Kirvetüü

Külastus: 29.06.2019
Teater: Vanemuine
Lavastaja: Ain Mäeots
Esietendus: 27.06.2019

Seto keel on lahe. Kui midagi seto keeles tehakse, siis tuleks seda vaatama minna. Eriti kui seda setokeelset lugu lavastab Ain Mäeots. Selle aasta suvetenduseks oli Vanemuine valinud Ott Kiluski "Kirvetüü", mis rääkis 90ndate alguse eluolust Setomaa äärealadel kui sovhoos oli lagunenud ja käis enese identiteedi ja elumõtte otsimine.

Kammivabriku sündmuskeskus oli põnev mängukoht ja kunstnikutöö tasemel. Lava hõlmas kogu küla st poodi, erinevaid elamisi, külatänavat, kus sõitis isegi auto jne. Teisisõnu oli tegemist hiiglasliku lavaga, millest ülevaate saamine võttis aega. Et aga kõik ikka vaatajateni jõuaks, selleks oli kaks kaamerameest, kes kõik rahvani kandis ja seega kauguse tõttu ei jäänud miimika nägemata ega midagi kellegi varju. Miimikal oli aga etenduses suur roll. Lisaks oli riietus ja muugi kraam (nt mööbel, Volga, traktor) pärit 90ndatest. Väga tõetruu.

Külas elas nagu ikka joodik, ärimees, õpetaja, külaullike, rikka mehe otsija jne. 90ndate elu oli raske, aga et ta nii raske oli.... seda nagu ei mäletanudki. Eks seda raskust oli veidi ka forsseeritud. Tohutu joomine, metsavargus, enesetapp, minevikutaak, rahapuudus, ostud raamatu peale jne olid kõik olemas. Algul oli lugu veidi segane ja ei saanud aru, et kes on kes, aga lugu jooksis kenasti tervikuks ja kõik oli omavahel seotud. Minevikutaagast ja südametunnistuste piinadest vabanemine ei ole lihtne, eriti kui see on aastaid juba rõhunud.

Rollid tegid kõik head ja seto keel tuli nagu ludin. Iga tegelane oli värvikas karakter. Tahaks kohe kõiki kiita, aga ma olen lubanud postitusi mitte väga pikaks ajada, seega kõiki kahjuks mainida ei saa. Eredamad karakterid tooksin aga siiski välja. Eriti meeldis mulle matšomehest Ott Sepp, kelle hullunud pilk ärikana oli klass omaette. Kasvõi see koht, kus ta võitles endaga, kas äsada Andrele või mitte. Päriselus ma sellise tegelasega kokku puutuda ei tahaks. See tohutu viha, mis tal sees oli, on ikka hirmutav.

Külajoodik Mürka ehk Veiko Porkanen pidi terve etendus joodikuna või siis aeg-ajalt ka pilves olevana ringi kakerdama. Need kaskadöörlikud trikid trepil ajasid judinad peale ja kui mootorsaag ka veel käima tõmmati, siis oli mul ikka tõesti hirm nahas, et kui nüüd keegi komistab, siis... Kõik läks siiski õnneks.

Mait Malmsten on alati hea, kuigi tal vaesekesel olid kõige suuremad minevikust pärit süümepiinad ja luupainaja, lisaks võlad ning joomine. Tema naine Ragne Pekarev oli tüüpiline naine, kes armastab oma meest ja kannatab ära seetõttu tema joomise ning muud probleemid. Eks sellele aitas kaasa ka asjaolu, et on kolm last, raha pole ja pole väga kuhugi ka minna.

Linda Kolde kehastatud Vaike eesmärk on jällegi saada rikkale mehele, keda pimestavad nii bemmid kui ka Adidase dressid. Pimestus oli ikka nii suur, et pidas enda ära kasutamist armastuseks, mis lõpuks viis olukorrani, kus ta oli valmis lõpuks leppima suurima külajoodikuga.

Sümpaatseimad tegelased olid kindlasti Feliks (Andres Mähar), tema ema Olli (Silvi Jansons) ning värskelt külla tulnud noor õpetaja Piret (Kaia Skoblov). Andres Mähari Feliks oli küll "ull, aga hää süämega". ☺ Hästi mängitud.

Märkimata jäid nüüd lavastaja ise Borkana, Liina Tennossaar õpetajana, Margus Jaanovitš küla suurima ärimehena, Jaanus Tepomees linnamehena, Merca raamatukoguhoidjana, Agu Trolla Raulina ja lapsed.

Seto leelotamine oli ka tase omaette. Merca ees ja teised naised järel. ☺ Tuli täitsa tõrrepõhjast nagu päris setodel.

Üks lemmikstseenidest oli kindlasti "loodusfilmi" vaatamine Enrico ehk Ott Sepa juures Pro7 pealt ning samuti lõpus Feliksi sünnipäev. Etenduse jooksul oli ka stseene, mis olid äärmiselt ebameeldivad vaadata (nt Rauli ja Vaike vaheline suhtlus, Borka poomine, Enrico ja Mürka narkotsi panemine jne), aga eks need pididki ebamugavust tekitama. Ropendamist oli ka veidi paljuvõitu, kuigi see on ka vist üks paratamatu asi. See hakkas veidi mingi hetk kõrva kriipima.

Natuke pean ikka virisema ka - heli kvaliteet jättis kohati soovida. Kuna mänguruum oli suur, siis tekkis kaja ja see takistas kohati tesktsit aru saamist. Seda eelkõige alguses kui oli poiste stseen (sealt ei saanud midagi aru) ja poestseen. Pärast läks nagu heli paremaks või siis harjusin lihtsalt kajaga ära. Kuna aga Killuski tekst oli väga mahlakas, siis oli kahju kui midagi kaotsi läks.

Kes ropendamist ei karda, 90ndate inetust samuti mitte ja seto keelest ka midagi aru saab, siis nendele julgeksin soovitada. Kogu selle 90ndate masenduse juures saab ikka nalja ka. ☺

Allikas: Vanemuine

Juudit

Külastus: 18.06.2019
Teater: R.A.A.A.M.
Lavastaja: Airat Abusakhmanov
Esietendus: 13.06.2019

R.A.A.A.M. on üks mu lemmik teatrirühmitusi kui seda nii võib nimetada ja üritan nende etendusi ikka külastada kui vähegi võimalik on. Minu suveteatri hooaeg jätkuski nende "Juuditiga". Mängukohaks oli valitud Tallinna Püha Katariina kirik, mis tundus põnev. Samuti köitis tähelepanu baškiirist lavastaja Airat Abusakhmanov.

Suvetendusi peetakse üldiselt kergemat laadi komöödiateks, mis minu arvates pole üldse tõsi, kuigi aeg-ajalt see nii tükib olema küll.  "Juudit" ei ole kindlasti komöödia, vaid ma peaks seda ikka klassikaks. Ma ei ole küll Tammsaare sellenimelist näidendit lugenud, aga lugu oli mulle tuttav (olen lugenud kellegi teise versiooni Juuditi ja Olovernese loost).

Etendus oli hästi, huvitavalt ning lihtsate vahenditega lavastatud. Samuti meeldis väga Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski koreograafia. See oli väga hästi paika timmitud ja ilus silmale kaeda (kellele siis musklis mehed ei meeldi, onju?☺). Vaatamata loo tuttavusele, vaatasin kohe huviga, et mis edasi saab.

Riina Maidre teeb Juuditina väga hea rolli. Juudit oli selline nagu üks Juudit minu ettekujutuses on - ilus, sirge seljaga, sihikindel ja uhke naine. Eks tal ole ka omad nõrkused Olovernese suhtes ning sellega kaasnevad kõhklused, kuid see ei takista teda sihile jõudmast. Üks visuaalselt kihvte kohti oli kindlasti Juuditi tants, mis jättis väga professionaalse mulje. Samuti pesemise stseen oli vägagi sümbolistlikult  ja kaunisti lavastatud.

Üllar Saaremäe Olovernes jäi Juuditi varju, mis on ka loogiline, sest see on ju eelkõige Juuditi lugu. Kahjuks ei ole Saaremäe päris minu kujtluse Olovernes oma mehisusele vaatamata. Samas ma ei oska esimese hooga kedagi teist ka sellesse rolli pakkuda. Võib-olla oli lihtsalt viimati nähtud McMurphy tema kujus liiga selgelt mu silme ees ja see natuke segas. Samas tundus ta siiski piisavalt mõjukas väejuht olevat ning seega ei ole tegelikult põhjust viriseda. ☺

Eraldi ma tooks veel välja Elina Reinoldi rolli Juuditi teenijannana. Mul hakkas ainuüksi tema kehaasendi vaatamisest selg valutama, aga see sahmimine Juuditi ümber ning tema veenmine, temast hoolimine jne olid väga veenvad.

Mulle seega väga meeldis. Kes loodab sealt leida suvele omast komöödiat, siis seda seal pole. Ühe koha peal siiski muigasin ka. See juhtus siis, kui üks tegelane seletas, et platsil oli selline rahvamöll, et rusikad lendasid ja kivid vehkisid. Mõtlesin, et kas see tuli hooga kogemata nii või oli tegemist teadliku sõnavalikuga. Kahjuks ma arvan, et enamus ei pannud seda ehk isegi tähele. Kuigi "Juuditi" puhul ei ole tegemist komöödiaga, on see siiski vaatamistväärt tükk ja ei maksa suvel ka tõsisemaid asju peljata.  Kui üldse midagi ette heita, siis pinkide kõvadust, sest sabakont jäi ikka väga kangeks. Järgmine kord võtaksin midagi pehmet istumise alla kaasa. ☺

Allikas: R.A.A.A.M.

West Side Story

Külastus: 11.06.2019
Teater: Rahvusooper Estonia
Lavastaja: Georg Malvius
Esietendus: 24.05.2019

Suveteatri hooaega alustasin muusikaliga "West Side Story". Esiteks mulle muusikalid meeldivad, teiseks mulle enamasti meedivad Malviuse lavastused ja kolmandaks sattus see lihtsalt juhuslikult esimeseks suvetenduseks. Eetendust mängitakse nii inglise kui eesti keeles, aga valisin viimase, sest mulle meeldib vaadata etendusi, kus ma näitlejaid tunnen ja saan neid võrrelda ka nende varasemate töödega.

Etenduse lugu on teada - kaks noortejõuku kaklemas ning nende taustal Romeo ja Julia armastuslugu. Kahjuks pettusin etenduses või õigemini ei vastanud see minu ootustele. Minu arvates oli see allpool Malviuse taset ja täiesti Harju keskmine etendus. Oli ka positiivset, aga mingil põhjusel negatiivne jäi ikkagi domineerima.

Kõigepealt siis negatiivne kriitika, et lõpuks positiivne ikka kõlama jääks. ☺ Minu arvates ei sobinud peaosadesse valitud Hanna-Liina Võsa ja Heldur Harry Põlda oma rollidesse. Mõlemad laulavad väga hästi ja selles osas ma ei kritiseerigi, aga nad lihtsalt ei olnud oma rollides usutavad. Hanna-Liina on kaunis põhjamaa neid ja isegi tumedate juustega parukas ei tee temast puertoricolast. Samuti (vabandan juba ette selle kriitika pärast) on ta Maria rolli jaoks liiga vana ja kuskilt otsast ei mõjunud noore nääpsukese neiuna. Lauluhääl on tal hea ja laulis tõesti hästi. Kui silmad kinni panna, siis laulud olid vägagi nauditavad. Heldur Harry Põlda ei sobinud samuti oma rolli või vähemalt ei olnud ta usutav Tony. Pigem selline natuke hale ja äbarik. Lauluhääl aga samas väga hea nagu Hanna-Liinalgi ja küllap ta seepärast ka rolli valituks osutus.

Juss Haasma susistas ja pudistas terve etenduse. Pidevalt pidi tema teksti ajal kõrvu kikitama, et midagigi tekstist tabada. Kui on eestikeelne etendus, siis ei tahaks ju kogu aeg teksti lugeda, vaid eelistaks ikka kuulata.

Tantsijad olid head ja ka koreograafia tasemel, aga lauljatest tantsijad olid veidi puised ja tükkisid tempost maha jääma. Esimene vaatus üldse kuidagi venis...

Nüüd positiivne kriitika. Piret Krumm oli väga hea ja minu jaosk päästis etenduse. Oli temas seda ladina-ameerikalikku särtsu, tantsis ja laulis hästi. Mõjus seega usutavalt. Saara Kadak oli samuti tore oma poisiliku tüdruku rollis ning kandis rolli välja. Kaarel Targo meeldis mulle ka, õigemini on ta mulle seni meeldinud igal pool, kus ma teda näinud olen. Selline jõujuurikas ja äkilise loomuga löömamees oli midagi uut. Väga tore leid oli üks heldehäälne poiss, kelle nime ma ei tea, aga kes laulis "Sel ööl". See tõi küll kananaha ihule. Loomulikult on ka kogu selle muusikali muusika hea, millest mõned laulud on ju ka laiemalt tuntud ja hakkasid mul peas kumisema juba enne etendust (nt Maria, Sel ööl, Ameerika). Nii et juba ainuüksi muusika pärast tasub minna.

See negatiivne ja positiivne pool andis minu jaoks tulemuse "harju keskmine" ja sellist wow efekti nagu mul viimati oli "Sweeney Toddiga", mul ei tekkinud. Natuke oli kahju, sest ootasin pigem positiivset, aga ega alati ei saagi ju vedada. ☺

Allikas: Rahvusooper Estonia

Mamma Mia!

Külastus: 07.06.2019

Teater: Novello Theatre

Lavastaja: Phyllida Lloyd

Esietendus: ei suutnud kuskilt leida ☺

Ühel ilusal päeval mõlgutas õde mõtteid, et tahaks Londonisse minna. Ma omalt poolt suskasin vahele, et peaks enne Brexitit ära käima jah ja ma juba ammu tahaksin "Mamma Miat" sinna vaatama minna. Uitmõte leidis viljaka pinnase, järgmiste päevade jooksul said nii lennu- kui ka teatripiletid soetatud ning asusime muude reisiettevalmistuste kallale. 

"Mamma Mia!" on mulle alati meeldinud - filmi olen korduvalt vaadanud ja ka Vanemuise etendus on nähtud. Muusika on lihtsalt nii kihvt ja lugu ise küll naiivne, aga selles on oma võlu. Nii võtsimegi plaani "Mamma Mia!" etenduse Londoni Novello Teatris. Õnneks olen varem mõned korrad Londonis teatris käinud ja seega kultuurišokki enam ei teki, et kuidas teatris riides käiakse, garderoobi pole, kõik söövad-joovad etenduse ajal jne. 

Kui nüüd Vanemuise etendusega võrrelda, siis ei jää meie enda kodukootud "Mamma Mia!" väga alla midagi. Kui "Operifantoomi" puhul täheldasin, et Londonis on rohkem raha ja võimalused seetõttu suuremad, samas näitlejad panevad etendusse oluliselt vähem hinge kui Vanemuise omad, siis "Mamma Mia!" puhul polnud kumbagi tunnet. Lava oli askeetlik ja väheset vahenditega lahendatud ja nn tükitöö tunnet ka ei tekkinud. Vaatasin, et meie etenduse Donnat mängis tegelikult dublant ning võib-olla aitas ka see kaasa, et ta pole nii palju pidanud seda rolli tegema kui põhiosatäitja. Samas Sami osatäitja hingestatus ja vaata, et isegi pisarad, tundusid samuti täitsa ehtsad, kuigi tegemist oli põhiosatäitjaga. Nii ei pruukinud asi olla ka dublandis, vaid etendus ise ongi nii lahe ja seda mängida mõnus. Vanemuisel pole aga midagi häbeneda, seda enam, et meil toimub etendus ikkagi orkestriga, seal aga viie-kuue süntesaatori saatel. ☺ Vähemalt nii palju neid lavaaugus oli kui ma pärast etendust sinna sisse piilusin. 

Algul häiris mind Sami kuju, kes võrreldes Pierce Brosnani ja Veiko Tääriga oli kuidagi liiga kõhn ja nääpsuke. Samas laulis hästi ja mängis hingestatult, nii et lõpuks see mind enam ei häirinudki. Väga meeldis mulle Rosie osatäitja, kes nägi stiilne välja. Stseen Billiga "Take a chance on me" oli üks mu lemmikutest. Billi osatäitja oli mulle tuttava näoga, aga ma arvan, et ta lihtsalt meenutas kedagi. 

Hästi vahva oli see, kuidas rahvas kaasa elas. Juba avamängu ajal hakati Mamma Mia lugu saalist kaasa laulma. See oli minu jaoks midagi uut ja täitsa tore kogemus. Etenduse ajal oli paar kohta veel, kus minu arvates rahvas kaasa laulis. Lõpp läks aga täitsa rokiks kätte. Rahvas tantsis püsti ja üks naine kargas suisa vahekäiku ja kukkus seal rokkima. ☺ Me rokkisime ikka ka koos rahvaga, mitte ei istunud tuima näoga kohal edasi. 

Nagu eelnevast juba järeldada võib, oli minu jaoks ülipositiivne elamus ja olen väga rahul, et ära käisin. Õde jäi ka väidetavalt rahule (kui ta ümber mõelnud on, saab siin all kommenteerida). ☺

Children

Külastus: 22.05.2019

Teater: The English Theatre Frankfurt

Lavastaja: Psyche Stott

Esietendus: 17.05.2019

Mul avanes taaskord Frankfurdis teatris käia ning ma kasutasin selleks ka juhust. Lemmikhobi ju ikkagi. Seda enam, et erinevalt Eestist on seal teatrikavas üks etendus korraga, mida mängitakse ca 2-3 kuud ning siis toimub taas uus esietendus. Seekord oli üsna värskelt esietendunud „Children“.

Tutvustuse kohaselt oli tegemist eco-thrilleriga (mida iganes see siis tähendab) ja räägib ühest pikalt abielus olnud pensionile jäänud paarist, kelle ukse taha ilmub vana sõber, keda nad pole 40 aastat näinud. Selle 40 aasta jooksul on üle elatud nii mitugi tsunamit, maavärinat ja ka tuumakatastroof. Kõlas intrigeerivalt ja ootused olid seega suured ning olin põnevil.

Ukse taha ilmunud sõpra, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga vist oli Rose (meeldetuletuseks mulle endale tulevikus: ei tohi nii pikka pausi jätta vaatamise ja kirjutamise vahele!), olin ma juba eelmises sama teatri etenduses „Apologia“ näinud. Abielupaari meespoolt kehastavat Robinit tundus, et olen ka eelmises etenduses kohanud, aga naispool Hazel oli võõras. Tema mäng meeldis mulle samas kõige rohkem, sest see tundus kõige loomulikum, kuigi oli samas tegelastest kõige hüsteerilisem. Teised kaks osatäitjat tundusid kuidagi puised ja tekst ei tulnud ka loomulikult, vaid teatristlikult ehk minu jaoks ei olnud usutav. Kiituseks pean siiski taas tunnustama kõigi osatäitjate väga ilusat briti inglise keelt. ☺

Lugu rulluski lahti sellel ühel ja ainsamal õhtul, kus hakkas kooruma intriige ja varjatud suhteid minevikust. Nagu ette arvata võis, oli Robini ja külalise vahel kunagi olnud armusuhe, mille kohta arvati, et Hazel ei tea. Eks ta teadis ikka. Lisaks rullusid lahti tervise teemad ehk kellel vähk, kelle radioaktiivsuse tase on juba nii kõrge, et pole enam midagi teha. Armas oli see, kuidas Robin ei tahtnud Hazelile öelda, et kõik lehmad said siiski katastroofis surma, vaid käis iga päev karjamaal neid "jootmas" ja nende eest "hoolitsemas", kuigi tegelikult kaevas neile haudu. Hazeli šokk, kuuldes, et loomi enam pole, jättis küll ehtsa mulje ja oli hästi mängitud.

Kuna nad kõik olid töötanud kes enne pensionile jäämist ja kes varem (Rose) kohalikus tuumatehases, siis tegelik külalise tuleku põhjus oligi nende kutsumine sinna, et päästa veel, mis päästa annab. Kuidas ikka kõige paremini otsustada, kuidas edasi minna? Eks ikka joogat tehes, millega etendus ka lõppes. Mingi hetk nagu tundus, et kisub põnevaks, aga siis vajus ikkagi kuidagi ära ja etendusest jäi mulle poolik tunne. Intriigid nagu olid, aga ei olnud ka. Etendusest jäigi minu jaoks kõlama küsimus, et kas ikka jooga ja jogurtiga saab kõige vastu võidelda ja kui kaugele me peame minema, et ennast oma laste tuleviku nimel ohverdada? Eriti kui need täiskasvanud lapsed tegelikult ei suuda ise hakkama saada ning "nabanööri" pole ka vanemate poolt suudetud või tahetud läbi lõigata.

Võimalik, et mu ootused olid lihtsalt liiga õrged ja sellest ka mittemidagiütlev tunne teatrist lahkudes. Samas ei saagi kõik etendused meeldida ja selles mõttes tuleb olla vist isegi rõõmus, et ega väga hull ju ka polnud, vaid täitsa vaadatav tükk. Ju polnud lihtsalt minu jaoks.

Minu eesti vanaema

Külastus: 10.05.2019

Teater: R.A.A.A.M. /Vaba lava

Lavastaja: Julia Aug

Esietendus: 10.03.2019

Jõudsin samal nädalal veel korra teatrisse, aga seekord õega. Oligi kohe kavas selline õdede õhtu, mis algas nauditava toidu ja veiniga ning lõppes teatrietendusega.

R.A.A.A.M. kuulub juba mõnda aega minu lemmikrühmituste hulka. Otseseid pettumusi nagu ei meenugi, kuigi kindlasti mõni etendus on meeldinud vähem kui teine. Vaba lavaga on mul aga erinevaid kogemusi. 

Sellel õhtul oli kavas  R.A.A.A.M.i ja Vaba lava koostööprojektina valminud Julia Augi lavastatud „Minu eesti vanaema“, mis baseerub mälestustel lavastaja vanaemast. Etendus oli lavastatud huvitavalt – kasutati nii audiovisuaali kui ka tavategevusi, lauldi ja ei puudunud ka püssipauk. Kõige ootamatum oli aga minu jaoks see (eeltöö oli kehv, muidu oleks ehk teadnud), et etendus oli kahes keeles. Ma tegelikult ütlen alati, et ma vene keelt ei räägi ja tegelikult ei oskagi, aga oma üllatuseks avastasin, et aru saan endiselt ootamatult palju. Näitlejad muidugi rääkisid ka väga artikuleeritult. Kuigi seinale lasti alati vastavalt teises keeles tõlge, siis üritasin nimme vene keelt rohkem kuulata ja vähem subtiitreid lugeda. Nii et väike positiivne avastus ka enda suhtes.

Näidendi idee sai aga alguse sellest, et Julialt võeti ära Eesti kodakondsus, kuigi tema esivanemad on juba 17. sajandist Eestis elanud ja ka rahvuselt pole ta tegelikult venelane, kuigi põhikeeleks on vene keel. Äravõtmise põhjuseks oli aga see, et tema vanaema ja vanaisa kolisid (võib vist isegi öelda, et põgenesid) vastavalt 1920. ja 1919. aastal Venemaale ja seega seaduse järgi Julial sünnijärgsele kodakondsusele õigust ei ole. Tal oli paralleelselt ka Vene kodakondsus, aga sellest ta loobuda ei tahtnud, sest peale seda oleks elu ja töötamine Venemaal keeruliseks kujunenud. Eestimaad on aga Julia alati oma tegelikuks kodumaaks pidanud, mida ta armastab üle kõige. 

Etenduses meenutabki Julia (Mirtel Pohla ja tema noorem versioon Laura Kukk NUKUst) oma eesti vanaema (Ülle Kaljuste), kes tuli 60ndatel tagasi Eestisse Narva kanti elama ja kellega Julia veetis toredaid aegu. Kahjuks ei jagunud seda aega väga pikalt, sest vanaema suri kui Julia oli 8-aastane ning ei jõudnudki Juliale eesti keelt õpetada, sest vanaema arvates ei läinud seda Julial vaja. Kuna Julia isa ka eesti keelt ei osanud, sest sündis juba Venemaal, siis ei saanudki Julia eesti keelt õppida, 

Lisaks naistele mängisid etenduses veel Jaak Prints ja Gert Raudsep, kes kehastasid erinevaid kõrvalrolle.

Etenduses on põimitud Julia lapsepõlvemälestused vanaema enda noorepõlvega. Lavastaja auks tuleb öelda, et erinevate stseenide põimimine on päris osavalt välja tulnud ning etendus kokku moodustas minu jaoks terviku. Etendusse jagus ka koomikat. Koomiliseimad seigad olidki ehk Jaak Printsi kehastatud koer nimega Minekoju ning vanaema noorpõlve nn punase liikumiskava etendamine, mille raames ta oma tulevase abikaasa Oskariga tutvus. Viimane kutsus koguni kergemat sorti aplausi esile. ☺ Tore ja südamlik leid oli paberlennukid, mis kehastasid lootust.

Kuigi etenduse alatoon oli minu jaoks pigem nukker, meeldis, et etendus lõppes ikkagi positiivse tooniga ning lootusrikkalt.

„Lennuk, lennuk, vii mind lendama…“

Allikas: R.A.A.A.M.

Lendas üle käopesa

Külastus: 06.05.2019

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Eili Neuhaus

Esietendus: 06.10.2017

Käisin küll juba paar nädalat tagasi teatris, aga vahepeal olid kole kiired ajad ja muljeid kirja panna ei jõudnudki. Seega pole muljed enam väga värsked, aga midagi siiski.

Seekord oli kavas taas üks minu soovnimekirjas olnud etendustest – „Lendas üle käopesa“. Ma ei ole varasemaid lavastusi sellest näidendist näinud, aga film on kunagi küll ära vaadatud. Lisaks kostus nii mõneltki teiselt soovitusi, et on päris hää tükk ning saigi sõbranna kaasa haaratud ning teatri poole vuditud.

Eks kõik teavad, et tegevus toimub hullumajas ja olgem ausad, see võimaldab näitlejatel ka täiega „hullu panna“. ☺Mulle tundus, et seda võimalust kasutas nii mõnigi mõnuga. Kes sai laval ropendada, kes kepselda, kes lihtsalt närvihaiget mängida. Näitlejatööd missugused!

Nüüd aga tegelastest lähemalt. Peaosalist McMurphy’t kehastas Üllar Saaremäe. Mõtlesin veel peale etendustki, et milline teine näitleja oleks võinud seda rolli mängida ja ei suutnudki kedagi teist selles rollis ette kujutada. Võib-olla Marko Matveret kuidagi, aga pigem ongi see roll ikka Saaremäele loodud. Eks ta oli McMurphy nagu ta olema peab – jõuline, maailma muuta üritav, naisi krabav elumees, vajadusel olukorraga leppiv jne. Kokkuvõtvalt tüüp, kes ujub igalt poolt välja. Lõpp oli ikka selline nagu filmiski ja mul oli taas veidi kurb, sest sisimas ikka nagu loodad, et äkki seekord läheb teisiti... Eks oleks võinudki (juba raamatuski) kui kahe kõva kivi vahel sellist võimuvõitlust poleks olnud. Seega ei oska Saaremäe rollile midagi ette heita, minu jaoks sobis nagu rusikas silmaauku, kuigi olen kuulnud ka teistsuguseid seisukohti.

Õde Rachediga sama lugu, mis Saaremäegagi. Seda rolli kehastas Ülle Lichtfeldt. Tema muutumine läbi etenduse, armumine kusagil eriti sügavas hingesopis, kahjutunne… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud.

Hullud olid aga kõik lahedad. ☺ Enim meeldis mulle Eduard Salmistu, kelle igat liigutust ma jälgisin ja otsisin nendest uusi nüansse. Ta ei unustanud ennast kordagi ja ei kukkunud rollist välja. Salmistu on mulle üldse kuidagi aja jooksul järjest rohkem meeldima hakanud. 

Madis Mäeorgu olin näinud varasemalt ainult ühe korra etenduses „Viimane võllamees“, kus tal oli hoopis teistsugune roll kui seekord Billy’na. Võllamehes oli tegemist jõulise ja ülbe kujuga, siin aga tagasihoidliku, häbeliku ja heasüdamlikuga, kellest hakkas lõpuks ka kahju. Nagu ka McMurphy’st. 

Märten Matsu möllas mõnuga ehk pani täiega hullu, Tarmo Tagamets oli ropendamise maailmameister (eriti jabur oli see vetsupaberirull ta kaelas) ja Tarvo Sõmer kosserdas ka teistega kaasa. Aga küll nad olid ikka elevil kui tuli McMurphy ja neisse eluvaimu veidi sisse süstis, kas siis lihtsalt oma olemuse või keelatud peoga, samas aga tõmbasid kohe tuure maha kui õde Rached silmapiirile ilmus.

Toomas Suumanni Pealik oli ehk kõige rahumeelsem hull kui see lõpustseen klaasiga välja arvata. Vaikselt toimetas omi asju, pidas monolooge, kuid kui vaja, lõi selja sirgeks ja võttis vastu ka „ravi“. Ma päriselt ei usu, et need omaaegsed ajudesse lastavad elektrilained või lobotoomia kedagi kunagi aitasid. Päris kohutav. Ma loodan, et tänapäeval on humaansemad ravimeetodid. 

Jäin väga rahule ja sõbranna samuti. See ootus tasus ennast küll ära, erinevalt mõnest muust varasemast ootusest.

Allikas: Rakvere Teater

Ükssarvikute farm

Külastus: 22.04.2019

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Urmas Lennuk 

Esietendus: 15.09.2017

Rakvere Teatri "Ükssarvikute farm" on mul juba väga pikka aega nn soovnimekirjas olnud. Vahepeal isegi mõtlesin, et sõidaks Rakverre, aga siiani jäi see plaan katki. Eks siis üritasin jälgida, millal Tallinnas külalisetendus on. Enamasti ajad ei sobinud ja sama tundus ka seekord aeg mitte sobivat, aga kuna oli koolivaheaeg ja lapsed soovisid seda veeta Tartus vanaema-vanaisa juures, siis oli vaba õhtu nagu maast leitud ja sai ruttu pilet soetatud. Etteruttavalt pean kahjuks ütlema, et nii tühja saali pole ammu näinud. Viimati oli veel tühjem saal (saal ise oli ka oluliselt väiksem) VAT Teatri "Leedi Macbethi" ajal. Mulle ei meeldi tühjad saalid.

Etenduse lugu kulgeb vanaema korteris, kus aeg-ajalt elab oma pereeluga ja ka muidu eluga mitte hakkama saav lapselaps Heldur (Peeter Rästas), kes on üks kirjanikuhakatis. Temaga võtavad ühendust või õigemini elavad samas korteris Eesti kirjandusest teada-tuntud naistegelased - Raja Teele, Tiina (Tõde ja õigus II, IV ja V) ning Mari Prillup (Mäeküla piimamees), kes pole rahul, kuidas kirjanikuhärra Luts, Tammsaare ja Vilde on neid kujutanud ja nende saatuse  määranud. Nad tahaksid muutusi - kes otsib nn kadunud armastust, kes tahaks teada, mis edasi sai kui Indrekuga Vargamäelt koos alla tuldi, kes ei taha olla mõisniku madrats jne. 

Naistegelased olid tegelikult toredad. Helgi Annasti kehastatud vanaema mulle ei meeldinud, oli kuidagi puine ja ei olnud minu jaoks veenev. Samas Anneli Rahkema kehastatud Mari oli väga kihvtilt bravuurikas, Silja Miksi Raja Teele parasjagu torisev ja tige ning Liisa Aibeli Tiina selline õhkav ning hoolitsev. Urmas Lennukil oli tore idee need tegelased võtta ja nende ümber lugu põimida. Eks mõned naljakohad olid ka, kus ma isegi muigasin või turtsatasin. Meelde jäi üks nali kui Heldur ütles Raja Teelele, et gluteenil tekib varsti sinu talumatus kui sa seda saiakeste söömist ei lõpeta. ☺

Vaatamata sellele, et idee oli tore, ikkagi Eesti oma algupärand ja isegi muiata sai, jäi minu jaoks midagi puudu. Ma ei tea, kas oli asi nüüd minu ootustes, sest etendus on soovnimekirjas juba pikalt olnud, või milleski muus. Algus venis minu jaoks kohutavalt ja hakkas isegi igav, siis nagu hakkas lugu looma, aga see miski oli ikkagi puudu. Samas on mul sellele vaatamata hea meel, et ära vaadatud sai, sest muidu olekski jäänud kripeldama, et nägemata. Ja see, et mina väga rahule ei jäänud, ei tähenda, et teistele meeldida ei võiks. ☺

Allikas: Rakvere Teater

Titaanide heitlus

Külastus: 15.04.2019

Teater: Kinoteater

Lavastaja: Birgit Landberg

Esietendus: 05.02.2019

Kuigi viimane Kinoteatri etendus ei pakkunud just suurt rahuldust, ehkki oli vaadatav, siis alla ei tohi anda ja sai lootusrikkalt mindud "Titaanide heitlust" vaatama. Seekord pettuma ei pidanud ja tegemist oli täitsa sellise Kinoteatri etendusega nagu ma ootasingi. Pigem võiks vist isegi öelda, et Kinoteater pooleks Musta Kastiga, sest poole näitlejad ja lavastaja on ju hoopis igapäevaselt tegevad Mustas Kastis.

"Titaanide heitlus" algas käesurumise võistlusega ning jõudis edasi poliitiliste debattideni. Väga palju tuttavat tuli ette, alates valimisloosungitest ja lõpetades külmkapi looga. Sai ikka tõeliselt südamest naerdud ning tänu Paavo Piigile tabavate tekstide eest ning Birgit Landbergile, kes selle kõik lavale tõi. Samas ei saa jätta tähelepanuta ka näitlejatööd. Kõik neli noormeest - Henrik Kalmet, Kristjan Lüüs ehk Eesti oma Sideshow Bob, Sander Rebane ja Kaarel Targo - olid omas elemendis ning tundusid kogu etendust nautivat sajaga. Eks kohati tükkis ka neil endal naer peale, aga seda ikka põhjusega, sest mulle tundub, et impro ruumi oli näitlejatele piisavalt jäetud. Ei puudunud ka füüsiline pool, mida sai ohtralt nähtud Musta Kasti "Peks mõisatallis" etendusel. See viimane on etendus, mida soovitan soojalt neile, kellel vähegi on olemas eneseiroonia.

Õde ei lubanud siia postitusse spoilereid panna, sest tal on endal etendus veel nägemata, kuigi piletid juba olemas. Seega ma täidan tema soovi, kuigi tahaks kirjutada ratta keerutamisest, Hiiu kandlest, kolmekordsest Brežnevist, lavakas õppimisest ja kudu-kudust. ☺ Titaanid igal juhul heitlesid mõnuga ja testosteroon möllas.

Etendusest ei puudunud ka muusika. Eriti tabav ja naermaajav oli loomulikult viimane lugu, mis aeg-ajalt praegugi meenub, kummitab ja ajab suu naerule.

Toredad poisid kõik (kes on näinud, see teab) ja naer on terviseks! Ainus, mida ma ette heidan, on see, et rohkem oleks võinud olla... 1.20 lendas linnutiivul!

Allikas: Kinoteater

Kaunitar ja koletis

Külastus: 13.04.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Georg Malvius

Esietendus: 24.11.2018

Olen vahepeal jõudnud kolm korda teatris käia, uued etendused terendavad ees, aga blogisse pole olnud aega sõnagi kirjutada. Kevad ja ilusad ilmad nõuavad oma osa. Aga alustangi siis jõudumööda ja järjekorras. Esimene kolmest etendusest oli Vanemuise „Kaunitar ja koletis“. Üldiselt on mul kavas enam-vähem kõik Vanemuise poolt lavastatud muusikalid ära vaadata ja seni on see suhteliselt edukalt kujunenud. „Kaunitar ja koletis“ on peremuusikal ja seega oleks loogiline, et süstime lastesse teatripisikut. Lapsed aga arvasid, et nemad ei taha, sest lauldakse liiga palju. Mees/abikaasa/pealelööja ühes isikus arvas, et pole tema jaoks. Seega tegin õele ettepaneku, et kui ta juhuslikult kavatseb seda vaatama minna, siis kutsugu mind kaasa, mida ta ka minu rõõmuks tegi. 

Georg Malvius ei olegi vist mulle kunagi pettumust valmistanud või vähemalt ei meenu. Enamasti on ikka kõik tema lavastused meeldinud (ka mittemuusikalid) ja talle sobib muusikalide lavastamine nagu rusikas silmaauku. „Kaunitar ja koletis“ polnud ses mõttes erand. Vanemuine oli taas panustanud uhketesse dekoratsioonidesse ja kostüümidesse, mis moodustas minu jaoks terviku.

Saara Kadak oli nagu loodud Kaunitari rolli, samuti Rene Soom sobis koletise rolli nagu valatult. Ega maski tagant ja koletise kõnnakust ära ei tundnud, kava ei ostnud ja terve esimene vaatus mõtlesin, et tuttav hääl… Vaheajal sain siis targemaks, et Rene Soom. Sellepärast oligi hääl tuttav. ☺

Rollidest meeldis mulle millegipärast aga enim Mihkel Tikerpalu Gaston. Ta lihtsalt ajas mind oma edevuses ja epakuses naerma. Praegugi kisub suu muigele kui meenutan tema enda musklite imetlemist. 

Loomulikult olid vahvad ka kõik need nõud ja kellakapp ja küünlajalg ja tolmuhari, kes oli väga Grete Paia moodi, aga ei olnud seda tegelikkuses teps mitte, vaid väidetavalt hoopis Anett Viinalass mängis tolmuharja.

Vanemuiselt üks järjekordne õnnestunud muusikal ja mul oli tõeliselt kahju, et lapsed teatrisse ei tahtnud tulla, sest laulu polnud üldsegi nii palju kui näiteks Buratinos, aga see-eest oli muid efekte – müristamine, punaste silmadega hundid jne ning nalja sai ka. 

Allikas: Vanemuine