Children

Külastus: 22.05.2019

Teater: The English Theatre Frankfurt

Lavastaja: Psyche Stott

Esietendus: 17.05.2019

Mul avanes taaskord Frankfurdis teatris käia ning ma kasutasin selleks ka juhust. Lemmikhobi ju ikkagi. Seda enam, et erinevalt Eestist on seal teatrikavas üks etendus korraga, mida mängitakse ca 2-3 kuud ning siis toimub taas uus esietendus. Seekord oli üsna värskelt esietendunud „Children“.

Tutvustuse kohaselt oli tegemist eco-thrilleriga (mida iganes see siis tähendab) ja räägib ühest pikalt abielus olnud pensionile jäänud paarist, kelle ukse taha ilmub vana sõber, keda nad pole 40 aastat näinud. Selle 40 aasta jooksul on üle elatud nii mitugi tsunamit, maavärinat ja ka tuumakatastroof. Kõlas intrigeerivalt ja ootused olid seega suured ning olin põnevil.

Ukse taha ilmunud sõpra, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga vist oli Rose (meeldetuletuseks mulle endale tulevikus: ei tohi nii pikka pausi jätta vaatamise ja kirjutamise vahele!), olin ma juba eelmises sama teatri etenduses „Apologia“ näinud. Abielupaari meespoolt kehastavat Robinit tundus, et olen ka eelmises etenduses kohanud, aga naispool Hazel oli võõras. Tema mäng meeldis mulle samas kõige rohkem, sest see tundus kõige loomulikum, kuigi oli samas tegelastest kõige hüsteerilisem. Teised kaks osatäitjat tundusid kuidagi puised ja tekst ei tulnud ka loomulikult, vaid teatristlikult ehk minu jaoks ei olnud usutav. Kiituseks pean siiski taas tunnustama kõigi osatäitjate väga ilusat briti inglise keelt. ☺

Lugu rulluski lahti sellel ühel ja ainsamal õhtul, kus hakkas kooruma intriige ja varjatud suhteid minevikust. Nagu ette arvata võis, oli Robini ja külalise vahel kunagi olnud armusuhe, mille kohta arvati, et Hazel ei tea. Eks ta teadis ikka. Lisaks rullusid lahti tervise teemad ehk kellel vähk, kelle radioaktiivsuse tase on juba nii kõrge, et pole enam midagi teha. Armas oli see, kuidas Robin ei tahtnud Hazelile öelda, et kõik lehmad said siiski katastroofis surma, vaid käis iga päev karjamaal neid "jootmas" ja nende eest "hoolitsemas", kuigi tegelikult kaevas neile haudu. Hazeli šokk, kuuldes, et loomi enam pole, jättis küll ehtsa mulje ja oli hästi mängitud.

Kuna nad kõik olid töötanud kes enne pensionile jäämist ja kes varem (Rose) kohalikus tuumatehases, siis tegelik külalise tuleku põhjus oligi nende kutsumine sinna, et päästa veel, mis päästa annab. Kuidas ikka kõige paremini otsustada, kuidas edasi minna? Eks ikka joogat tehes, millega etendus ka lõppes. Mingi hetk nagu tundus, et kisub põnevaks, aga siis vajus ikkagi kuidagi ära ja etendusest jäi mulle poolik tunne. Intriigid nagu olid, aga ei olnud ka. Etendusest jäigi minu jaoks kõlama küsimus, et kas ikka jooga ja jogurtiga saab kõige vastu võidelda ja kui kaugele me peame minema, et ennast oma laste tuleviku nimel ohverdada? Eriti kui need täiskasvanud lapsed tegelikult ei suuda ise hakkama saada ning "nabanööri" pole ka vanemate poolt suudetud või tahetud läbi lõigata.

Võimalik, et mu ootused olid lihtsalt liiga õrged ja sellest ka mittemidagiütlev tunne teatrist lahkudes. Samas ei saagi kõik etendused meeldida ja selles mõttes tuleb olla vist isegi rõõmus, et ega väga hull ju ka polnud, vaid täitsa vaadatav tükk. Ju polnud lihtsalt minu jaoks.

Minu eesti vanaema

Külastus: 10.05.2019

Teater: R.A.A.A.M. /Vaba lava

Lavastaja: Julia Aug

Esietendus: 10.03.2019

Jõudsin samal nädalal veel korra teatrisse, aga seekord õega. Oligi kohe kavas selline õdede õhtu, mis algas nauditava toidu ja veiniga ning lõppes teatrietendusega.

R.A.A.A.M. kuulub juba mõnda aega minu lemmikrühmituste hulka. Otseseid pettumusi nagu ei meenugi, kuigi kindlasti mõni etendus on meeldinud vähem kui teine. Vaba lavaga on mul aga erinevaid kogemusi. 

Sellel õhtul oli kavas  R.A.A.A.M.i ja Vaba lava koostööprojektina valminud Julia Augi lavastatud „Minu eesti vanaema“, mis baseerub mälestustel lavastaja vanaemast. Etendus oli lavastatud huvitavalt – kasutati nii audiovisuaali kui ka tavategevusi, lauldi ja ei puudunud ka püssipauk. Kõige ootamatum oli aga minu jaoks see (eeltöö oli kehv, muidu oleks ehk teadnud), et etendus oli kahes keeles. Ma tegelikult ütlen alati, et ma vene keelt ei räägi ja tegelikult ei oskagi, aga oma üllatuseks avastasin, et aru saan endiselt ootamatult palju. Näitlejad muidugi rääkisid ka väga artikuleeritult. Kuigi seinale lasti alati vastavalt teises keeles tõlge, siis üritasin nimme vene keelt rohkem kuulata ja vähem subtiitreid lugeda. Nii et väike positiivne avastus ka enda suhtes.

Näidendi idee sai aga alguse sellest, et Julialt võeti ära Eesti kodakondsus, kuigi tema esivanemad on juba 17. sajandist Eestis elanud ja ka rahvuselt pole ta tegelikult venelane, kuigi põhikeeleks on vene keel. Äravõtmise põhjuseks oli aga see, et tema vanaema ja vanaisa kolisid (võib vist isegi öelda, et põgenesid) vastavalt 1920. ja 1919. aastal Venemaale ja seega seaduse järgi Julial sünnijärgsele kodakondsusele õigust ei ole. Tal oli paralleelselt ka Vene kodakondsus, aga sellest ta loobuda ei tahtnud, sest peale seda oleks elu ja töötamine Venemaal keeruliseks kujunenud. Eestimaad on aga Julia alati oma tegelikuks kodumaaks pidanud, mida ta armastab üle kõige. 

Etenduses meenutabki Julia (Mirtel Pohla ja tema noorem versioon Laura Kukk NUKUst) oma eesti vanaema (Ülle Kaljuste), kes tuli 60ndatel tagasi Eestisse Narva kanti elama ja kellega Julia veetis toredaid aegu. Kahjuks ei jagunud seda aega väga pikalt, sest vanaema suri kui Julia oli 8-aastane ning ei jõudnudki Juliale eesti keelt õpetada, sest vanaema arvates ei läinud seda Julial vaja. Kuna Julia isa ka eesti keelt ei osanud, sest sündis juba Venemaal, siis ei saanudki Julia eesti keelt õppida, 

Lisaks naistele mängisid etenduses veel Jaak Prints ja Gert Raudsep, kes kehastasid erinevaid kõrvalrolle.

Etenduses on põimitud Julia lapsepõlvemälestused vanaema enda noorepõlvega. Lavastaja auks tuleb öelda, et erinevate stseenide põimimine on päris osavalt välja tulnud ning etendus kokku moodustas minu jaoks terviku. Etendusse jagus ka koomikat. Koomiliseimad seigad olidki ehk Jaak Printsi kehastatud koer nimega Minekoju ning vanaema noorpõlve nn punase liikumiskava etendamine, mille raames ta oma tulevase abikaasa Oskariga tutvus. Viimane kutsus koguni kergemat sorti aplausi esile. ☺ Tore ja südamlik leid oli paberlennukid, mis kehastasid lootust.

Kuigi etenduse alatoon oli minu jaoks pigem nukker, meeldis, et etendus lõppes ikkagi positiivse tooniga ning lootusrikkalt.

„Lennuk, lennuk, vii mind lendama…“

Allikas: R.A.A.A.M.

Lendas üle käopesa

Külastus: 06.05.2019

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Eili Neuhaus

Esietendus: 06.10.2017

Käisin küll juba paar nädalat tagasi teatris, aga vahepeal olid kole kiired ajad ja muljeid kirja panna ei jõudnudki. Seega pole muljed enam väga värsked, aga midagi siiski.

Seekord oli kavas taas üks minu soovnimekirjas olnud etendustest – „Lendas üle käopesa“. Ma ei ole varasemaid lavastusi sellest näidendist näinud, aga film on kunagi küll ära vaadatud. Lisaks kostus nii mõneltki teiselt soovitusi, et on päris hää tükk ning saigi sõbranna kaasa haaratud ning teatri poole vuditud.

Eks kõik teavad, et tegevus toimub hullumajas ja olgem ausad, see võimaldab näitlejatel ka täiega „hullu panna“. ☺Mulle tundus, et seda võimalust kasutas nii mõnigi mõnuga. Kes sai laval ropendada, kes kepselda, kes lihtsalt närvihaiget mängida. Näitlejatööd missugused!

Nüüd aga tegelastest lähemalt. Peaosalist McMurphy’t kehastas Üllar Saaremäe. Mõtlesin veel peale etendustki, et milline teine näitleja oleks võinud seda rolli mängida ja ei suutnudki kedagi teist selles rollis ette kujutada. Võib-olla Marko Matveret kuidagi, aga pigem ongi see roll ikka Saaremäele loodud. Eks ta oli McMurphy nagu ta olema peab – jõuline, maailma muuta üritav, naisi krabav elumees, vajadusel olukorraga leppiv jne. Kokkuvõtvalt tüüp, kes ujub igalt poolt välja. Lõpp oli ikka selline nagu filmiski ja mul oli taas veidi kurb, sest sisimas ikka nagu loodad, et äkki seekord läheb teisiti... Eks oleks võinudki (juba raamatuski) kui kahe kõva kivi vahel sellist võimuvõitlust poleks olnud. Seega ei oska Saaremäe rollile midagi ette heita, minu jaoks sobis nagu rusikas silmaauku, kuigi olen kuulnud ka teistsuguseid seisukohti.

Õde Rachediga sama lugu, mis Saaremäegagi. Seda rolli kehastas Ülle Lichtfeldt. Tema muutumine läbi etenduse, armumine kusagil eriti sügavas hingesopis, kahjutunne… Väga hästi ja usutavalt välja mängitud.

Hullud olid aga kõik lahedad. ☺ Enim meeldis mulle Eduard Salmistu, kelle igat liigutust ma jälgisin ja otsisin nendest uusi nüansse. Ta ei unustanud ennast kordagi ja ei kukkunud rollist välja. Salmistu on mulle üldse kuidagi aja jooksul järjest rohkem meeldima hakanud. 

Madis Mäeorgu olin näinud varasemalt ainult ühe korra etenduses „Viimane võllamees“, kus tal oli hoopis teistsugune roll kui seekord Billy’na. Võllamehes oli tegemist jõulise ja ülbe kujuga, siin aga tagasihoidliku, häbeliku ja heasüdamlikuga, kellest hakkas lõpuks ka kahju. Nagu ka McMurphy’st. 

Märten Matsu möllas mõnuga ehk pani täiega hullu, Tarmo Tagamets oli ropendamise maailmameister (eriti jabur oli see vetsupaberirull ta kaelas) ja Tarvo Sõmer kosserdas ka teistega kaasa. Aga küll nad olid ikka elevil kui tuli McMurphy ja neisse eluvaimu veidi sisse süstis, kas siis lihtsalt oma olemuse või keelatud peoga, samas aga tõmbasid kohe tuure maha kui õde Rached silmapiirile ilmus.

Toomas Suumanni Pealik oli ehk kõige rahumeelsem hull kui see lõpustseen klaasiga välja arvata. Vaikselt toimetas omi asju, pidas monolooge, kuid kui vaja, lõi selja sirgeks ja võttis vastu ka „ravi“. Ma päriselt ei usu, et need omaaegsed ajudesse lastavad elektrilained või lobotoomia kedagi kunagi aitasid. Päris kohutav. Ma loodan, et tänapäeval on humaansemad ravimeetodid. 

Jäin väga rahule ja sõbranna samuti. See ootus tasus ennast küll ära, erinevalt mõnest muust varasemast ootusest.

Allikas: Rakvere Teater

Ükssarvikute farm

Külastus: 22.04.2019

Teater: Rakvere Teater

Lavastaja: Urmas Lennuk 

Esietendus: 15.09.2017

Rakvere Teatri "Ükssarvikute farm" on mul juba väga pikka aega nn soovnimekirjas olnud. Vahepeal isegi mõtlesin, et sõidaks Rakverre, aga siiani jäi see plaan katki. Eks siis üritasin jälgida, millal Tallinnas külalisetendus on. Enamasti ajad ei sobinud ja sama tundus ka seekord aeg mitte sobivat, aga kuna oli koolivaheaeg ja lapsed soovisid seda veeta Tartus vanaema-vanaisa juures, siis oli vaba õhtu nagu maast leitud ja sai ruttu pilet soetatud. Etteruttavalt pean kahjuks ütlema, et nii tühja saali pole ammu näinud. Viimati oli veel tühjem saal (saal ise oli ka oluliselt väiksem) VAT Teatri "Leedi Macbethi" ajal. Mulle ei meeldi tühjad saalid.

Etenduse lugu kulgeb vanaema korteris, kus aeg-ajalt elab oma pereeluga ja ka muidu eluga mitte hakkama saav lapselaps Heldur (Peeter Rästas), kes on üks kirjanikuhakatis. Temaga võtavad ühendust või õigemini elavad samas korteris Eesti kirjandusest teada-tuntud naistegelased - Raja Teele, Tiina (Tõde ja õigus II, IV ja V) ning Mari Prillup (Mäeküla piimamees), kes pole rahul, kuidas kirjanikuhärra Luts, Tammsaare ja Vilde on neid kujutanud ja nende saatuse  määranud. Nad tahaksid muutusi - kes otsib nn kadunud armastust, kes tahaks teada, mis edasi sai kui Indrekuga Vargamäelt koos alla tuldi, kes ei taha olla mõisniku madrats jne. 

Naistegelased olid tegelikult toredad. Helgi Annasti kehastatud vanaema mulle ei meeldinud, oli kuidagi puine ja ei olnud minu jaoks veenev. Samas Anneli Rahkema kehastatud Mari oli väga kihvtilt bravuurikas, Silja Miksi Raja Teele parasjagu torisev ja tige ning Liisa Aibeli Tiina selline õhkav ning hoolitsev. Urmas Lennukil oli tore idee need tegelased võtta ja nende ümber lugu põimida. Eks mõned naljakohad olid ka, kus ma isegi muigasin või turtsatasin. Meelde jäi üks nali kui Heldur ütles Raja Teelele, et gluteenil tekib varsti sinu talumatus kui sa seda saiakeste söömist ei lõpeta. ☺

Vaatamata sellele, et idee oli tore, ikkagi Eesti oma algupärand ja isegi muiata sai, jäi minu jaoks midagi puudu. Ma ei tea, kas oli asi nüüd minu ootustes, sest etendus on soovnimekirjas juba pikalt olnud, või milleski muus. Algus venis minu jaoks kohutavalt ja hakkas isegi igav, siis nagu hakkas lugu looma, aga see miski oli ikkagi puudu. Samas on mul sellele vaatamata hea meel, et ära vaadatud sai, sest muidu olekski jäänud kripeldama, et nägemata. Ja see, et mina väga rahule ei jäänud, ei tähenda, et teistele meeldida ei võiks. ☺

Allikas: Rakvere Teater

Titaanide heitlus

Külastus: 15.04.2019

Teater: Kinoteater

Lavastaja: Birgit Landberg

Esietendus: 05.02.2019

Kuigi viimane Kinoteatri etendus ei pakkunud just suurt rahuldust, ehkki oli vaadatav, siis alla ei tohi anda ja sai lootusrikkalt mindud "Titaanide heitlust" vaatama. Seekord pettuma ei pidanud ja tegemist oli täitsa sellise Kinoteatri etendusega nagu ma ootasingi. Pigem võiks vist isegi öelda, et Kinoteater pooleks Musta Kastiga, sest poole näitlejad ja lavastaja on ju hoopis igapäevaselt tegevad Mustas Kastis.

"Titaanide heitlus" algas käesurumise võistlusega ning jõudis edasi poliitiliste debattideni. Väga palju tuttavat tuli ette, alates valimisloosungitest ja lõpetades külmkapi looga. Sai ikka tõeliselt südamest naerdud ning tänu Paavo Piigile tabavate tekstide eest ning Birgit Landbergile, kes selle kõik lavale tõi. Samas ei saa jätta tähelepanuta ka näitlejatööd. Kõik neli noormeest - Henrik Kalmet, Kristjan Lüüs ehk Eesti oma Sideshow Bob, Sander Rebane ja Kaarel Targo - olid omas elemendis ning tundusid kogu etendust nautivat sajaga. Eks kohati tükkis ka neil endal naer peale, aga seda ikka põhjusega, sest mulle tundub, et impro ruumi oli näitlejatele piisavalt jäetud. Ei puudunud ka füüsiline pool, mida sai ohtralt nähtud Musta Kasti "Peks mõisatallis" etendusel. See viimane on etendus, mida soovitan soojalt neile, kellel vähegi on olemas eneseiroonia.

Õde ei lubanud siia postitusse spoilereid panna, sest tal on endal etendus veel nägemata, kuigi piletid juba olemas. Seega ma täidan tema soovi, kuigi tahaks kirjutada ratta keerutamisest, Hiiu kandlest, kolmekordsest Brežnevist, lavakas õppimisest ja kudu-kudust. ☺ Titaanid igal juhul heitlesid mõnuga ja testosteroon möllas.

Etendusest ei puudunud ka muusika. Eriti tabav ja naermaajav oli loomulikult viimane lugu, mis aeg-ajalt praegugi meenub, kummitab ja ajab suu naerule.

Toredad poisid kõik (kes on näinud, see teab) ja naer on terviseks! Ainus, mida ma ette heidan, on see, et rohkem oleks võinud olla... 1.20 lendas linnutiivul!

Allikas: Kinoteater

Kaunitar ja koletis

Külastus: 13.04.2019

Teater: Vanemuine

Lavastaja: Georg Malvius

Esietendus: 24.11.2018

Olen vahepeal jõudnud kolm korda teatris käia, uued etendused terendavad ees, aga blogisse pole olnud aega sõnagi kirjutada. Kevad ja ilusad ilmad nõuavad oma osa. Aga alustangi siis jõudumööda ja järjekorras. Esimene kolmest etendusest oli Vanemuise „Kaunitar ja koletis“. Üldiselt on mul kavas enam-vähem kõik Vanemuise poolt lavastatud muusikalid ära vaadata ja seni on see suhteliselt edukalt kujunenud. „Kaunitar ja koletis“ on peremuusikal ja seega oleks loogiline, et süstime lastesse teatripisikut. Lapsed aga arvasid, et nemad ei taha, sest lauldakse liiga palju. Mees/abikaasa/pealelööja ühes isikus arvas, et pole tema jaoks. Seega tegin õele ettepaneku, et kui ta juhuslikult kavatseb seda vaatama minna, siis kutsugu mind kaasa, mida ta ka minu rõõmuks tegi. 

Georg Malvius ei olegi vist mulle kunagi pettumust valmistanud või vähemalt ei meenu. Enamasti on ikka kõik tema lavastused meeldinud (ka mittemuusikalid) ja talle sobib muusikalide lavastamine nagu rusikas silmaauku. „Kaunitar ja koletis“ polnud ses mõttes erand. Vanemuine oli taas panustanud uhketesse dekoratsioonidesse ja kostüümidesse, mis moodustas minu jaoks terviku.

Saara Kadak oli nagu loodud Kaunitari rolli, samuti Rene Soom sobis koletise rolli nagu valatult. Ega maski tagant ja koletise kõnnakust ära ei tundnud, kava ei ostnud ja terve esimene vaatus mõtlesin, et tuttav hääl… Vaheajal sain siis targemaks, et Rene Soom. Sellepärast oligi hääl tuttav. ☺

Rollidest meeldis mulle millegipärast aga enim Mihkel Tikerpalu Gaston. Ta lihtsalt ajas mind oma edevuses ja epakuses naerma. Praegugi kisub suu muigele kui meenutan tema enda musklite imetlemist. 

Loomulikult olid vahvad ka kõik need nõud ja kellakapp ja küünlajalg ja tolmuhari, kes oli väga Grete Paia moodi, aga ei olnud seda tegelikkuses teps mitte, vaid väidetavalt hoopis Anett Viinalass mängis tolmuharja.

Vanemuiselt üks järjekordne õnnestunud muusikal ja mul oli tõeliselt kahju, et lapsed teatrisse ei tahtnud tulla, sest laulu polnud üldsegi nii palju kui näiteks Buratinos, aga see-eest oli muid efekte – müristamine, punaste silmadega hundid jne ning nalja sai ka. 

Allikas: Vanemuine

Apologia

Külastus: 10.04.2019

Teater: Frankfurt English Theatre

Lavastaja: Audrey Sheffield

Esietendus: 22.03.2019

Seekordne teatriskäik ei toimunud üldse Eestimaa pinnal. Sõelun pidevalt Frankfurdi vahet ja juba ammu mõlgub meeles mõte, et peaks mõnikord ka Saksamaal teatrisse sisse põikama, aga enamasti on õhtusöögid ja muud kohustuslikud sotsiaalsed üritused ning seni pole võimalust olnud. Seekord oli kaks erinevat koosolekut järjest ning seetõttu polnud ka nn vabal õhtul poolkohustuslikku õhtusööki ja otsustasingi juhust kasutada Frankfurt English Theatre’isse sisse marssides ning küsides, et kas täna õhtuks pileteid on. Oli.

Saksamaal olen tegelikult varem ka teatris käinud. Nimelt kui üliõpilasena siin praktikal olin, siis kinkis Bad Vilbeli linnapea „eksootilistele“ Ida-Euroopast pärit külaliselanikele teatripiletid vabaõhuetendusele, milleks oli William Shakespeare’i „Was ihr wollt?“ (originaalpealkirjaga „Twelfth night“). Mälestused tollest korrast on meeldivad ja ka saksa keelest aru saamisega ei olnud probleeme. Seekord sattus aga inglise keelne teater eelkõige seetõttu, et see asub Eurotoweri kõrval ja jäi tee peale…

Etendus, mida vaatasin, oli „Apologia“. Nagu peategelane Kristin Miller etenduses ütles, mitte segi ajada sõnaga „apology“ (vabandus), sest seda see ei ole. Tegelikkuses oli see peategelase raamatu pealkiri, mille ta oma elust kirjutas. Lugu keerlebki selle ümber, et Kristin Milleril on sünnipäev, kuhu saabuvad ka tema kaks poega, kellest ta pole oma elulooraamatus sõnakestki maininud. Loomulikult on see kaasa toonud varjatud pinged, mis siis lõpuks ühel või teisel moel vallanduvad. Etendusest kumas läbi tore mõte, et andestamine toob kaasa vabaduse. Andestamine iseendale on aga see kõige olulisem vabaduse allikas, sest endale andestamine on reeglina raskeim ülesanne.

Näitlejatest eraldi kirjutama ei hakka, sest nimesid ei tea ja need ei ütleks ju ka mu lugejatele midagi. Kahtlustan, et tegemist ei olnud sakslastega, sest ma ei tajunud sakslastele iseloomulikku aktsenti. Väga hea inglise keel oli ja lust kuulata. Algul kui etendus algas, siis tundus kõik nii teatraalne ja korraks tekkis tunne, et mingi rahvateater vist… Tegelikkuses algus pidigi vist veidi teatraalsem olema ning etenduse kulgedes see rahvateatri tunne kadus. Polnud mängul väga vigagi, kuigi mõni koht oli ikka veidi pingutatud. Rahvas naeris kohati möirates, mina mõnel korral muigasin ja paar korda vist ka turtsatasin. Selle põhjuseks on kindlasti eestlase tagasihoidlikkus, mis muud, aga siiski eelkõige vist tihe teatriskäimine ja oma maitse välja kujunemine.

Rahvast ka paar sõna. Kui Londonis esimest korda teatrisse minnes sain kultuurišoki, siis seda seekord ei juhtunud. Keegi ei söönud ja ei joonud etenduse ajal, ei sõelunud sisse-välja, ei jutustanud, ei istunud telefonis (või vähemalt ma ei näinud) ja publik plaksutas korralikult kolm korda (mõni huilgas ka plaksutamise ajal, ju siis nii väga meeldis). Seega täitsa eestlaste moodi teatriskäik, välja arvatud see, et ühte eurot inimesed naljalt garderoobi peale kulutada ei raatsinud ja istusid mantlid süles. ☺

Gesamtkunstwerk

Külastus: 25.03.2019
Teater: Kinoteater
Lavastaja: Paavo Piik
Esietendus: 11.01.2019

Õde kutsus teatrisse ja kui on ikka sõltuvushäire, siis ei saa ju ära öelda. Seda enam, et "Gesamtkunstwerk" tundus olevat etendus, mida võiks vaadata, aga mis tõenäoliselt abikaasale ei meeldiks. Arvan, et ei olekski meeldinud.

Etendus hõlmab endas erinevaid kunstiliike, mis inimesi on mõjutanud. Sai teada ka huvitavaid ja minu jaoks uusi fakte. Midagi teadsin juba ka varem, aga uudsust jagus ikkagi. Püssipaugutamine laval ajab mind alati pingesse. Nii ka seekord. Kuigi enda arvates valmistusin lasuks, hüppasin ikkagi toolil.

Alguses tabas mind ka deja vu. Ei taha küll spoilerit teha, aga kui algul lasti suht pikalt ühte  (või kahte?) takti Bruce Springsteeni laulust "Born in the USA", siis kangastus mulle NO99 etendus "Kolmapäev", kus näitlejad trampisid mööda lava 20 minutit ja ma tundsin, kuidas mu aju varsti plahvatab ning olin kohe-kohe püsti tõusmas ja teatrist lahkumas. Seekord nii hull ei olnud, aga ajudele hakkas ikka. Samas see oligi taotluslik, sest jutt käis ju sellest, kuidas USAs terroriste vanglas sellega piinati.

Enim meeldisidki ehk alguses etendatud "Stseenid ühest abielust" koos lavalise liikumise selgitustega ning etenduse lõpus toimunud skulptuuride vestlus. Sai kohati isegi muiata, aga ootasin rohkem naeru. Kinoteater ju! Kuigi mulle üldiselt meeldib kui etenduses lauldakse, siis mingil põhjusel jättis muusikaline osa mind seekord külmaks, kuigi lauldi tegelikult üsna hästi ja huvitavad pillid olid laval. See-eest tants oli vinge ja ma kahtlustan, et Getter Meresmaa ja Sander Rebane on ka varem tantsuga kokku puutunud. Samas oleks pidanud ehk tantsu ajal rohkem tähelepanu pöörama Salingeri tekstile, mis tundus olevat tantsuga seotud, aga see muutus minu jaoks taustamüraks. Võimalik, et nii oligi mõeldud. Ei tea, sest tekst läks kõrvust mööda. :) 

Noored näitlejad - Teele Pärn, Sander Rebane, Getter Meresmaa ja Martin Tikk - olid tublid ning energilised ja tundus, et nautisid oma tegemisi. Ma olen neist varasemalt päriselt laval näinud kahjuks ainult Teelet, teistega kas kokkupuude puudub või on olnud läbi teleekraani. Seega oli põnev uusi näitlejaid avastada.

Etenduses oli seega toredaid hetki, aga minu jaoks tervikut ei tekkinud.

Allikas: Kinoteater

Vihmausside elust

Külastus: 22.03.2019

Teater: Tallinna Linnateater

Lavastaja: Diana Leesalu

Esietendus: 02.03.2019

Kui eelmise postituse lõpusõnast võis jääda kumama, et mis kehvasti, see uuesti, siis ei läinud uuesti vaatama. Veel. Hoopis õnnestus jälle kuidagi Linnateatrisse pilet saada ja sedakorda Diana Leesalu lavastatud kõige uuemale etendusele „Vihmausside elust“. Kui piletit ostsin, siis suhteliselt pimesi ja ülemäära sisu kohta ei uurinud. Enne etendust arvasin, et  tuleks ehk kasuks teada, millest etendus räägib. Selgus, et on oodata huvitavat teemat, isegi kui tegemist on fiktsiooniga. Ei, ei, ei laval ei lahatud vihmausside elu, pigem oli teemaks valus lapsepõlv ja selle järelmõju ka hiljem.

Lugu kulges peamiselt kahe tegelase vahel – Hans Christian Andersen (Sander Roosimägi) ning Johanne Louise Heiberg (Hele Kõrve). Vahepeal sekka ka natuke Kiilaspead (Helene Vannari), kelle sisuliselt sõnadeta roll nõudis tegelikult päris palju mängimist, ning Rain Simmulit Johan Ludvig Heibergi rollis. Peamine tegevus või õigemini vestlus toimus aga siiski kahe peategelase vahel. Algab kõik suhteliselt süütult, aga siis hakkab pinna alt asju kooruma… ja need asjad või meenutused ei ole alati meeldivad.

Etendus meeldis mulle väga, nii lavastuslikult kui rollilahendustelt. Sander Roosimägi oli mulle võõras ja seega ei oska tema varasemate rollidega võrrelda, aga see, mida ma laval nägin, meeldis mulle. Tema kohmakus, naiivsus, poisilikkus, häbelikkus, solvumised jne. Ema on mul Sander Roosimäge korra ka varem näinud ja ta ei saanud aru, et tegemist on sama näitlejaga. Ju siis oligi väga hästi mängitud roll. Igal juhul sobis ta rolli nagu valatult ning kuna Linnateater ei kaasa külalisnäitlejaid just ülemäära tihti, siis hakkasin mõtlema, et kes Linnateatri olemasolevatest näitlejatest oleks võinud Anderseni mängida. Ei suutnudki välja mõelda, sest sobivat kuju nagu polegi. Seega hea valik Linnateatri poolt!

Hele Kõrve tegi ka hea rolli. Võib-olla natuke meenutas Karinit („Tõde ja õigus. 4.“), aga igal juhul see sobis talle. Algne väljapeetus, mis kohati asendus „köharohust“ bravuuri kogudes koguni labaseks muutumisega. Klaverimäng oli veel kirsiks tordil.

Kindlasti soovitaks sellel etendusel osta ka kavalehe, sest seal on väga palju taustainfot, mis aitab mõningaid kohti paremini lahti mõtestada.

Pöidlad püsti minu poolt!

Allikas: Tallinna Linnateater

Väikekodanlased

Külastus: 19.03.2019

Teater: Eesti Draamateater

Lavastaja: Kertu Moppel

Esietendus: 16.03.2018

Sai jälle pealelööjaga (kes teab, mida see tähendab, see teab) teatritee jalge alla võetud ja seekord viisid sammud Draamateatrisse Kertu Moppeli lavastatud Maksim Gorki näidendit „Väikekodanlased“ vaatama. Kertu Moppeli esimene töö lavastajana oli minu jaoks „Bloody Mary“, mis oli tõeliselt hea, teine „Hipsteri surm“ (vähem hea, mõlemad Von Krahlis) ja nüüd siis kolmas linnukene. Gorkiga kokkupuudetest meenub viimati nähtud Linnateatri „Põhjas“ Uku Uusbergi pilgu läbi. Samas on ka Gogol ja Tšehhov viimastel aastatel suhteliselt tihti minu teatrikülastustesse sattunud, nii et selle eelmise sajandi alguse Venemaa temaatika ja traagikaga on kokkupuuteid olnud päris mitmeid. Üldiselt on nende kirjanike ühiseks jooneks olnud alati väga palju tegelasi, mistõttu alguses ei saa sotti, kes on kes ja mis suhted neil on ning reeglina on nimed ka veel sarnased. Aga see on arvatavasti minu probleem. Lisaks on ühiseks jooneks minu arvates tihe tekst, mida tuleb väga hoolega jälgida ja tukkuma ei tohi jääda. Nagu tolle ajastu Vene tükkides kombeks – kogu aeg kurdetakse igavuse üle, aga midagi ette ei võeta. 😊  Igavuse üle kurdeti ka selles etenduses.

„Väikekodanlased“ ei erinenud selles mõttes teistest, et tegelasi oli palju ja algul ei saanud üldse sotti, et kes on kes ja „kes kellega käib“. Hiljem muidugi loksus kõik paika ning mu esialgne imestus asendus selgushetkega. Kertu Moppeli etenduse tegevus ei toimu 1901. aastal nagu originaalis, vaid minu arvates üldse mitte mingil konkreetsel aastal. Tegelikult aastakümmet ongi keeruline määratleda, sest Gorki on mõnes mõttes üsna ajatu (kui üürnike toitmine ehk välja arvata, sest ma ei usu, et see tänapäeval enam nii toimib 😊) ning probleemid igipõlised. Lisaks saab teksti kenasti tänapäeva mugandada, mida ka antud etenduse puhul on tehtud, sest vaevalt Gorki ise kirjutas sellise fraasi „nagu Pipi Pikksukk oleks golfikepi alla neelanud“ (sõnastuses võib olla ebatäpsusi). 😊 

Näidend ise mind väga ei kõnetanud, kuigi teema mõttes oleks võinud. Ühest küljest oli nagu kõik olemas – aktuaalsed dialoogid, huvitav lavakujundus, interaktiivsed lahendused, head näitlejad, intrigeeriv teema, aga teisest küljest jäi ikka midagi puudu. Tegelikult häiris vist enim see, et Liisa Saaremäeli poolt kehastatud Tanja rääkis kohati nii vaikse häälega, et isegi 5. reas pidi kõrvu kikitama, et üldse midagi kuulda. Ma ei tea, mida tagapool istuvad inimesed üldse kuulsid või ei kuulnud. See rikkus kahjuks kogu elamust. Muidu mängis ta aga hästi ja emotsioonid tulid kenasti esile.

Eredamad tähed olid minu jaoks lavastuses aga Indrek Sammul pereisa Vassili Bessemjanovina ja Lauri Kaldoja üürnik Teterevina. Pereisa pole rahul lastega, et need kodust välja ei lenda, aga kui lennata üritavad, siis hakkab seda takistama. Teisest küljest pole ta ka rahul nende mõtteviisiga, sest ilmas on ainult üks õigus ja see on tema oma ning ilmselgelt tema arusaama kohaselt elame me staatilises maailmas, kus midagi ei muutu. See oma õiguse taga ajamine on väga levinud ju ka tänapäeval. Ja hoidku taevas selle eest kui kasvõi üks kasvandikest julgeb oma peaga mõelda ning mingeid otsuseid teha! See on ikka juba maailma lõpp ja noored on hukas. Kohati oli Bessemjanov muidugi ehk liiga pingutatult närviline, räuskav ning ringitõmblev, samas aga andis kehakeel edasi ka seda, et kuigi on (või vähemalt üritab olla) sirge seljaga perepea, siis on sisemuses peidus ka ebakindlus. 

Lauri Kaldoja kehastatud Teterev oli tegelikult ebameeldiv intelligentne joodik, kes minu hinnangul oli elus pettunud, aga midagi ette ka ei võtnud selleks, et seda muuta ja samas ega ta vist ei tahtnudki midagi muuta. Kibestumus oli aga juba hinge piisavalt mürgitanud ja seda mürki tuli ka teistele pritsida. Kõik on ju nii väikekodanlik!

Sümpaatseim tegelane oli minu jaoks Hendrik Toompere jr-i Nil, kes kogu selles masenduses suutis säilitada optimistliku meele, elas oma lihtsuses ning suutis ka sellest jamast välja rabeleda (loodetavasti, sest ma ju ei tea, mis näidendiväliselt edasi sai. Võib-olla tuli lontis kõrvadega tagasi). 

Kokkuvõtvalt oli etendus OK, aga vaimustusest ma ei kilju. Võib-olla ma ei olnud sellel päeval lihtsalt sobival lainel? Samas oli etenduses tegelikult palju nüansse, mida esmapilgul tõenäoliselt ei tabanudki. Nüüd kui on teada, kes on kes, oleks nüansse ehk ka lihtsam märgata ja enda jaoks lahti mõtestada. Seega peaks ehk mingi aja pärast etendust uuesti vaatama? Samas peaks kohe-kohe esietenduma Kertu Moppeli uus näidend Ibseni "Rahvavaenlane". Tuleks vist hoopis see sihikule võtta.

Allikas: Eesti Draamateater