Gesamtkunstwerk

Külastus: 25.03.2019
Teater: Kinoteater
Lavastaja: Paavo Piik
Esietendus: 11.01.2019

Õde kutsus teatrisse ja kui on ikka sõltuvushäire, siis ei saa ju ära öelda. Seda enam, et "Gesamtkunstwerk" tundus olevat etendus, mida võiks vaadata, aga mis tõenäoliselt abikaasale ei meeldiks. Arvan, et ei olekski meeldinud.

Etendus hõlmab endas erinevaid kunstiliike, mis inimesi on mõjutanud. Sai teada ka huvitavaid ja minu jaoks uusi fakte. Midagi teadsin juba ka varem, aga uudsust jagus ikkagi. Püssipaugutamine laval ajab mind alati pingesse. Nii ka seekord. Kuigi enda arvates valmistusin lasuks, hüppasin ikkagi toolil.

Alguses tabas mind ka deja vu. Ei taha küll spoilerit teha, aga kui algul lasti suht pikalt ühte  (või kahte?) takti Bruce Springsteeni laulust "Born in the USA", siis kangastus mulle NO99 etendus "Kolmapäev", kus näitlejad trampisid mööda lava 20 minutit ja ma tundsin, kuidas mu aju varsti plahvatab ning olin kohe-kohe püsti tõusmas ja teatrist lahkumas. Seekord nii hull ei olnud, aga ajudele hakkas ikka. Samas see oligi taotluslik, sest jutt käis ju sellest, kuidas USAs terroriste vanglas sellega piinati.

Enim meeldisidki ehk alguses etendatud "Stseenid ühest abielust" koos lavalise liikumise selgitustega ning etenduse lõpus toimunud skulptuuride vestlus. Sai kohati isegi muiata, aga ootasin rohkem naeru. Kinoteater ju! Kuigi mulle üldiselt meeldib kui etenduses lauldakse, siis mingil põhjusel jättis muusikaline osa mind seekord külmaks, kuigi lauldi tegelikult üsna hästi ja huvitavad pillid olid laval. See-eest tants oli vinge ja ma kahtlustan, et Getter Meresmaa ja Sander Rebane on ka varem tantsuga kokku puutunud. Samas oleks pidanud ehk tantsu ajal rohkem tähelepanu pöörama Salingeri tekstile, mis tundus olevat tantsuga seotud, aga see muutus minu jaoks taustamüraks. Võimalik, et nii oligi mõeldud. Ei tea, sest tekst läks kõrvust mööda. :) 

Noored näitlejad - Teele Pärn, Sander Rebane, Getter Meresmaa ja Martin Tikk - olid tublid ning energilised ja tundus, et nautisid oma tegemisi. Ma olen neist varasemalt päriselt laval näinud kahjuks ainult Teelet, teistega kas kokkupuude puudub või on olnud läbi teleekraani. Seega oli põnev uusi näitlejaid avastada.

Etenduses oli seega toredaid hetki, aga minu jaoks tervikut ei tekkinud.

Allikas: Kinoteater

Vihmausside elust

Külastus: 22.03.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 02.03.2019

Kui eelmise postituse lõpusõnast võis jääda kumama, et mis kehvasti, see uuesti, siis ei läinud uuesti vaatama. Veel. Hoopis õnnestus jälle kuidagi Linnateatrisse pilet saada ja sedakorda Diana Leesalu lavastatud kõige uuemale etendusele „Vihmausside elust“. Kui piletit ostsin, siis suhteliselt pimesi ja ülemäära sisu kohta ei uurinud. Enne etendust arvasin, et  tuleks ehk kasuks teada, millest etendus räägib. Selgus, et on oodata huvitavat teemat, isegi kui tegemist on fiktsiooniga. Ei, ei, ei laval ei lahatud vihmausside elu, pigem oli teemaks valus lapsepõlv ja selle järelmõju ka hiljem.

Lugu kulges peamiselt kahe tegelase vahel – Hans Christian Andersen (Sander Roosimägi) ning Johanne Louise Heiberg (Hele Kõrve). Vahepeal sekka ka natuke Kiilaspead (Helene Vannari), kelle sisuliselt sõnadeta roll nõudis tegelikult päris palju mängimist, ning Rain Simmulit Johan Ludvig Heibergi rollis. Peamine tegevus või õigemini vestlus toimus aga siiski kahe peategelase vahel. Algab kõik suhteliselt süütult, aga siis hakkab pinna alt asju kooruma… ja need asjad või meenutused ei ole alati meeldivad.

Etendus meeldis mulle väga, nii lavastuslikult kui rollilahendustelt. Sander Roosimägi oli mulle võõras ja seega ei oska tema varasemate rollidega võrrelda, aga see, mida ma laval nägin, meeldis mulle. Tema kohmakus, naiivsus, poisilikkus, häbelikkus, solvumised jne. Ema on mul Sander Roosimäge korra ka varem näinud ja ta ei saanud aru, et tegemist on sama näitlejaga. Ju siis oligi väga hästi mängitud roll. Igal juhul sobis ta rolli nagu valatult ning kuna Linnateater ei kaasa külalisnäitlejaid just ülemäära tihti, siis hakkasin mõtlema, et kes Linnateatri olemasolevatest näitlejatest oleks võinud Anderseni mängida. Ei suutnudki välja mõelda, sest sobivat kuju nagu polegi. Seega hea valik Linnateatri poolt!

Hele Kõrve tegi ka hea rolli. Võib-olla natuke meenutas Karinit („Tõde ja õigus. 4.“), aga igal juhul see sobis talle. Algne väljapeetus, mis kohati asendus „köharohust“ bravuuri kogudes koguni labaseks muutumisega. Klaverimäng oli veel kirsiks tordil.

Kindlasti soovitaks sellel etendusel osta ka kavalehe, sest seal on väga palju taustainfot, mis aitab mõningaid kohti paremini lahti mõtestada.

Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Tallinna Linnateater

Väikekodanlased

Külastus: 19.03.2019

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Esietendus: 16.03.2018

Sai jälle pealelööjaga (kes teab, mida see tähendab, see teab) teatritee jalge alla võetud ja seekord viisid sammud Draamateatrisse Kertu Moppeli lavastatud Maksim Gorki näidendit „Väikekodanlased“ vaatama. Kertu Moppeli esimene töö lavastajana oli minu jaoks „Bloody Mary“, mis oli tõeliselt hea, teine „Hipsteri surm“ (vähem hea, mõlemad Von Krahlis) ja nüüd siis kolmas linnukene. Gorkiga kokkupuudetest meenub viimati nähtud Linnateatri „Põhjas“ Uku Uusbergi pilgu läbi. Samas on ka Gogol ja Tšehhov viimastel aastatel suhteliselt tihti minu teatrikülastustesse sattunud, nii et selle eelmise sajandi alguse Venemaa temaatika ja traagikaga on kokkupuuteid olnud päris mitmeid. Üldiselt on nende kirjanike ühiseks jooneks olnud alati väga palju tegelasi, mistõttu alguses ei saa sotti, kes on kes ja mis suhted neil on ning reeglina on nimed ka veel sarnased. Aga see on arvatavasti minu probleem. Lisaks on ühiseks jooneks minu arvates tihe tekst, mida tuleb väga hoolega jälgida ja tukkuma ei tohi jääda. Nagu tolle ajastu Vene tükkides kombeks – kogu aeg kurdetakse igavuse üle, aga midagi ette ei võeta. 😊  Igavuse üle kurdeti ka selles etenduses.

„Väikekodanlased“ ei erinenud selles mõttes teistest, et tegelasi oli palju ja algul ei saanud üldse sotti, et kes on kes ja „kes kellega käib“. Hiljem muidugi loksus kõik paika ning mu esialgne imestus asendus selgushetkega. Kertu Moppeli etenduse tegevus ei toimu 1901. aastal nagu originaalis, vaid minu arvates üldse mitte mingil konkreetsel aastal. Tegelikult aastakümmet ongi keeruline määratleda, sest Gorki on mõnes mõttes üsna ajatu (kui üürnike toitmine ehk välja arvata, sest ma ei usu, et see tänapäeval enam nii toimib 😊) ning probleemid igipõlised. Lisaks saab teksti kenasti tänapäeva mugandada, mida ka antud etenduse puhul on tehtud, sest vaevalt Gorki ise kirjutas sellise fraasi „nagu Pipi Pikksukk oleks golfikepi alla neelanud“ (sõnastuses võib olla ebatäpsusi). 😊 

Näidend ise mind väga ei kõnetanud, kuigi teema mõttes oleks võinud. Ühest küljest oli nagu kõik olemas – aktuaalsed dialoogid, huvitav lavakujundus, interaktiivsed lahendused, head näitlejad, intrigeeriv teema, aga teisest küljest jäi ikka midagi puudu. Tegelikult häiris vist enim see, et Liisa Saaremäeli poolt kehastatud Tanja rääkis kohati nii vaikse häälega, et isegi 5. reas pidi kõrvu kikitama, et üldse midagi kuulda. Ma ei tea, mida tagapool istuvad inimesed üldse kuulsid või ei kuulnud. See rikkus kahjuks kogu elamust. Muidu mängis ta aga hästi ja emotsioonid tulid kenasti esile.

Eredamad tähed olid minu jaoks lavastuses aga Indrek Sammul pereisa Vassili Bessemjanovina ja Lauri Kaldoja üürnik Teterevina. Pereisa pole rahul lastega, et need kodust välja ei lenda, aga kui lennata üritavad, siis hakkab seda takistama. Teisest küljest pole ta ka rahul nende mõtteviisiga, sest ilmas on ainult üks õigus ja see on tema oma ning ilmselgelt tema arusaama kohaselt elame me staatilises maailmas, kus midagi ei muutu. See oma õiguse taga ajamine on väga levinud ju ka tänapäeval. Ja hoidku taevas selle eest kui kasvõi üks kasvandikest julgeb oma peaga mõelda ning mingeid otsuseid teha! See on ikka juba maailma lõpp ja noored on hukas. Kohati oli Bessemjanov muidugi ehk liiga pingutatult närviline, räuskav ning ringitõmblev, samas aga andis kehakeel edasi ka seda, et kuigi on (või vähemalt üritab olla) sirge seljaga perepea, siis on sisemuses peidus ka ebakindlus. 

Lauri Kaldoja kehastatud Teterev oli tegelikult ebameeldiv intelligentne joodik, kes minu hinnangul oli elus pettunud, aga midagi ette ka ei võtnud selleks, et seda muuta ja samas ega ta vist ei tahtnudki midagi muuta. Kibestumus oli aga juba hinge piisavalt mürgitanud ja seda mürki tuli ka teistele pritsida. Kõik on ju nii väikekodanlik!

Sümpaatseim tegelane oli minu jaoks Hendrik Toompere jr-i Nil, kes kogu selles masenduses suutis säilitada optimistliku meele, elas oma lihtsuses ning suutis ka sellest jamast välja rabeleda (loodetavasti, sest ma ju ei tea, mis näidendiväliselt edasi sai. Võib-olla tuli lontis kõrvadega tagasi). 

Kokkuvõtvalt oli etendus OK, aga vaimustusest ma ei kilju. Võib-olla ma ei olnud sellel päeval lihtsalt sobival lainel? Samas oli etenduses tegelikult palju nüansse, mida esmapilgul tõenäoliselt ei tabanudki. Nüüd kui on teada, kes on kes, oleks nüansse ehk ka lihtsam märgata ja enda jaoks lahti mõtestada. Seega peaks ehk mingi aja pärast etendust uuesti vaatama? Samas peaks kohe-kohe esietenduma Kertu Moppeli uus näidend Ibseni "Rahvavaenlane". Tuleks vist hoopis see sihikule võtta.

Allikas: Eesti Draamateater

Emadepäev

Külastus: 09.02.2019

Teater: Ugala Teater

Lavastaja: Liis Aedmaa

Esietendus: 17.02.2017

Maratoni lõppu jäi Ugala „Emadepäev“. Juba ammu mõlkus mõtetes, et peaks remonditud Ugalat minema vaatama. Viimati käisin seal lapsena 80ndatel ja meeles on ainult väga mugavad ja mõnusad toolid. Ema meenutaski, et ma olla tookord öelnud: „Issi oleks võinud siia teatrisse tulla küll. Siin on nii head ja mõnusad toolid, et siin oleks saanud rahulikult magada.“. Etteruttavalt võib öelda, et punased mõnusad toolid jäid nägemata ja järele proovimata, sest etendus toimus väikses saalis, kus olid tavalised ebamugavad toolid. Teatri enda remondi kohta ei oska ka tegelikult väga midagi arvata, sest ma ei mäleta eelmist seisu ja seega võrdlus puudub.

„Emadepäev“ räägib emaks olemisest, sellega kaasnevatest muredest ja rõõmudest. Etenduses on lapsevanemateke kindlasti äratundmisrõõmu, kellele vähem, kellele rohkem. Ma üllatuslikult pigem seostasin mõningaid stseene oma õe lastega ja vähem enda omadega. 😊Kuigi see stseen vanemate stamplausega „Vaatame seda asja“ ja „Mine küsi isa käest“, oli küll minu elust maha kirjutatud. Täpselt nii need asjad käivadki kui tahad vältida lastega asjatut tüli. Nad on tegelikult juba läbi hammustanud, mida need laused tähendavad…

Nalja igatahes etenduses sai ja lemmikud olidki ehk stseen hommikustest askeldustest ning nn koosolekustseen. Muidugi ka kanepit suitsetavad vanaemad... 😊 Seda ma ei teagi, kas julgeksin etendust soovitada inimestele, kellel lapsi pole, aga lastega inimesed leiavad kindlasti samastumiskohti.

Üles astusid neli tublit Eesti naist, kellel oli kamba peale kokku seitse last – Kadri Lepp, Liina Tennosaar (oleks tahtnud ka Terje Penniet näha, kes algselt etenduses mängis), Triinu Meriste ja Jaana Kena. Ainsana ei olnud ma varem näinud mängimas Jaana Kenat, sest ma lihtsalt ei satu väga tihti Ugala etendusi vaatama ja ilmselgelt ta külalisena mujal väga mänginud pole. Näitlejad meeldisid kõik ja Jaana Kena lauluhääl oli üllatavalt hea.

Kokkuvõtvalt oli etendus täitsa tore, aga kuna viimase kahe nädala jooksul sai nii palju väga häid asju vaadatud, siis jäi ta kahjuks neist minu jaoks üheks nõrgemaks. Oleks mingil muul ajal vaadanud, siis oleks kindlasti ka hinne kõrgem tulnud. Sõitu Ugalasse siiski ei kahetse, sest eks see oli ühtlasi kvaliteetaeg mehega. Järgmine teatrietendus on kavas aga alles märtsi teises pooles.

Allikas: Ugala Teater

Südameharjutus

Külastus: 05.02.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Peeter Tammearu

Esietendus: 19.01.2019

Teatrimaraton jätkus Linnateatris ning sedakorda nende kõige uuema lavastusega „Südameharjutus“. Olin algselt veidi skeptiline sisu osas, sest ega paariteraapia teemal tehtud etendusest ei saa ju mingit väga head asja tulla. Eks see Kinoteatri „Monumendi“ paarike oli ikka veel väga elavalt meeles. Oi, kuidas eksisin! Kui on ikka tugev lavastaja ja head näitlejad, siis tuleb ikka küll (kuigi sama kehtis ka „Monumendi“ kohta, aga seal millegipärast minu jaoks ei tulnud).

Nagu juba öeldud sai,  on tegemist paarikesega, kes tuli terapeudi juurde abi saama, sest abielu enam ei tööta ja rahulolematus teineteise ning abieluga oli kasvanud nii suureks, et välise abita enam ei saa. Ma ei hakka sisu ära rääkima, sest siis poleks enam ju huvitav. Nii palju siiski vihjan, et teise vaatuse lahenduskäigu aimasin ette, mis tegi samas mängu eriti huvitavaks, sest veidi oli kuskil sismas kõhklusi ka, et äkki aiman valesti. 😃 Peab siiski tunnistama, et kui see tegelikus elus ka nii oleks, siis päris nutikas nüke!

Paarikest mängisid Piret Kalda ja Andres Raag. Ja kuidas mängisid – absoluutselt iga keharakuga ja ei mingeid järeleandmisi. Kõik need pilgud, liigutused, turtsatused, solvumised, uudishimu… ning need teraapia harjutused… Minu lemmikharjutus oli naise südame avamine. Praegugi on naljakas. Väga nauditav näitlejatöö nende poolt kogu etenduse jooksul.

Kaspar Velberg terapeudina mängis samuti väga hästi. Tema algne distantsi hoidmine, siis pettumus, siis nutt… ja lõpuks see vabanemine. Väga usutav ja vähemalt minu poolt vaadatud etenduses ei täheldanud küll mingit ülemängimist.

Linnateatri puhul aitab etenduse õnnestumisele tihti kaasa ka nende saalide suurus. Antud etendus oli väikses saalis ja ega väga ei kujutakski seda kuskil suuremas kohas ette. 

See etendus oli minu seekordse maratoni üks raudne lemmik. 

Allikas: Tallinna Linnateater

Praktiline Eesti ajalugu

Külastus: 03.02.2019

Teater: Tartu Uus Teater

Lavastaja: Ivar Põllu

Esietendus: 23.02.2017

Kui laupäeval käisin sõbrannadega Vanemuises, siis pühapäeval seadsin sammud mehega Tartu Uue Teatri poole. Kavas oli „Praktiline Eesti ajalugu“. Etenduse kohta olin varasemalt kuulnud ainult kiidusõnu ning seda teadsin ka, et muusikat on palju ning laval tehakse süüa.

Etenduses rullus lahti eestlaste kujunemise lugu alates elu tekkimisest Maal kuni tänapäevani välja. Lugu jutustati läbi muusika ja söögi. Muusikana kõlasid etenduses Kukerpillide laulud, mis panid ikka jala rütmi kaasa lööma ning vedas kriipsu kõrvuni.

Eesti näitlejad on ikka andekad ja nii paljud neist on väga musikaalsed. Sellegipoolest oli üllatav kui hästi laulab Maarja Mitt ning mängib selle juurde veel viiulit. Ingrid Isotamme olin varasemalt Zarah Leanderina näinud ja tema hääle võluga olin seega tuttav (väga võluv alt!), aga Tambet Seling… mmmm… milline hääl! Ta küll lõi „Kremli ööbikutes“ ka kaasa, aga ma ei mäleta teda eriti üldse seal laulmas, pigem mäletan, et Koit Toomeks ta minu arvates ei sobinud (seda eelkõige füüsilise kuju poolest). Ja nüüd selline üllatus! Samuti oli tema näitlejatöö suurepärane – alates Lembitust ja lõpetades kohvikeetjast pereisaga. J Tundub, et mu lemmikute rida sai taas täiendust.

Robert Annuse laulmise üle ma millegipärast ei üllatunud, kuigi mulle ei meenu, kus ma teda laulmas olen kuulnud. Küll oli üllatus tema mitme pilli mänguoskus, sh lõõtspill.

Etenduse suurim üllataja oli aga hoopis mitte näitlejate hulgast, vaid Ann Ideon, kes tegi laval süüa. Milline diktsioon ja lauluhääl! Mu abikaasa pani tema lihapraadimiseõpetused ka kõrva taha (kuigi ta süüa ei tee) ja eile juba targutas pliidi ääres kui ma guljašši tegin. 😊

Lugu ise oli läbi huumoriprisma ja väga eestlaslik. Lemmikstseenid olidki vist hapukoorest toidu valmistamine, kohvi keetmine ja lood Lembituga. Praegugi tuleb naer peale. Vahele pikitud laulud sobisid nagu rusikas silmaauku. Kirsiks tordil oli kindlasti lõpus nn Vabariigi aastapäeva menüü. Umbes täpselt selline ta ongi nagu etenduses kajastati. 😊

Vaheajal maitsesime teatrikohvikus ka jurssi ehk kanepiseemnevõiet. Polnud just päris minu maitse, aga tundus peale neid roka, kördi jne kirjeldusi vägagi sobilik. 😊

Peale etendust Tallinna poole sõites otsisime Spotify’st Kukerpillid välja ja leidsime, et olime täitsa unustanud kui lahedad laulud neil on! Nii et hea reklaam seega ka Kukerpillidele - "Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu..."

Rahvas aplodeeris lõpus püsti. Nii tore kui saad kahel päeval järjest teatrielamuse selle kõige positiivsemas mõttes ja nii erinevatest tükkidest.

Allikas: Tartu Uus Teater

Mees, kes teadis ussisõnu

Külastus: 02.02.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Saša Pepeljajev

Esietendus: 21.04.2018

Andrus Kivirähu raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ lugesin üle 10 aasta tagasi. Kuigi raamat meeldis väga, pean siiski tunnistama, et ega ma just ülemäära palju sellest ei mäletanud – peategelane Leemet, Põhja Konn, hobusesõnniku järgi hobuse tõu määramine – suures pildis oligi see kõik. Kui Vanemuises hakati lavastama „Mees, kes teadis ussisõnu“ ning nägin, et seda teeb Saša Pepeljajev, siis teadsin kohe, et seda pean mina näha saama…😊

Saigi juba mõni kuu varem sõbrannadega kuupäev paika pandud ja piletid soetatud, kui hakkasin mõtlema teiste Saša lavastuste peale ning jõudsin tõdemusele, et esmalt tuleb raamat üle lugeda. Ma ei tea, kas see oli lõpuks õige otsus või vale, sest teatris tabasin ennast mõnel korral mõttelt, et kui ma poleks enne raamatut lugenud, kuidas ma siis seda mõistaksin. Seda enam, et tegelikult päris paljud asjad raamatust olid ka kõrvale jäänud. Aga seda ei saagi nüüd teada. 😊 Igal juhul meeldis raamat endiselt, mõne koha peal sai naeru pugistatud, lõpp oli kurb ja enne etendust sain sellega ka kenasti ühele poole. Aga ma ei pidanud ju üldse raamatust kirjutama, vaid hoopis etendusest.

Etendus meeldis mulle täiega. Klassikalise teatri austajatele ja neile, kes pole Saša loominguga varem kokku puutunud, ei pruugi meeldida, aga mina sain sealt küll selle kätte, mida otsima läksin. Oli nii füüsilist teatrit, sõnateatrit, kujundeid, efektseid lahendusi jne. Tegelased olid kõik valges ja see tekitas kuidagi eriti helge tunde. Pean ütlema, et paljusid näitlejaid ma grimmi alt ära ei tundnud (hiljem kavalehte uurides selgus, et mitmeid ei oleks ma tegelikult teadnud ka ilma grimmita), aga Veiko Porkanen Leemetina, Linda Kolde Magdaleenana ning Kärt Tammjärv Hiiena olid minu jaoks siiski äratuntavad. Loomulikult oli äratuntav ka Alo Kurvits, aga teda ongi raske Eesti lavalaudadel kellegagi segamini ajada.

Värvikamad tegelased olid aga kindlasti Mõmmi (Reimo Sagor), kes oli tõeliselt naljakas, ning Ints, kes siugles nii graatsiliselt üle lava, et polnud korrakski kahtlust, et tegemist on ussiga. Mõmmi ajab praegugi seda lugu kirjutades suu muigele. 😊 Samuti oli väga leidlik panna Alo Kurvits mängima jalgadeta Leemeti vanaisa.

Pepeljajevile omaselt oli kasutatud palju ka igapäevasest elust tavapäraseid asju – ämbreid, pulki, akutrelle, kilet. See kõik aga andis etendusele palju juurde ning  tegi metsa metsaks, mere mereks, koopa koopaks, siili siiliks jne. Lihtsuses peitub mõnikord võlu. Üllatavalt palju oli teksti, õigemini see oli ikka 90% sõnalavastus, mis ei ole alati Pepeljajevile omane. Lavastuse poole pealt oligi tegelikult ainult üks asi, mis mind veidi segas ja need olid vaheklipid. Vaheklipid olid küll kaudselt seotud etenduse sisuga ja tõenäoliselt (ma ei ole kunagi olnud sümboolikas väga tugev) pidid sümboliseerima Leemeti järeltulijaid tänapäeval ehk seda, kuhu me jõudnud oleme ja kui mandunud, aga need tundusid mulle veidi punnitatuna. Samas haakus see küll hästi etenduse lõpuga, aga minu arvates oleks saanud väga hästi ka nendeta. Need klipid kuidagi nagu segasid seda muinasjuttu.

Etendus meeldis meie kuueliikmelisest seltskonnast kõigile kuuele. Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Vanemuine

Allikas: Vanemuine

Väike prints

Külastus: 29.01.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Elmo Nüganen

Esietendus: 30.11.2018

Selle etendusega algas minu kahenädalane „teatrimaraton“, mille jooksul on kavas vaadata viis etendust. Loodetavasti jõuan ikka kõikidest etendustest ka piisavalt ruttu midagi kirja panna.

Enne kui ma etendusest „Väike prints“ kirjutan, pean tegema ühe täpsustuse. Nimelt on minuni jõudnud tagasiside, et käin teatris emaga, õega, lastega, lätlastega(?)… aga mehega? Täpsustangi, et juhul kui ei ole mainitud, kellega teatris käisin, siis reeglina on see minu abikaasa. Üritan edaspidi vähemalt aeg-ajalt täpsustada, et ka abikaasale langes osaks õnn teatrisse saada. Nii ka seekord.😊

Elmo Nüganen võttis oma juhendatava lavakakursuse noored ning otsustas nendega „Väikest printsi“ mängida. Selleks kasutati Linnateatris uut mängukohta Stuudiot või õigemini minu jaoks oli see uus. See koht on nii väike, et rahvast oli saalis enam-vähem sama palju kui näitlejaid laval, mis andis etendusele oma võlu juurde. Ja need lavakanoored… nii armsad ja vahvad ning energiat täis!  Sellistega tulebki teha just selliseid etendusi, kus saab palju liikuda, erinevaid rolle mängida ning seeläbi oma tegevust nautida. Lusti jagus küllaga. Igatahes Eesti teatrid saavad materjali, mida saab hästi voolida ning lavalauad saavad noorte andekate inimeste näol endale täiendust.

Nagu teada on, toimub „Väikse printsi“ tegevus kõrbes. Seega oli ka lavaks kõrb ehtsa liivaga. Väga nutikalt tehtud. Samas tükib millegipärast nii olema, et kui sul on ees liivakast, siis hakkad tahes-tahtmata liiva siluma või kujukesi vormima.Nii juhtus nii mõnegi pealtvaatajaga. Lavastus oli ise väga kihvtilt lavastatud. Kui „Kirisaeda“ vaadates tundus, et Elmo hakkab oma sära kaotama (samas ega kõik etendused ei saagi ju alati 100% õnnestuda), siis seekord oli taas tunda vana hea Elmo lavastajakätt. 😊 Etendusse oli pikitud sellised mõnusaid Nügaselikke vimkasid, mis ajasid naerma (nt prantslastest jahimehed) või olid lihtsalt efektsed (nt lille sirgumine mullast).

Lavakanoored meeldisid kõik. Teistest enim hakkas silma Kristiin Räägel rebasena. No oli rebane, mis rebane. Kordagi ei tekkinud kahtlust, mis loomaga on tegu. Samuti jäi pilk pidevalt pidama Oskar Seemanil. Üks põhjus oli kindlasti see, et kuigi ta on muidu veidi Sepo moodi, siis kübaraga oli noor Novosjolov, mis noor Novosjolov. 😊 Tegelikult oli see Nüganenist tore, et ta oli suutnud kogu kursuse kaasata, mis muidugi tähendas, et samu rolle mängisid erinevad näitlejad. Kõik need rollivahetused olid aga nii sujuvad, et see andis etendusele palju juurde ning andis võimaluse kõigile ennast näidata.

Seega etendus meeldis mulle väga. Ma igatahes ootan juba noorte uusi tegemisi ja väljakutseid.

Allikas: Tallinna Linnateater

Allikas: Tallinna Linnateater

Hedda Gabler

„Hedda Gabler“

Külastus: 05.01.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Mehis Pihla

Esietendus: 13.05.2017

Teatriaastat alustasin Vanemuises maailmaklassikaga „Hedda Gabler“. Kuigi see Ibseni näidend on tegelikult väga kuulus, oli see minu esimene Hedda. Kuidagi on õnnestunud nii ära elada, et teisi versioone pole näinud, kuigi vist alles mõni aasta tagasi ka üks Eesti teatritest mängis seda…

Eks Ibsen on sarnane Bergmanni ja Strindbergiga. Intriigid, psühholoogilised mängud ning keegi kuskil ikka ussitab ja keerutab tolmu üles. Alati on vastik, aga ikka meeldib. ☺Bergmann on ses suhtes vist isegi vist kõige vähem vastik. Seekord ka Ibseni Hedda lugu. Noor ja värskelt abiellunud  naine saabub oma uude majja. Ta on kindrali tütrena harjunud kamandama, inimesi kontrollima ning saama, mida ta tahab. Uus elu on loomulikult nii igav ja kui selgub, et kunagine armastus on raamatu kirjutanud ning muusa leidnud teises naises, siis hakkavadki intriigid pihta ning Hedda tegelik loomus koorub välja. Manipuleerimise meisterklass. No oli ikka uss ja kohati oli endalgi nii vastik seda manipuleerimist vaadata, aga samas oli põnev ja ootasid, et mis edasi saab. Istusime teises reas ja sellistes etendustes on see mõnikord isegi hädavajalik, et ka kogu miimika sinuni jõuaks.

Piret Laurimaa ei kuulu mu lemmiknäitlejate hulka ning enamasti ta mulle üldse oma rollides ei meeldi, aga seekord sobis ta rolli nagu valatult. Mäng oli ka hingestatud - need pisarad, see närvilisus, isegi ussitamise mõtted paistsid näost välja. Või samas ka nn helgemad momendid, kus kaalumisel oli head tegemine. Näiteks see koht, kus ta kõhkles, et kas anda Eilertile raamat tagasi või mitte. See tunnete virvarr oli näos ikka päris kirju. Või see närviline lillede lõhkumine poolvarjatult ja samaaegselt oma näos peegelduvate emotsioonide taltsutamise üritamine. Väga vinge igatahes.

Teine, kes mulle meeldis, oli Maria Annus. Tal oli küll selline temalik roll ja ses mõttes polnud midagi erilist, aga see hetk kui Eilert (Margus Prangel) teda suudles ning ta oma hämmastunud pilku ei osanud kuhugi peita, see oli küll midagi erilist. Mulle igatahes meeldis.

Meestest väga kedagi esile tõsta ei tahakski, sest sealt mingeid üllatusi ei tulnud.

Üldiselt mulle ei meeldi kui laval on püssid. Enamasti on ju ikka nii, et kui esimeses vaatuses on laval püss, siis teises vaatuses tehakse sellest pauku. See paneb mu alati nii pingesse kui keegi etenduses püssi haarab, sest ma iga kord ehmatan paugu peale. Seekord ei tulnud teise vaatusenigi oodata, püss paukus juba esimeses ja mina hüppasin toolil.

Loo lõpp oli selles mõttes ootuspärane, sest kui sa ikka üks hetk avastad, et asjad pole läinud päris nii nagu ootasid ning samaaegselt jõuab sinuni tõdemus, et hoopis sinuga manipuleeritakse ning keegi on saavutanud teatava kontrolli hoopis sinu üle ning samas pelgad paaniliselt skandaale, siis saabki see ainult fataalselt lõppeda.

Aitäh Vanemuine hea teatrielamuse eest! ☺Mõtisklemist jagus kohe pikemaks.

Allikas: Vanemuine

Must Piim

Külastus: 10.12.2018

Teater: Riia Uus Teater

Lavastaja: Alvis Hermanis

Esietendus: 08.04.2010

Ma ei ole kunagi varem festivalil „Talveöö unenägu“ käinud. Seekord oli järjekord juba 10. festivali käes ning tagumine aeg oma silmaga ka ära kaeda, millist välismaa kraami näidatakse. Kuna festivali ajale sattus ka mu mitmepäevane lähetus, siis valik ei olnud kahjuks väga suur, mida vaadata. Valituks osutus „Must piim“.

Lugu rääkis… üllatus, üllatus… lehmadest. Läti maaelust ka muidugi, mis ei olegi nii erinev Eesti omast. Aga pearollis olid ikkagi lehmad. Ja laval olidki lehmad! Täitsa uskumatud ja tõetruud lehmad. Eriti kihvt oli muidugi pull, kes kõndis tema perenaise sõnul nii ilusasti. Kõndis küll uhkelt ja pull, mis pull! Kohati oli ikka päris naljakas. Nende lehmade ümber olidki põimitud erinevad lood maaelust, aga eelkõige ikkagi lehmadest. Kohati oli nukker, kuigi samas oli kõik nii tuttav. See, kuidas maaelu välja sureb ja talud tühjaks jäävad. See, kuidas lehmi enam taludes ei peeta, kuid mõnel vanainimesel on ikka üks või kaks neid jäänud. See, kuidas Kuramaal põldusid mürgitatakse ja nii seitse korda järjest ning kaheksas kord on roundup, mistõttu mesilased ja ritsikad on kadunud. See, kuidas Ligo ajal (jaanipäeval) enam laul ei rõkka ja noori maal pole. Ühesõnaga eestlastele väga tuttav teema.

Väga hästi lavastatud ja mängitud. Pool saali oli muidugi meie oma näitlejaid täis, kes tulid ka naabrite teatrieluga tutvuma. Nii kahju on, et rohkem Hermanise tükke ei õnnestunud vaadata. Vähemalt etendust „Läti armastus“ oleks tahtnud kindlasti näha. Riiga pole ju mõtet minna, midagi ei saa aru.☺

Allikas: Tallinna Linnatetaer