme vene keelt rohkem kuulata ja vähem subtiitreid lugeda. Nii et väike positiivne avastus ka enda suhtes.

Näidendi idee sai aga alguse sellest, et Julialt võeti ära Eesti kodakondsus, kuigi tema esivanemad on juba 17. sajandist Eestis elanud ja ka rahvuselt pole ta tegelikult venelane, kuigi põhikeeleks on vene keel. Äravõtmise põhjuseks oli aga see, et tema vanaema ja vanaisa kolisid (võib vist isegi öelda, et põgenesid) vastavalt 1920. ja 1919. aastal Venemaale ja seega seaduse järgi Julial sünnijärgsele kodakondsusele õigust ei ole. Tal oli paralleelselt ka Vene kodakondsus, aga sellest ta loobuda ei tahtnud, sest peale seda oleks elu ja töötamine Venemaal keeruliseks kujunenud. Eestimaad on aga Julia alati oma tegelikuks kodumaaks pidanud, mida ta armastab üle kõige. 

Etenduses meenutabki Julia (Mirtel Pohla ja tema noorem versioon Laura Kukk NUKUst) oma eesti vanaema (Ülle Kaljuste), kes tuli 60ndatel tagasi Eestisse Narva kanti elama ja kellega Julia veetis toredaid aegu. Kahjuks ei jagunud seda aega väga pikalt, sest vanaema suri kui Julia oli 8-aastane ning ei jõudnudki Juliale eesti keelt õpetada, sest vanaema arvates ei läinud seda Julial vaja. Kuna Julia isa ka eesti keelt ei osanud, sest sündis juba Venemaal, siis ei saanudki Julia eesti keelt õppida, 

Lisaks naistele mängisid etenduses veel Jaak Prints ja Gert Raudsep, kes kehastasid erinevaid kõrvalrolle.

Etenduses on põimitud Julia lapsepõlvemälestused vanaema enda noorepõlvega. Lavastaja auks tuleb öelda, et erinevate stseenide põimimine on päris osavalt välja tulnud ning etendus kokku moodustas minu jaoks terviku. Etendusse jagus ka koomikat. Koomiliseimad seigad olidki ehk Jaak Printsi kehastatud koer nimega Minekoju ning vanaema noorpõlve nn punase liikumiskava etendamine, mille raames ta oma tulevase abikaasa Oskariga tutvus. Viimane kutsus koguni kergemat sorti aplausi esile. ☺ Tore ja südamlik leid oli paberlennukid, mis kehastasid lootust.

Kuigi etenduse alatoon oli minu jaoks pigem nukker, meeldis, et etendus lõppes ikkagi positiivse tooniga ning lootusrikkalt.

„Lennuk, lennuk, vii mind lendama…“

Allikas: R.A.A.A.M.

Lendas üle käopesa

Külastus: 06.05.2019

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Eili Neuhaus

Esietendus: 06.10.2017

Käisin küll juba paar nädalat tagasi teatris, aga vahepeal olid kole kiired ajad ja muljeid kirja panna ei jõudnudki. Seega pole muljed enam väga värsked, aga midagi siiski.

Seekord oli kavas taas üks minu soovnimekirjas olnud etendustest – „Lendas üle käopesa“. Ma ei ole varasemaid lavastusi sellest näidendist näinud, aga film on kunagi küll ära vaadatud. Lisaks kostus nii mõneltki teiselt soovitusi, et on päris hää tükk ning saigi sõbranna kaasa haaratud ning teatri poole vuditud.

Eks kõik teavad, et tegevus toimub hullumajas ja olgem ausad, see võimaldab näitlejatel ka täiega „hullu panna“. ☺Mulle tundus, et seda võimalust kasutas nii mõnigi mõnuga. Kes sai laval ropendada, kes kepselda, kes lihtsalt närvihaiget mängida. Näitlejatööd missugused!

Nüüd aga tegelastest lähemalt. Peaosalist McMurphy’t kehastas Üllar Saaremäe. Mõtlesin veel peale etendustki, et milline teine näitleja oleks võinud seda rolli mängida ja ei suutnudki kedagi teist selles rollis ette kujutada. Võib-olla Marko Matveret kuidagi, aga pigem ongi see roll ikka Saaremäele loodud. Eks ta oli McMurphy nagu ta olema peab – jõuline, maailma muuta üritav, naisi krabav elumees, vajadusel olukorraga leppiv jne. Kokkuvõtvalt tüüp, kes ujub igalt poolt välja. Lõpp oli ikka selline nagu filmiski ja mul oli taas veidi kurb, sest sisimas ikka nagu loodad, et äkki seekord läheb teisiti... Eks oleks võinudki (juba raamatuski) kui kahe kõva kivi vahel sellist võimuvõitlust poleks olnud. Seega ei oska Saaremäe rollile midagi ette heita, minu jaoks sobis nagu rusikas silmaauku, kuigi olen kuulnud ka teistsuguseid seisukohti.

Õde Rachediga sama lugu, mis Saaremäegagi. Seda rolli kehastas Ülle Lichtfeldt. Tema muutumine läbi etenduse, armumine kusagil eriti sügavas hingesopis, kahjutunne… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud.

Hullud olid aga kõik lahedad. ☺ Enim meeldis mulle Eduard Salmistu, kelle igat liigutust ma jälgisin ja otsisin nendest uusi nüansse. Ta ei unustanud ennast kordagi ja ei kukkunud rollist välja. Salmistu on mulle üldse kuidagi aja jooksul järjest rohkem meeldima hakanud. 

Madis Mäeorgu olin näinud varasemalt ainult ühe korra etenduses „Viimane võllamees“, kus tal oli hoopis teistsugune roll kui seekord Billy’na. Võllamehes oli tegemist jõulise ja ülbe kujuga, siin aga tagasihoidliku, häbeliku ja heasüdamlikuga, kellest hakkas lõpuks ka kahju. Nagu ka McMurphy’st. 

Märten Matsu möllas mõnuga ehk pani täiega hullu, Tarmo Tagamets oli ropendamise maailmameister (eriti jabur oli see vetsupaberirull ta kaelas) ja Tarvo Sõmer kosserdas ka teistega kaasa. Aga küll nad olid ikka elevil kui tuli McMurphy ja neisse eluvaimu veidi sisse süstis, kas siis lihtsalt oma olemuse või keelatud peoga, samas aga tõmbasid kohe tuure maha kui õde Rached silmapiirile ilmus.

Toomas Suumanni Pealik oli ehk kõige rahumeelsem hull kui see lõpustseen klaasiga välja arvata. Vaikselt toimetas omi asju, pidas monolooge, kuid kui vaja, lõi selja sirgeks ja võttis vastu ka „ravi“. Ma päriselt ei usu, et need omaaegsed ajudesse lastavad elektrilained või lobotoomia kedagi kunagi aitasid. Päris kohutav. Ma loodan, et tänapäeval on humaansemad ravimeetodid. 

Jäin väga rahule ja sõbranna samuti. See ootus tasus ennast küll ära, erinevalt mõnest muust varasemast ootusest.

Allikas: Rakvere Teater